Lumeskulptuuride ehitamisest ja keskkonnakunsti pedagoogilistest väljakutsetest

Posted on 14/01/2011

0


TR
Lumeskulptuur

Lumeskulptuuri tegemine ei ole keeruline, ent on füüsiliselt kurnav. Kui teil on lumekahur, saate ühtlast ja puhast lund suurte ja kõrgete teoste jaoks, mis peavad olema esinduslikud ja risuvabad. Väiksemate skulptuuride puhul ei ole seda vaja.
Vaja läheb moodulseinu, mis ühendatakse omavahel rihmade ja klambritega. Maapinnal püsti seisavad nad täiesti omal jõul, pole vaja maasse auke uuristada ega lisatugesid kasutada. Vorm täidetakse lumega järk-järgult. Lumi ei tohi olla äsjasadanud pehme vatt, vaid juba eelnevalt kokkulükatud ja oma raskuse käes tihkeks vajunud. Värskelt sadanud lumes on liiga palju õhku ja skulptuuri pinda võivad nii rikkuda suured tühimikud, pannes lume varisema.
Enne tahuka püstitamist peaksite tegema nii joonise kui kolmemõõtmelise mudeli oma skulptuurist, et hinnata õigesti selle mõõtmeid ja proportsioone. Skulptuur võiks olla dünaamiline ja igast küljest huvitav, võimalikult kaugel algsest ilmetust risttahukast. Ärge unustage ka pealmist külge! Lumeskulptuuri maketi tegemiseks on kõige parem materjal värvitu või tumehall voolimisvaha. Hea oleks voolida pigem tööriistade, spaatlite ja nugade kui sõrmedega.
Lume peab eriti skulptuuri põhjas piisavalt kinni tampima. Nõrga vundamendiga tahukas vajub vormi eemaldades kokku. Erinevalt sulalumest tehtud memmedest säilib tahukast voolitud skulptuur hea ilmaga mitu nädalat, seega tasub vaeva näha. Pärast vormi eemaldamist ei saa lund enam mingi vahendiga tihkemaks suruda.
Vormi võib eemaldada kohe – ei pea ootama tahuka külmumist. Muidu võib juhtuda, et vorm ja lumi kleepuvad liiga tihedalt kokku ja vorm tirib kaasa tüki teosest. Pärast seda võib tahukas ööpäeva taheneda, ent samal päeval saab seda veel pikendada, laiendada, liita madalamaid ja väljaulatuvaid osi.
Lumeskulptuuri alustades on hea kraapida tahukale igasse külge tööriistaga jooned, et omada ülevaadet, kui palju lund kusagilt tuleb eemaldada.
Lumeskulptuur nõuab erinevaid tööriistu jääskulptuurist, lumi nimelt võib nüristada jää töötlemiseks mõeldud riistad. KMui teie käsutuses on spetsiaalseid töövahendeid, ärge ajage neid sassi!
Saag koos spaatlite ja tekstuurilaudadega ongi kõige kasulikumad tööriistad peale triikraua ja kuumapuhuri. Viimaste ülesanne on anda valmis lumeskulptuurile läiget ja selgust, eemaldada külmetuskirme ja pealesadanud lumi.
Kraabitsaid ja konkse on mitmesuguseid, kuid mida keerulisema kujuga tööriist, seda vähem saab sellega „trikitada“. Mida lihtsam tööriist, näiteks väike spaatel või nuga, seda kergem on teda kasutada väga mitmesuguste efektide saavutamiseks, kuna seda paremini allub ta kunstniku käe liikumisele. Ei ole väga hea mõte torkida lumetahukasse liiga sügavaid auke. Siis võib ta ettearvamatul moel sulama hakata ning kõige halvemal juhul skulptorile endale pähe langeda. Parem on piirduda pinnaefektidega, mida võib teostada käsitsi või kasutada ettevalmistatud struktuurseid plaate või ka siksakitud servaga spaatleid.
Lumeskulptuuridele saab efekti lisada traditsiooniliste ning lihtsate vahenditega, nagu jäälaternad või küünlad. Jäälaterna jaoks on vaja ämbrit ja lund. Ämber keeratakse lumele kummuli nagu liivakook. Kui see on öö läbi külma käes olnud, siis välimine osa külmub, keskele aga tekib „akvaarium“. Jääkoorikusse auku toksides saab vee välja valada ja asetada koorikusse küünla.
Lumeskulptuuride näol on tegu suurte avaliku ruumi skulptuuriteostega, millel ei pea olema funktsionaalseid omadusi. Teema võib lähtuda kunstniku päritolumaast ja kultuurist või kohast, kuhu lumeskulptuur luuakse.
Põhjamaalast ümbritseb lumi talvel kõikjal, kuhu ta läheb. Suusavaheajad või jõuluaja retked on hea võimalus ühendada kunst ja sportimine – näiteks ehitada skulptuure suusamatka sihtpunktis. Spordi või lihtsalt loodusretkel võib lumeskulptuur olla pigem enda väljaelamise ja lõõgastumise vahend, et leevendada puhtfüüsilise pingutuse roidumust ning ergastada meeli, kiirendada taastumist ja liita gruppi ühte. Loodusmatkade lõpetuseks sobib ka muu keskkonnakunsti vorm, mille iseloom klapib rohkem kokku taolise ürituse mõttega kui igapäevased kunstitunni teemad. Oleks ju imelik keskkonnaretkel järsku natüürmorti või siidsalli maalida.
Kui lumeskulptuuri tehakse koolilastega, võib kooliõues lumetahumist harjutada väiksemate, suurde pappkasti tambitud tahukate peal, mida võiks igaks juhuks ette valmistada hulgam, sest osad võivad puruneda. Tahukad võiks olla pisut erineva suuruse ja kõrgusega, et erinevad vanuseastmed saaks töötada igaüks oma silmade kõrguselt.
Lumeskulptuuri tahukate tegemiseks on võimalik kasutada ka kerget vineerist vormi; see koosneb neljast hingedega ühendatud plaadist, mis lahtisest otsast käivad haagiga kokku (Vt foto nr…). Materjali olemasolul on lihtne see puutöötundides valmis nikerdada. Suurte lumetahukate jaoks aga on siiski raskemaid ja kindlamaid vorme vaja. Nendega peab siiski olema väga ettevaatlik eriti vormi lahti votes (koormarihmade klambreid avades) Kui vorm on mingil põhjusel olnud maapinnal kaldu, on lahtised seinad väga hõlpsad kukkuma. Sellepärast oli meil kolm seina alati lattidega üksteise külge naelutatud ja vaid üks kergem otsasein koormarihmadega lisatud. Siiski juhtus paar-kolm korda, et vormi sein vajus ootamatult poolenisti viltu ning prantsatas maapinnale rutem, kui jõudsime vajumisele reageerida.
Ma ei tea, millega asendada lumetahumise spetsiaalseid tööriistu ja kas seda on mõtet teha. Igal tööriistal on oma kindel funktsioon. Kogesin ise ebamugavust ja nõutust, kui püüdsin lumehelvest tehes täiesti vale tööriistaga puhtaid, selgeid pindu ja jooni saavutada. Oleksin pidanud kasutama sootuks teistsugust vahendit, ning oleksin hoidnud kokku terve tunni. Ent vigadest ju õpitakse. Mina õppisin palju, ja ma arvan, et koolilapsed õpiks kindlasti rohkemgi. Ehtsad ja head lumetahumisriistad on vastupidavad ja ei vaja teritamist. Nende hankimine poleks suurema kooli puhul kindlasti raiskamine. Hoida võib neid tugevas kastis kanga sisse mässitult.
Värvide kasutamine on igaühe otsustada. Kuid peab arvestama, et kirjuks maalitud pinnad peegeldavad valgust vähem tagasi ja skulptuur on vaadeldav ainult päevavalgel. Valmis tahukale kuvatud pilt mõjub kõige paremini siis, kui kujutab mingit kontrastset mustrit, ei ole liiga hele ega liiga tume ning paikneb tahuka suhtes otse. Multimeediavahendite ja valgusallikaga tulevad skulptuuri tekstuurid ja detailid paremini esile, see mõjub ruumilisemalt. Valgusallikaks võib olla kasvõi tõrvikuga ümber objekti liikuv inimene. Puhas hele skulptuur võib ise pimedas hoovis valgusallikana mõjuda.
Kui lumetahukatest raiuda välja lastele tuttavad tegelased ja olendid, siis saavad need aja jooksul tõelisteks sõpradeks kooliõuel. Võibolla peab siis ka mõtlema, kuidas heade sõpradega hüvasti jätta, kui nad kord paratamatult sulama ja lagunema hakkavad. Et lagunemist edasi lükata, on mitu võimalust. Esiteks tuleks kavandada skulptuur nii, et tema osad oleksid kandvad – kumerad kaared, püstsambad ja ülespoole- nurgad. Halvasti toimivad nõgusad sillad, järskud sisselõiked ja maa poole suunatud jätked ning „sabad“.
Lapi Ülikooli kunstide teaduskonna dekaan Timo Jokela ise on teinud palju jää- ja lumeskulptuure erinevatesse maastikesse. Ta ütleb, et on kunstnikuna kui nomaad, kelle tegevuse jäljed ei ole jäävad. Siiski saab tema teostest õppida just omajagu kestvamate ja kauem naudingut pakkuvate skulptuuride loomist. Sellepärast võiks enne skulptuuride kavandamist vaadata mõnd keskkonnakunsti albumit või kasvõi pildikogusid internetis. Kogenumad kunstnikud pöörduvad tagasi lihtsate vormide juurde.
Lumelabidad võivad olla lastele rasked tõsta. Lumeskulptuuride ehitamine võiks olla pereüritus või kooli ühine sündmus, et lapsevanemad või suuremad õpilased saaksid raskemate tööde juures väikestele abiks olla (või vastupidi, väikesed saaksid assisteerida suuremaid ja tugevamaid). Igaühele leidub tema jõukohane ülesanne. Väikeste skulptuuride tegemisse ei peaks keegi sekkuma – see on noore skulptori oma missioon ja iseseisev hakkamasaamine projektiga toob rahuldustunde.
Kõige olulisem suurte keskkonnakunsti teoste loomise juures ongi koosõppimise moment, võimaluste avardumine ja loomevõime kordistumise tunne läbi ühise tegutsemise. See liidab sama eesmärgi nimel töötavaid väikesi ja suuri meistreid, õpetab üksteisega arvestama, kasutama igaühe tugevaid külgi ja keskenduma olulisele ja vajalikule, jättes kõrvale üleliigse rahmeldamise ja ajaraiskamise. See võimaludab nautida, jagada ja lugusid jutustada.
Soovitaks ka kanda intensiivsemalt töötades veidi õhemat peakatet, sest pea hakkab ka külmas kergesti higistama ja liiga sooja mütsiga tekitada nii palju niiskust, et kõrvad kui ka silmad on hiljem jääs ja siis on tõsised külmakahjustused paratamatud. Aeg-ajalt tuleb küsida, kuidas lumes töötajad end tunnevad, sest inimene ei pruugi tajuda ärakülmetumise hetke.
Lumetahumise protsess ise on väärt jäädvustamist. Pilte ja videosid vaadates saab hiljem osutada iseendale tegevuses ja elada seda uuesti läbi. Valmis skulptuurist tehtud fotosid võib kool vabalt kasutada näiteks järgmise aasta jõulukaarte trükkides või kujundada nendega skulptuuri valmistanud õpilaste lõputunnistuse kaaned. See oleks toredaks mälestuseks koos kogetud erilisest elamusest.

Kursuse Snow Ice and Media expression ajal valitses Lapimaal -35 kraadine pakane, mistõttu ilmnesid keskkonnakunsti pahupooled. Kange külm väsitab aju rohkem kui miski muu. Motivatsioon tahab vägisi kaduda ja tuleb nii ennast kui teisi ergutada ning meeleolu ülal hoida, hoolitseda inimeste füüsilise heaolu eest ning lahendada konflikte. See on pedagoogiline väljakutse, millega kunstiõpetajatel tuleb arvestada.
Suure lumetöö tegemine on teraapiline ja ennastpeegeldav protsess. On tähtis, et keegi ei tunneks end ebavajalikuna ega teeks midagi vastu tahtmist. Tuleb leida viis, et kõik tunneks protsessist rahulolu ja leiaksid enda jaoks innustava momendi. Keskkonnakunst ei pea olema enesepiitsutamine. Kuid ma pole veel kohanud lapsi, keda oleks tulnud sundida talvel lumememme või kindlust ehitama. Ja tihti need pallid muudkui veerevad, kuni kogu hoov on lumest lage ja kera kasvanud lapsest kaks korda kõrgemaks. Füüsiline pingutus ei heiduta, vaid pigem motiveerib lapsi. Kui ainult ulatuks veel neid palle üksteise otsa tõstma…