Kas teate, misasi on MIPS, ja kuidas see on seotud kunstiga?

Posted on 05/02/2011

0


MIPS on Friedrich Schmidti loodud toodete ja teenuste keskkonnamõjude arvutamise valem. Tähekombinatsioon MIPS tähendab “material input per service unit” ehk materjalikulutus teenuseühiku kohta.
MIPSi lähtealuseks on MI – faktor – toote või teenuse loomiseks vajalik loodusliku toormaterjali hulk kilogrammides.
Materjalikasutus tähendab toote või teenuse kogu elukaare ajal tarvitatavate, ka kasutamishetkel nähtamatute materjalikoguste summa (ökoloogiline seljakott) ning toote üldine teenusenäitaja on toote või teenuse kõigi kasutamiskordade ehk teenusühikute summa
MIPS = toote või teenuse tarvitatavate seadmete oma kaal ja nende ökoloogiline seljakott / tootest või teenusest saadud kasu
Kunstiteose „teenuseühikut“ või saadavat kasu on aga äärmiselt raske hinnata. Naukkarinen oletab, et selleks on teose eksponeerimine teatud erinevates kohtades, kuid siin tekib probleem teose transpordist ühest kohast teise tekkivate lisakuludega materjalis ja energiaühikutes (kui tegu on väga suure teosega). Lihtsam on arvutada nt hoone teenuseühikut – kasutusaastaid ilma renoveerimist vajamata vmt. Ning näiteks kahvli teenuseühikuks on iga toidukord, kui seda on kasutatud. Aga kui kahvlit kasutatakse uuena nt assamblaaži osana, jääb tema arvele vaid 1 teenuseühik ning teoreetiliselt on eseme keskkonnamõju sel juhul suurem kui karbitäiel nimelt söömiseks kasutatud kahvlitel.
Võttes näiteks paberi mille MI võib olla 3 kuni 15 kg / kg siis ühe kilo paberi tegemiseks läheb olenevalt tüübist 3 – 15 kg looduslikku toorainet. Lihtne keskmine, mida on valemis parem kasutada, on 5 või 10 kg /kg. et teada toote MI- faktorit, tuleb toode ära kaaluda. Näiteks kui ajaleht kaalub 500 g ja selle MI kordaja on 10 kg /kg, siis korrutatakse toote kaal kilogrammides vastava kordajaga (0,5 x 10= 5kg). Kui tootes on kasutatud erinevaid toormaterjale, tuleks võimalusel kõik kaaluda ja korrutada eraldi neile vastava kordajaga. Ajaleht tuleb trükkida, see tähendab et ka trükivärvi jaoks kulutatakse mingi hulk looduslikku tooret. Trükkimiseks vajatakse trükimasinat. Materjalikulu sünnib ka lehe postitamisest ja hiljem saab lehest prügi või vanapaber. Ka paberi ümbertöötlus nõuab materjalikulu ning seetõttu pole see nii “keskkonnasõbralik” nähtus kui me ette kujutame. Vanapaberi ümbertöötlemisest mõttekam oleks luua mingi taaskasutustööstus, mis rakendab paberi tööle seda algaineks lagundamata.
MI jagatakse teenuseühikuga. Ajalehe teenuseühik on selle lugemiskord. seetõttu tasu´b lehte lugeda raamatukogus ja jagada naabritega ning leida talle veel võimalikult palju erinevaid kasutusi – teha maalrimüts, teist lehekülge kasutada kassikastis või märgade saabaste all, kolmandasse pakkida midagi, neljandaga pesta aknaid ja peegleid, viiendast teha paberpärleid jne. Iga kasutuskorraga väheneb toote MIPS, isegi kui taaskasutame ainult osa tootest! Teiseks on tulevikus võimalik disainida kestlikum ajaleht – sellist on maininud ka Eero Paloheimo. Mida pikaealisemaks, mitmeotstarbelisemaks, paindlikumaks me toote disainime, seda rohkem kompenseerime looduskeskkonnast eemaldatud toormaterjali lõivu. Võimalik, et tulevikus võib erinevate toodete juures poes näha MIPS arvu, et võiks valida ökoloogiliselt tõhhusama toote. Ökotõhusus tähendab loodusvarade tootlikkuse kasvu. Tootlikkust saab lisada materjalikulutust vähendades või teenuseühikute arvu suurendades.
Toote loodusvaratootlikkus on kõigi selle teenuseühikute summa jagatuna selle materjalikulutuste summaga ehk selle ümberpööratud MIPS
Toote loomise loodusvaratootlikkus ehk ökotõhusus = toote kaal / toote kaal + toote ökoloogiline seljakott. Seda on kerge ümber arvutada protsentideks, mis illustreerib hästi ja piltlikult milline osa loodusvaradest kulutatakse asjakohaselt.
Kuigi taaskasutus ühelt poolt suurendab ökotõhusust, siis teisalt kaasneb sellega alati materjalide ja energiakulu. Juba toodet valmistades tuleks seega mõelda, milline oleks kõige tõhusam viis tema taaskasutamiseks ja võimalikustada ning hõlbustada ringlust juba toote disainimise käigus. Mipsi abil saab eristada ökoloogiliselt arulagedad taaskasutus- ja ümbertöötlemise viisid.
Ossi Naukkarise analüüsitud kunstiteose Welcome! (Markku Hakuri 2002) 1 pall sisaldab ca 20 kg galvaniseeritud terast, töödelduna 1 kg happega, ning selle sisse on punutud 3 kg traati. Installatsiooni hoidis ülal 2,5 kg kaaluv kuusepuuplaat. Kasutati ära 40 kg kuusepuidupaberit, kinnaste ja teibi näol kulutati plastikut ja nahka (300g ja 2 kg). 2 kg paberit kulus pallide transportimiseks ja töötuba vajas 6 kwhs elektrivoolu soojuse ja 1 kwhs valguse saamiseks. Kunstnik kasutas teose transportimiseks oma isiklikku autot ja läbis sellega 100 km. Igale materjalile vastab valemis oma faktor, nt galvaniseeritud terasel 9. See tähendab et 1 kg puhta materjali saamiseks kulub 9 kg looduslikku toorainet. Plastikteibi faktor on 5,4, traat 7, nahk 2, paber 2,2 ja hape 3. Kilovatt-tunnid arvutatakse kilogrammideks 0,41 kg/kwh kohta. Autosõidu puhul on iga läbitud kilomeetri hinnaks 2 kg looduslikke ressursse auto tootmise, infrastruktuuri ja kütuse arvelt. Kokku arvutades on 1 traatkera tegemine ja transport läinud maksma 540 kg looduslikke ressursse, millest pea poole, 200 kg, moodustab autosõit. Ehk liiklus. Mida kaugemale objekt viiakse, seda suuremaks muutub kahju keskkonnale. Kokku kulus 24 palliga ja 150 m paberiga tehtud installatsioonile tuhandeid kilosid looduslikku toorainet.
Kunst sisaldab riske. Maalijad kasutavad tuleohtlikke aineid – kinniteid, vedeldajaid, spraysid. Pigmendid võivad sisaldadavähkitekitavaid aineid nagu kaadmium, elavhõbe või tina. Graafikud kasutavad happelisi aineid ja gaase mis võivad sattuda nende endi organismi sisse hingamise läbi. Skulptori töö tekitab tolmu ja mineraaliosakesi, mis põhjustavad kopsuhaigust nimega silikoos. Kunstnike tööruumid ise on harva piisavalt ventileeritud ja isoleeritud. Tavalised on peapööritus, iiveldus, lööbed ja mürgitused.
Palju on töötatud selles suunas, et vähendada ohtu kunstniku jaoks ent ventilatsioonist liiguvad mürgid ikkagi keskkonda. Kunsti tekitatavad heitained ei ole hulgalt märkimisväärsed kuid juba väikegi kogus omab suurt mõju.
Kalkulatsioonid ei anna vastust sellele, miks teose peaks looma või mitte. Tuleb vaadelda ka kaudseid efekte ehk võimalikkusi, kuidas teos potentsiaalselt võiks hakata mõjutama inimeste mõtlemist ja käitumistTaiesed, mis soodustavad keskkonnavaenulikku käitumist, omavad kaudset ebasoovitavat mõju keskkonnale. Samas on kunstiteostel tugev sugestiivne mõju ning keskkonna probleemidele efektselt ning sügava empaatiaga lähenev teos võib muuta inimeste mõttemaailma, väärtushinnaguid ja elustiili. Naukkarise suurim soov on, et teose kaudu toimiv keskkonnakasvatus avaks inimeste silmad ja kunstiinimesed oleks teerajajad kes on võimelised suurteks elustiilimuutusteks.
Üks õppeasutus, mis on elukaaremõtlemise, kestliku loomise ja organisatoorse toimimise võtnud oma põhipostulaadiks, on Taideteollinen Korkeakoulu (praegu Aalto ülikooli osa), mille keskkonnaprogrammi põhimõtted valitsevad nii majandusliku toimimise, õppeprotsesside, loodud teoste iseloomu kui esitlusviiside üle. Olulisteks kriteeriumiteks on tuleohutus, keskkonnale ohutud kemikaalid, vähendatud vee- ja energiakulutus, materjalide säästmine ja taaskasutus. Keskkonnaprogramm on saanud üldnimetuse 4E: eettinen ekolooginen ekonoominen esteetinen ehk eetiline, ökoloogiline, ökonoomne ja esteetiline kestlikkus. Ajakirja Arttu (1/2009) artiklis küsitakse, kas TaiK on võimeline ära mõõtma oma ökojalajälje ja nenditakse, et on vaja mudelit, kuidas igapäevaelu reaalselt korraldada (Arttu 1/2009 : 13)
Elukaaremõtlemine tuleb mängu kõigi Aaltos loodud objektide puhul, disainobjekti mõju keskkonnale on kesksel positsioonil. Deklareeritakse, et disainiobjekt ise peaks suunama tarbijat keskkonnateadlikumale käitumisele või sundima end kasutama võimalikult kaua. Keskkonnateadlik disain võib teha suuri avastusi läbi materjaliteaduse, mikrobioloogia ja muude teadusharude, mis võiksid aidata MI-faktorit vähendada. Luua tuleks uued tootmistehnoloogiad ja põhimõtted, mitte üksikud „ökotooted“. Jätkusuutliku disaini keskmes on keskkonna ühiskonna ja majanduse vastastikmõjude mõistmine.
Kuidas kunstitunnis MIPSi rakendada? näiteks võib arutleda selle üle, millised on erinevate tavapäraselt tunnis kasutatavate kunstitarvete keskkonnamõjud. Võtame hariliku pliiatsi. Mis on üldse selle teenuseühik? Kas valmisjoonistatud pilt, või see aeg, mil saame pliiatsit kasutada ilma, et peaks teda teritama, või iga paberile tehtud joon ja punktike? Seda on väga raske kindlalt sõnastada. Ja mis võiks olla kõige keskkonnasäästlikum kunstiliik? Kui koolis on parajasti käimas spetsiaalne keskkonnanädal on hea paljude projektidega algust teha ja muuhulgas demonstreerida MIPS-arvutust, esitleda kunstitunni jalajälje vähenemist, algatada keskkonnakunsti festival või moeshow, luua kooli keskkonnakaart vmt.
Elukaaremõtlemise demonstreerimiseks võib kujutada ühe eseme elu koomiksina, nagu on kirjutatud M. Käpylä 1997. aasta õpikus – näiteks tuletikk, pabertaskurätik, papptops, katusekivi, plastlusikas, svillane sokk, legoklots, piimapurk, kilekott või vabalt valitud ühest materjalist ese, millega liituks ökoloogiliselt, bioloogiliselt ja majanduslikult õige teave ning humoorikas, ühiskonnakriitiline ja autoripärane visuaalne stiil. Õpilased ise tõid antud raamatus esile, et kunstiõpetuse tööna oli koomiks teistlaadne, kuna nõudis suure hulga informatsiooni kogumist ning tajuti, kui keeruline ja pikk on ühe lihtsa ja igapäevase eseme elukaar. (Aalto 1997)
Ning kindalsti on taaskasutusülesanded võimaluseks erinevate objektide ökotõhusust suurendada. Iga uus viis mõnda objekti või materjali taaskasutada vähendab selle MI-kordajat. Ka kunstiklassi enese kasutamine võimalikult mitmekülgselt, selle jagamine ja kooskasutamine suurendab ruumi teenuseühikute arvu.
Lisainfot:

http://en.wikipedia.org/wiki/Material_input_per_service_unit

mipsi arvutamine