Biokunst

Posted on 06/02/2011

0


Biokunst. Hannele Koivuneni artikli “Biotaide etikkaan peilina” põhjal.

Raamatus Taiteen Etikka (toimetanud Jari Jula) on Hannele Koivuneni artikkel “Biotaide etikkan peilina”. See artikkel intrigeeris mind niivõrd, et otsustasin teha temast väikese kokkuvõtte, mille üle siinkohal ise mõtiskleda ning kutsuda üles kaasa mõtlema. Biokunst on sobilik teema keskkonnakasvatuslikku tundi, ent kas ka Väikese Jalajäljega Kunstitundi?
Biokunst esitab loojale, kunstnikule raskeid küsimusi: kust läheb kunstile lubatud piir? Kas teadussaavutusi saab näha kui kunstiloomingut? Mis on keskkonna ning elusloodusega manipuleerimise eesmärk – teadmiste omandamine, probleemide lahendamine või eksperimenteerimise protsessi põnevaus ja nauditavus iseeneses, ja kas see saab olla esteetiliselt rahuldustpakkuv? Kuivõrd saab orgaaniline kunst olla ilus või kuivõrd saab taoliste manipulatsiooniprotsesside inetus ja teatav jõhkrus olla keskkonna suhtes eetiline; kas oleme valmis alla neelama ja maha salgama selle tegevuse negatiivsed, varjuküljed?

Mis on siis biokunst?

Biokunsti mõiste sündis 1990ndatel ning valdkonna terminoloogia on veel poolik ja kinnistumata, kuid sellest tõotab kujuneda 21. sajandi kunsti tähendust ja sisu radikaalselt muutev ning paigaltnihutav nähtus.

Minu vaadeldav raamat annab biokunstile päris mitu definitsiooni, mõni laiem, mõni kitsam.
Kunsti ajaloos on loodust alati kasutatud vahendina ja materjalina kui ka jäljendamise, tõlgendamise ja mõjutamise objektina. Kunsti ja looduse piir on puudutanud kõiki valdkondi: maalikunsti, fotograafiat, filmi, muusikat, teatrit, tantsu, arhitektuuri, keskkonnakunsti, disaini, tarbekunsti, käsitööd, estraadi ja kirjandust. Klassikalise kunsti ajalugu seostub inimese tõlgendusega oma positsioonist elava looduse osana ja selle areng on seotud erinevate ajajärkude tehnoloogililiste võimalustega.

Biokunstis saab laboratooriumist ateljee ning ateljeest laboratoorium Praeguse aja biokunsti eelkäijaks võib pidada prantsuse kehakunstnikku Orlani, kes eksperimenteeris oma näo ja kehaga, lastes enda peal läbi viia sadu kosmeetilisi operatsioone. Selline käitumine tekitab küsimuse, kust jooksevad elava organismi, kaasa arvatud inimese enda puhul taluvuse, lubatuse, esteetilisuse piirid. Kustmaalt muutub kunst hirmuäratavaks ning eemaletõukavaks? Teisalt esineb eemaletõukavust, moondeid ja mimikrit ka looduses. Paljud elusolendid on omandanud välimuse, mille eesmärk on tõrjuda, ehmatada, muuta end vastuvõetamatuks või ebahuvitavaks ja tähelepandamatuks ilma igasuguse teadusliku vahelesekkumiseta. Kas evolutsioon on ka manipulatsioon, ning mil määral on looduse loodu esteetiline ime, mil määral juhus ja olukordade, keskkondade ning tingimuste poolt määratud paratamatus? Kas Loodus on tõesti suur kunstnik? Ning kas võrdluses Loodusega saab Orlani-taolisi eksperimentaatoreid veel hukka mõista?
Biokunsti lähtekohtadeks võivad olla bioloogia, bioinformaatika, bioökonoomia, ökoloogia, meditsiin, maa- ja metsamajandus, taime- ja loomaaretus, aiandus, sotsioloogia, küberneetika, infotehnoloogia, kognitiivsed teadused, semiootika, kultuuriuurimus, kunstiteadus, filosoofia, eetika ja ajalugu.
Biokunsti kaalsasteks kunstis ja kunstiteaduses on maastikukunst, loodusfotograafia, keskkonnakunst, maakunst, aiakunst, helimaastikud, biomuusika ehk bioloogiliste protsesside moondamine heliks, tants, sci-fi ja fantaasia, plastiline kirurgia, mikroskoopia, mikrokirurgia, tehisintellekt, robootika, animatsioon, kehakunst, digitaalne meedia, hübriidkunstid jne. Biokunsti materjalideks on keskkond, maastik, organismid, koed, viirused, proteiinid, ensüümid, dna, kromosoomid, bakterid, geenid. Neid materjale ja meetodeid on ühendatud kunsti klassikaliste meetoditega.
Bioloogilise kunstiga kaasnev ja võibolla kunstisuunast endast olulisem ning valdkondadeülesem mõiste on bioeetika. Bioeetika vaatluse all on bioloogiline sõjapidamine, geeniteraapia, eugeenika, kloonimine, biopank, elundikaubandus, inimkatsed, loomkatsed, loomade õigused.
Mis on veel kunst ja mis on julmus, arulagedus, inimesepoolne võimupositsiooni ärakasutamine, teiste elusolendite õigustel tallamine, kui tegu on organismide või nende osadega? Kas kloonimine on kunst? Millena tuleks teaduse jahmatavaid bioloogilisi eksperimente objekltiivselt hinnata? Innovatsioon ja uuendused kui ebaloomulikkus või kui areng? Ime või õudus? Seda küsis ju juba Mary Shelley, lastes Dr. Frankensteinil oma loodud ebaolendil omada aimatavaid emotsioone, millest hoolimata puudus tollel elusolendile omane arutlusvõime ning südametunnistus.
Geenimuundamist on praegusel ajal õigustatud peamiselt globaalmajanduslikust vaatevinklist, kuid kas see saab olla ka esteetiliselt nauditav? Ning kas on õigustust ainult kunstilisel eesmärgil toimuvale elusorganismide manipulatsioonile ilma teadusliku ja või elutähtsa eesmärgita (nt haiguste ravi vmt) või ongi esteetiline elamus aktsepteeritav ettekääne looduse omavolilisele ümberkujundamisele, sest ilu loomises ei ole ju midagi halba…. mõned koera- ning kassitõud võiksid minu meelest siiski pigem olemata olla, kuid nemad ei ole ju süüdi, et inimene oma ihas uudsuse ja ennenägematuse järele on esteetilised ambitsioonid teostanud läbi inetuse ja puudujääkide võimendamise (karvutud kassid vmt)
Samas on biokunst ka ala, mis toob eetilised küsimused teoste kaudu päevavalgele ega lase neile kardinat ette tõmmata.
Biokunsti mõtteks on nimetatud elu kui terviknähtuse ja inimlike väärtushinnangute küsimuse alla seadmist. Kunstilisel või kultuurilisel põhjusel toimuvat elusaine manipulatsiooni ei ole kunagi eriti normeeritud, seda on peetud normaalseks. Ka on loomi alati toodud tsirkusesse esteetilise naudingu eesmärgil. Eri kultuurides on ka hulgaliselt näiteid sellest, mismoodi inimesele endale põhjustatakse piinu ja kannatusi ühiskonna esteetiliste eelistustele vastamiseks. Biokunst loob diskussiooni sellest, mis on normaalne või ebaloomulik, hea ja halb, lubatud või keelatud. See on erandlik, intertekstuaalne ja alternatiivide- ning valikuterohke ala.
Biokunst võib ka olla vahend loomaks täiesti uut arusaamist inimese ja teiste elusolendite ning nende elukeskkonna võimalustest ja arengusuundadest, peegel, milles vaadata maailma läbi teaduse vaatevinkli.
Kindlasti oleks biokunst koolitunnis vähemasti intrigeeriv aruteluteema. Kui palju kaugemale sõnadest minna, sõltub iga looja tahtest ja eetilistest piiridest, esteetilistest arusaamadest ja eksperimenteerimiskire tugevusest. Igaühes ei ole peidus Dr. Frankensteini. Kuid teatud nähtusi meid ümbritsevast maailmast ja keskkonnast pole võimalik enam olematuks muuta, ning on meie ühine vastutus ja mõtlemiskoht, mil viisil ja missuguste reeglite piires nende nähtustega edasi elada.
Kui koolitunnis bioloogilist kunsti praktikas proovida, siis võiks ju alustada taimedest. Püüda kasvatada betooni sees muru või lasta kompostiussikestel oma teos ära süüa. Võib ka vaadata filme nagu Väike Õuduste Pood, Kärbes või Sügav Sinine Meri ning arutleda, kui kaugele peaks inimene minema ristikäigus loomuliku evolutsiooni vastu, kui tema elutahe ja vajadused kaaluvad mõtteliselt üles austuse elu enese ning teiste olendite suhtes.

Posted in: Üldinfo