Mõningaid mõisteid

Posted on 27/01/2011

0


Millised mõisted on olulised, rääkides keskkonnakasvatusest, kunsti rollist selles ja erinevatest võimalustest selliseid tunde planeerida?

Praeguse aja kõige olulisem mõiste, mis on saanud olulisemaks kui  mõisted keskkonnasõbralik, ökoloogiline ja säästlik, on kestlik (varem jätkusuutlik, inglise keeles sustainable) areng, millest räägitakse nii ökoloogilises, sotsiaalses, kultuurilises kui majanduslikus kontekstis. On hakatud rääkima ka kestlikust kasvatusest – või kestliku arengu kasvatusest. Mida see tähendab?

Aeglasemalt, lähemale /t, vähem, paremini, kaunimalt, on saksa ekspertide paneeli kokkuvõte kestliku arengu väljakutsetest. Argielu mõõtkavas (k.a. koolielus) tuleb vältida liigset keerukust ja suuremõõtmelisust plaanides ja tegudes ehk saavutada rohkem väiksema materjali-, aja- ja energiakuluga. See annab meile otsese vihje, et sedasama tuleks rõhutada nii keskkonnakasvatuse puhul koolikavas üleüldse, tavalises kunstitunnis kui ka keskkonnateemadele erilist tähelepanu pööravas kunstitunnis. Kestlik kasvatus tähendab aga ka kasvatuse kui sellise elujõulisust, selle traditsioonide jätkumist, uuenemist ja arenemist, selle võimaluste säilimist anda edasi positiivseid eluväärtusi ning teadmisi ja arusaamisi, mida kunsti-, loodus- või ka inimeseõpetus, kultuuri- ja koduloo tundmine, pärandoskused jmt võivad meile eluks kaasa anda. On räägitud kunstiõpetuse enda kestlikkuse küsimusest – milline on selle koht kooli ainekavas, kas sellel on teiste ainete seas sõnaõigust, milline roll üldse on loovusainetel ja kas kaunite kunstide võimaldatavat teistsuguse reaalsuse, positiivsete impulsside ning maailma mõtestamise kogemust suudetakse piisavalt hinnata ning anda sellele vajalikul määral tunniaega. See on väga oluline küsimus. Ka kunsti ja loovuse vähenemine meie ümber võib muuta keskkonda kus me elame. Need kaks on omavahel tihedalt seotud ja mõjutavad üksteist, sõltuvad teineteisest, sest keskkond pole ainult looduslik vaid ka kultuuriline, ajalooline, sotsiaalne, poliitiline; ta on igapäevane ja pidulik, puutumatu ja ehitatud, Keskkond on täis asju ja nähtusi mis võivad kas kestma jääda või kaduda, ja kunstiõpetus ise püüab mitte saada “väljasuremisohus liigiks”. Kestliku kasvatuse küsimusi arutati viimasel InSea konverentsil Lapi ülikoolis aastal 2010.

Kitsamalt keskkonnast rääkides tähendab ökoloogiline kestlikkus looduse mitmekesisuse säilitamist ja inimeste majandusliku ning materiaalse tegevuse kohandamist maakera loodusvarade ja looduse talvusvõimega. Kultuuriline kestlikkus tähendab erinevate identiteetide ja kogukondade tugevdamist ning kultuurikeskkonna elujõulisuse ja arenemisvõime säilimist, ning kultuurikeskkondade, sealhulgas kultuurilooliselt tähtsate looduslike paikade ja nähtuste edasikestmist. Kindlasti tuleb paljudel siinkohal meelde eesti aktivistide võitlus olgu hiieküngaste või Tuhala nõiakaevu eest. Looduse tähendusrikkad paigad on tähendusrikkad läbi kunstide – lugude ja legendide, visuaalsete kujundite, emotsioonidest pakatavate muusikateoste.

Sotsiaalne kestlikkus tähendab võrdse kohtlemise, materiaalse heaolu, eneseteostuse võimaluste ja ühiskondlike hüvede jätkumist põlvkonnast teise.

Kestliku arengu põhises õpetuses on olulisim näitaja ühiskondlik osalus, mis võib olla passiivne või aktiivne. Passiivse osalemise puhul võivad inimesed avaldada arvamusi, kuid neil pole volitusi aktiivseks otsustamiseks neid ümbritsevate tingimuste üle ning nende tingimuste muutmiseks. See on vähim, mida saab teha ka kooli keskkonnakasvatus, see on vähim, mida kunstiõpetus saab teha – vähemasti julgeda välja öelda oma seisukohad end ümbritseva keskkonna suhtes. On see meeldiv või eemaletõukav, huvitav või lage, mida pakub ehitatud keskkond inimesele, millises suhtes on ta ökoloogilise keskkonnaga, kuivõrd võimaldab keskkond ise keskkonnasõbralikku käitumist? Kui me suudame hoomata ja sõnastada, pildis kujutada, üles pildistada või filmida, väljendada ettekannetes või esitustes, milliseid probleeme me oma looduslikus ja ehitatud keskkonnas leiame, kui kunsti kaudu saab ja tohib väljendada rahulolematust või ka usku paremasse tulevikku, siis kasvatame inimesi, kelles ühel hetkel võib küpseda otsustus ise oma keskkonna muutmiseks reaalseid samme astuda. Osaleda aktiivselt.

Aktiivne osalemine on inimeste omaalgatuslik, väljaspool institutsionaalset korraldust toimuv tegevus teatud tingimuste (nt keskkonnatingimuste) parandamiseks. See võib seisneda näiteks naabruskonna räämas pargi korrastamises, pinkide parandamises, naabrivalve korraldamises, et ei lõhutaks prügi- või postkaste. Kogukondlik aktiivsus ühendab säästliku mõtteviisi, kultuurilise alalhoidlikkuse, esteetilised printsiibid, mis kujundavad meie oma otsest elamisümbrust ja Inimestevahelised sidemed. Kestlikkus kõiges, üksteisest lahutamatult.

Siin Soomes olen ma tähele pannud, et kogukondlik kokkulepe elukeskkonna esteetika kujundamisel on tunduvalt ühtsem kui meil, Eestis. Teatud kord, elulaad – juba need kierrätys-prügikastide spetsiaalsed majakesed, mis sobivad nii aia, postkasti, maja kui autokuuriga. Teatud üksteise kopeerimine, ühtne kujunduslaad, mis muudab keskkonna kuidagi rahustavaks, turvatunnet sisestavaks, ja mida kogukonna liikmed aktsepteerivad. Eestis üritab aina üks naaber teist üle trumbata, kõik on individualistid, igal pool valitseb eklektika, üheski keskkonnakujunduslikus vaidluses ei jõuta kokkuleppele. See muudab ka sotsiaalse keskkonna närviliseks, raiskavaks – nimelt inimeste psüühikat ja aega raiskavaks. Soomes tehakse kõike aeglaselt, räägitakse mitu korda üle, tehakse alles siis, kui kõik on nõus ja mõistavad teo vajalikkust. mentaalne keskkond ei raiska inimest, sest inimene on ressurss – ja ka kogukondlikud suhted on ressurss. Neile toetub ka seltsi- ja huvitegevus, rahvaülikoolid ja käsitööringid. see võimaldab inimestel teha asju (nagu Roland Neperudki väljendab).

Osalus kogukonna tasemel võib tähendada ka otsest osalemist keskkonnakunsti teoste loomisel. Lapi Ülikool tegeleb just taoliste külakogukondi, koole, linnaosasid liitvate ürituste ja kunstisündmuste korraldamisega. Siin kasutatakse ja rõhutatakse väga palju mõistet “kogukonnale toetuv kunstipõhine keskkonnakasvatus”. Ühe suure kunstiinstallatsiooni jaoks on vaja igaühe panust vanusest ja sotsiaalsest taustast hoolimata. See vajab suhet konkreetse Paigaga, kultuuriloo ja looduse tundmist, kuhu teos rajatakse, kogukonnale oluliste lugude ja sümbolite tundmist, ja pühendumist ning üksteise aitamist, tugevat tiimitööd ja head organiseerimist teose elluviimisel. Lapi Ülikoolil on nt selline projektide galerii – http://ace.ulapland.fi/, kus võib vaadata pilte ja lugeda ülevaadet, mida erinevad küla- ja kooliprojektid endast on kujutanud ja millise jälje jätnud inimestesse ning keskkonda.

Kogukonnakunst on väikese jalajäljega ressursikulutuse osas sest midagi üleliigset on võimatu raisata. keegi ei saa olla lahmiv egoist. samas jätab ta aga väga suure jälje kogukonda endasse ja selle kultuurilisse olemusse, sealtkaudu aga väärtustesse, mida antakse edasi noorematele põlvkondadele, kaasa arvatud suhtumine keskkonda, selle omapärade märkamine ja seda mõtestavate kogemuste väärtustamine. Sest keskkonnakasvatus ja ka esteetiline kasvatus pole ainult kooli, vaid kogu meie elamiskeskkonna, meid ümbritseva kogukonna asi.

Mõiste, mis pole oluline kooli kontekstis, ent millest võiks aru saada, kui tahta haarata kogukonnale toetuvate projektide iva ja eksisteerimise mõtet, on võrgustumine, suhete tihenemine nii kogukonnas kui teadlikuks saamine laiemas mõttes. Võrgustumine on osalemine otsuste tegemises ja reaalsete eesmärkide saavutamine ning olemine tunnistajaks koostöö toimel sündinud muudatustele, mis omakorda süvendavad võrgustumist ehk vastastikusele kompetentside jagamisele toetuvat ühiskondlikku tegevust. Tegutsedes rühmas ja kogukonnas hakkavad inimesed paremini mõistma ka oma isiklikku rolli ja võimeid. See annab jällegi lisatõuke võimendumusele – ma ei oska seda mõistet päris hästi tõlkida, ent seda kasutatakse Soomes hästi palju. Inglise keeles nimetatakse seda empowerment ning see on  inimese isiklik, sisemine areng ja suutlikkuse suurenemine saavutada soovitud muutusi iseendas ja keskkonnas. Kui sa teed ainult kunsti ja väljendad oma soove läbi selle, siis ühel hetkel sellest ei piisa ning inimene tunneb ühtlasi et ta suudaks enamat. Teine mõiste, mida kogukonnale toetuva keskkonnategevusega seostub on soome keeles valtautumus ehk otsetõlkes midagi taolist nagu võimu lisandumine. See tähendab, et inimese võimalused ning võime toimida ja usk oma suutlikkuse olemasolevaid tingimusi reaalselt mõjutada suurenevad läbi koostöö ja vastastikuse võimekuste liitumisele, see on enamat kui usk oma sisemistesse võimetesse, juba ühiskondlikul tasandil lisanduv reaalsete teostamisvõimaluste ja otsustamisõiguste kasvamine. Kui on tuldud toime millegi suurega, siis kasvab usaldus kogukonna vastu, ka ühiskondlikud institutsioonid näevad siis võimalust anda ohjad mingite otsest elukeskkonda puudutavate küsimuste osas kogukonna kätte, nii et see ei sõltu nii palju välisest administreerimisest. Noh, kasvõi näiteks elamist ja keskkonda säästlikumaks muutvate süsteemide ja objektide paigaldamise lihtsustamine, nii et igaks pisimuutuseks ei ole vaja luba küsida. Või näiteks uisuplatsi rajamine…

Kogukonnaprojektid on üks näide kontekstuaalsest keskkonnakasvatusest, mis arvestab kohaliku kultuuri, ajaloo, mõtteviiside ja väärtussuhetega, aga ka konkreetse paiga looduse eripäradega ja seal juba kujunenud traditsioonilise suhtega keskkonda. Mõiste võttis kasutusele Hannele Cantell (Ympäristökasvatuksen Käsikirja).

Aga keskkonnakasvatus üldse – mis see on?

Keskkonnakasvatus  ja kestliku arengu kasvatus on osalt kattuvad ja üksteises sisalduvad mõisted, mida on olnud paljudel juhtudel raske selgitada ja eristada. Mõlemaid on kritiseeritud liigse inimesekesksuse eest, kuid paraku on ju kasvatus kui selline üldse seotud inimühiskonnaga. Mida me siis veel kasvatame? Loodust ei hakka ju inimene juhtima ja suunama…. Viimastel aastatel on domineeriv mõiste just kestliku arengu kasvatus ent mõneti omab keskkonnakasvatus sellest selgemaid piirjooni ja tundemärke. Keskkonnakasvatuse valdkondade hulka kuuluvad globbalkasvatus, looduskasvatus, inimõiguste kasvatus, sotsiaalne kasvatus, maakasvatus (Earth Education) jne. Muidugi on liigitused ja suhted erinevate keskkonnakasvatuse valdkondade või vaatenurkade vahel läbipõimunud ja arusaamiste suhtes paindlikud. Väga oluline osa nii kunstiõpetuses kui keskkonnakasvatuses on õuesõppel ja selle ühel väljendusviisil – seiklus- või ka elamuskasvatusel. Mõisteid võib lükata ühest valdkonnast teise, kasutada koos ja kattuvana. Keskkond on igal pool, me ise oleme osa sellest, kunst on osa sellest ja kujundab seda ning on ise üks eriline keskkond. Sellepärast on tore, et Meri-Helga Mantere on mõelnud välja orienteerumist hõlbustava mõiste kunstil põhinev keskkonnakasvatus e. Art-based environmental education, mis tähendab keskkonnatundlikkuse, teadlikkuse ja toimimisvõime süvendamist kunstil põhinevate meetodite, õppimiskogemuste ja vahendite kaudu.

Keskkonnatundlikkuse äratamine on kunstil põhineva keskkonnakasvatuse olulisemaid rolle millele ehitatakse kogu edasine suhe keskkonnaga. Kunsti vahendid on just keskkonnatundlikkuse äratamisel kõige efektiivsemad ja loovad emotsionaalse aluse võtta vastu kogu edasist õpetust. Keskkonnatundlikkus on inimese kogemustele ja tähelepanekutele toetuv empaatiline arusaamine keskkonnast ja selle loomulikust muutumisest, mõjutatavusest inimtegevuse poolt ja probleemidest

Keskkonnateadlikkus on teadmised ja arusaamine sellest, millele toetuvad inimese ja tema keskkonna vastastikmõjud. Keskkonnateadlikkuses sisaldub samaaegselt ka arusaamine eelmainitud vastastikuse mõjutamise seaduslikkuses ja reeglipärasusest ning enda ja teiste võimalustest võimalustest vastastikmõjusid juhtida ja suunata. Kuid keskkonnateadlikkus, võides küll viia otsustuseni tegutseda keskkonna heaks, ei sisalda iseendas veel reaalset toimimist teatud eesmärkide saavutamiseks. Siia lisandub tol juhul keskkonnaaktiivsus / aktivism.

Keskkonnaaktiivsus  või aktivism (viimane võib tähendada ka muidugi ekstreemseid tegusid keskkonnaprobleemidele tähelepanu tõmbamiseks) on otsus, tahe, võime ja julgus tegutseda keskkonnaga seotud küsimuste ja probleemide lahendamise nimel

Kontekstuaalne keskkonnakasvatus on Hannele Cantell´i keskkonnakasvatuse tõlgendus, kus isiklikele kogemustele ja tähelepanekutele lisandub laiapõhjaline ajaloolise, sotsiaalse ja kultuurilise tagapõhja kriitiline situatsiooni- ja kontekstipõhine analüüs. Õpitud teadmisi peab olema võimalik rakendada ja kohandada vastavalt kohale, ajale, olukorrale ja suhtlusrühmale, eemärgile ja esinevatele probleemidele. Kontekstuaalne keskkonnakasvatus toetub humanistlikule maailmavaatele mis rõhutab erinevate arusaamiste ja kultuuri- ning ökoloogilisest kontekstist tulenevate isiklike tõlgenduste aktsepteerimise vajadust ja tolerantsust arvamuste ja veendumuste, paikkondlike ja kultuuriliste erinevuste suhtes. Kunsti kaudu tulevad ilmekalt esile erinevate inimeste mõtteviiside visuaalsed väljendusviisid, pakkudes visuaalset tuge teadmisele kultuuridest ja hoiakutest. Oluline on kooli, kodu, ühiskondlike institutsioonide koostöö ning mitteformaalsed sidemed, mille loomisel on väga suur abi nt kogukonnale tuginevatel keskkonna- ja kunstiprojektidel (a la lumelinnade ehitamine, linnaruumisündmused, ühised töötoad, kogukonna elukeskkonna parandamise algatused). Kontekstuaalse ja kogukondliku keskkonna- ja kunstiõpetuse kaudu kasvatatakse aktiivseid kodanikke, kes suudavad mõjutada ja muuta end ümbritsevat ruumi ja mõtteviise ning kujundada ühiskondlikke väärtushinnanguid.  Neid eesmärke täidetakse läbi vastutustundliku tarbijakäitumise kujundamise, positiivse loova impulsi ja optimistliku maailmavaate õhutamise, keskkonna disainimises osalemise suurendamise ja eesmärgiteadliku keskkonnakasutamise läbi.

Mulle meeldib väga üks mõiste, mis on seotud ühe tunnikorralduse vormiga, milline on kunsti ja keskkonnakasvatuse ühendamiseks minu arvates üks parimaid võimalusi. See seostub õuesõppimisega ja kannab nime seikluskasvatus.

Seikluskasvatus on üks keskkonnakasvatuse võimalusi, kus sportlikule, mängulisele, füüsilisele tegevusele lisandub keskkonnatundlikkuse arendamine ja tihtipeale loomingulised (kunstilised) ülesanded, mille kaudu õppijal on võimalik reflekteerida oma muljeid ja tähelepanekuid nähtust ja läbitehtust. Seikluskasvatus võib seisneda nt matkade ja laagrite korraldamises, ellujäämisülesannetes (onni ehitamine, orienteerumine kaardi järgi, juhiste jätmine teistele rühmadele kasutades vaid loodusest märit objekte või visuaalseid märke jne); kuid seikluskasvatus võib toimuda ka linnakeskkonnas (nt kõrghoonete katustel käimine, katusest-keldrini arhitektuuriseiklus, matk mööda kaardile tõmmatud geomeetrilist kujundit, linnakeskkond öösel või varahommikul, fotosafari mahajäetud tehasehoones ). Seikluseks saab olla ka retk mikromaailma või näituse külastamine koos vastava haridusprogrammi ja ebatavalist laadi praktiliste ülesannetega. Mine – otsi – kogu – too – loo – jaga – dokumenteeri. Seikluskasvatusele oleks abiks seikluspäevik, kus kõiki eksperimentaalseid, kunsti, seiklust ja keskkonda ühendavaid sündmusi kirjeldatakse, esitletakse nendega seotud materjale ja objekte ning märkmeid, visandeid, fotosid, ka heliklippe.

Seikluskasvatus kattub / sarnaneb elamuskasvatusega. Elamuskasvatuse kaudu saab õppida kõiki loodus- ja humanitaarteaduslikke, loovaid ja praktilisi aineid. Kunstil põhinevas keskkonnakasvatuses saab elamuskasvatuse all mõista näiteks suurte keskkonnakunsti festivalides osalemist, kogukonna poolt loodud ning ühiskondliku tähelepanu osaks saavate projektide teostamist (teha oma küla kuulsaks), ekstreemsetes oludes (nt -24 kraadises külmas toimuv lume ja jääshow) või kunst õhus (langevarjushow!) Elamus ei ole piiratud mõiste. Selleks võib olla mistahes erilisem ja tavapärastest mõõtmetest või vormist väljuv kogemus, mille eesmärk pole anda üksikuid teadmisi, kuid mille kaudu võib jõuda teatud väärtushinnanguteni või suhtumisteni mõne nähtuse, inimgrupi, keskkonna või olukorra suhtes.

Üks väga oluline mõiste väikese jalajäljega õppimise osas on ökoefektiivsus.

Ökoefektiivsus ehk -tõhusus on loodusvarade tootlikkuse suurendamine loobumata seejuures toodete või teenuste kvaliteedist ning materiaalse heaolu tasemest. Teine ametlik sõnastus: ökotõhusus on kvantitatiivsetele sisendi /väljundi mõõtmistele tuginev strateegia, mille siht on maksimeerida energia ja materjalide tootlikkus.

Tootmisega, disainimisega seoses tarvitatakse mõistet elukaaremõtlemine – arvestamine toote või tegevuse mõjuga keskkonnale kogu tema olemasolu ajal alates tekkest kuni utiliseerimise /taaskasutamiseni koos tema pideva kasutamisega inimese poolt tekitatud ressursi-ja energiakuluga. Elukaaremõtlemine aitab planeerida, toota, kasutada tooteid ja teenuseid nõnda, et igal ajahetkel on teada täpne mõju keskkonnale ning kahjulike mõjude vähendamise võimalused. Elukaaremõtlemine on kohandatav ka kunstiteoste puhul, eriti disainiobjektide nagu kodumasinad, mööbel, autod.

Ökoloogiline seljakott on mingi tegevuse või toote eksisteerimiseks vajalik loodusliku algmaterjali hulk kg-des, mille põhjal on võimalik võrrelda erinevate toodete keskkonnamõjusid ning selle põhjal teha keskkonnale soodsamaid valikuid. koloogiline seljakott võib halvimatel juhtudel kaaluda sadu kordi rohkem kui toode ise, parimatel juhtudel aga on võimalik väikese algmaterjali hulgaga luua palju tooteid. Väikese seljakotiga „toodete“ hulka kuuluvad nt ka paljud keskkonnakunsti teosed.

Ökoloogiline jalajälg on inimese, riigi, tootmisettevõtte, asutuse või tegevuse kogumõju keskkonnale, mis väljendub tema teatud aja jooksul kulutatud ressursside ja materjalide tootmiseks vajaliku viljaka pindala suuruses hektarites (ehk hüpoteetiline maaala, millel toode või teenus maakerra „laiutab“)

Asi ja mõiste, mis mind tõsiselt huvitab ja mis sobib kunstitunni ökoloogilise jalajälje näitlikustamiseks nagu rusikas silmaauku on MIPS – Material Input Per Service unit.

MIPS = MI / S = material input / service unit = materiaalipanos /palvelusuorite

= toote või teenuse kogu elukaare ajal tarvitatavate, ka kasutamishetkel nähtamatute materjalikoguste summa / toote või teenuse kõigi kasutamiskordade ehk teenusühikute summa

= toote või teenuse tarvitatavate seadmete oma kaal ja nende ökoloogiline seljakott / tootest või teenusest saadud kasu

= näiteks transpordivahendi (auto, rong, jalgratas, king) tootmise, kasutamise ja ära viskamise ning selle kasutamiseks vajaliku infrastruktuuri põhjustatud materjalivoog / transpordivahendiga läbitud kilomeetrid.

Mips on mingi toote või teenuse jaoks kuluva algse loodusliku toormaterjali (st mitte ainult materjali, millest toode koosneb, vaid kogu tema loomiseks, olemasoluks, kasutamiseks ja utiliseerimiseks vajaliku materjali hulk kg-des)  arvutamiseks kasutatav valem, kus igale algsele toormaterjalile /algainele vastab teatud kordaja või koefitsent vastavalt selle toorme keskkonnakahjulikkusele ja saadud arv jagatakse toote või teenuse võimaldatud teenuseüksuste (kasutuskordade ) arvuga nt pesumasinaga pesu pesemine, 100 km autosõitu. MIPS arvutuse abil on kunstiteoste keskkonnamõju arvutamist näitlikkustanud nt Ossi Naukkarinen oma raamatus Art and the environment, kus ta arvutab välja Markku Hakuri teose Welcome! Ökoloogilise seljakoti. Kunstiteose „teenuseühikut“ on aga äärmiselt raske hinnata. Naukkarinen oletab et selleks on teose eksponeerimine teatud erinevates kohtades, kuid siin tekib probleem teose transpordist ühest kohast teise tekkivate lisakuludega materjalis ja energiaühikutes (kui tegu on väga suure teosega). Lihtsam on arvutada nt hoone teenuseühikut – kasutusaastaid ilma renoveerimist vajamata vmt. Ning näiteks kahvli teenuseühikuks on iga toidukord, kui seda on kasutatud. Aga kui kahvlit kasutatakse uuena nt assamblaaži osana, jääb tema arvele vaid 1 teenuseühik ning teoreetiliselt on eseme keskkonnamõju sel juhul suurem kui karbitäiel nimelt söömiseks kasutatud kahvlitel.

Ma püüdsin arvutada oma termos-kohvitassi MIPS kordajat. Õudne. Edaspidi joon enda uuristatud puuankrust.

Rohkem te küll lugeda ei jõua. Aga järgmine jutt tuleb seikluskasvatusest ja füüsilise ja loova tegevuse ning õppimise ühendamisest üldiselt. Kindalsti õnnestub ka endal vahepeal mõni mõnus seiklus läbi teha ja loodetavasti sellest kunstiline jälg jätta.

täiendage oma ökoportfoolioid ja andke tagasisidet ning postitage ise kah midagi. tahan juba väga näha pilte, kuulda lugusid ja muljeid, kommentaare ja kriitikat. Magistritöö tahab tegemist, teie olete mu abilised.

Jõudu.

Sildistatud: ,
Posted in: mõisted