Taaskasutuskunsti!

Posted on 15/01/2011

0


Ausalt öelda on siin kõik galeriid ja poed taaskasutusdisaini täis, aga mõned huvitavamad on Toripuistikko nurgal asuv Mainoa Design Shop mõned pildid sellest juba postituses Tervitused Lapimaalt!); seejärel Johannese käsitöömaja, kus noored müüvad nt taaskasutusmaterjalist moodi, trükitud poekotte, vanadest mänguasjadest ehteid ja põrandakatte jääkidest käekotte. Selle kõrvaluksest saab kingitustepoodi, milles peamine taaskasutusartikkel on vanadest kudumitest kotid jmt. ent väga öko on ka käsitsi kedratud või ülekorrutatud ja värvitud lõng. Ökoks saab pidadas ka kohaliku looduse motiividel tehtud ehteid, näiteks murakakujulisi kõrvarõngaid (neid ei lubatud pildistada).

Siin on ka loodusmaterjalidest kunsti selle kõige ürgsemas tähenduses. Nojah, osa sellest on mõeldud turistidele eksootikaks, aga siiski – esemete loomisel kasutatakse sarve, luud, veresooni, nahka, küüniseid, sõrgu, villa, ühesõnaga kõike, mis on otseselt pärit mõne looma (noh, enamasti põhjapõdra) küljest. Mulle meenub Helsingi Kultuuride muuseumis nähtu: loodusrahvaste loodud igapäevaesemed ja tootemid kasutavad ju ainult otse loodusest võetud materjale, ehedal kujul. Suled, merekarbid, hambad, kalanahk, ka käpad ja sabad…. Eskimo sõi hülge ära ja vestis tema kondist merejumala lepituseks väikese magava hülge, kel hülgepoeg kõhul. Imetillukese.

Kui hakata mõtlema, siis taaskasutusmaterjal ongi justkui nende loomsete saaduste aseaine tänapäeval. see on mingi osa esemelisest keskkonnast, mis on üle jäänud või kõrvale heidetud, nii nagu sooled ja nahk jäävad järgi pärast liha äratarvitamist. Rämps. Prügi. Vanad asjad. See ongi tänapäevases maailmas loomulik  nähtus, see ongi meie Loodus. See on meie keskkond.

Teisest küljest aga on taaskasutuskunst võimalus luua midagi ootamatult geniaalset, mida nähes vaataja hüüab: “ma poleks eluilmas selle peale tulnud, et seda niimoodi kasutada!” täna leidsin nt pudelikorkidest tehtud prossid, milles oli pilt Irvikkassist ja Hullust Kübarameistrist, mängurevolvritest kõrvarõngad … eile eksisin mitmeks tunniks kusagile linna põhjakaarde ära, ent avastasin tänu sellele palju huvitavat kogukonnakunsti ja aiakunsti. Näiteks vankriratastest aed, või maja, mille aed ja prügikastimajake harmoneeruvad oma nikerdustega.

Alatasa, käies kaameraga ühes galeriist teise, kihutab minust mööda omanäoliseks disainitud soomekelkudega lapsi ja peresid, kelgu ees tihti husky, ent nad sõidavad nii kiiresti, et pole saanud pilti tehtud. Inimestel on kohe veres selline oma näo järgi ära kaunistamine. Vanad ja päritud esemed saavad oma noore peremehe ilme.

Linnas on tihti kaasatud koolilapsi mingite ühiskondlike objektide kaunistamisse – nt elektrivõrgu kapid tänavatel kannavad paar aastat tagasi valminud maalinguid. Eks ole seegi taaskasutus või pigem objekti enda reinkarnatsioon. Ei asenda, vaid teeme paremaks. Nagu soki nõelumine….

Korjan ka ise üles kõikvõimalikku träni – tahan osaleda ülikooli disainilaadal. Olen lihtsalt leidnud või tasuta saanud helendavat nööri ja plasttoru, kangatükke, karbikesi ja ühed nukusilmad… Võtan ette ja teen ka mistahes kättejuhtuvatest esemetest midagi hämmastavat, kuigi siinsete disainerite väänatud loogikaga ei suuda vist võistelda. Ja sarvi ning küüsi pole ka kusagilt võtta.

Olen küll ammu plaaninud omaenda juukseid millekski kasutada, aga ma ei raatsi veel seda parukat maha ajada. Ehk siis, kui soojemaks läheb.

This slideshow requires JavaScript.

Posted in: fotod, Taaskasutus