Tuleskulptuur. 2011. aasta kursuse Tuleskulptuur põhjal Lapimaa Ülikoolis. Juhendaja Maria Huhmarniemi.

Posted on 08/02/2011

0


Tuleskulptuuride tegemist alustasime nn. palaverist ehk soome keeles koosolekust, eesmärgiks esialgse iee lahkamine, selle erinevate osade teostamisvõimaluste kaardistamine. Koos õpetajaga tellisime odavaid latte puidulaost. Tuleskulptuuri jaoks on otstarbekas juba kavandit tehes koostada nimekiri võimalikest vajaminevatest materjalidest, et hiljem vajaliku otsimisega mitte aega kulutada. Samuti tasub üksteisele tutvustada oma varasemaid kogemusi ja oskusi, et rühmas töötades sujuvamalt ülesandeid jaotada.
Esimesel tuleskulptuuri tegemise päeval, teisipäeval, täpsustasime plaani ja joonist, arutasime tehnilisi võimalusi ning erinevate materjalide eeliseid ja puudusi. Planeerimise etapp peab olema põhjalik, kuna tuleskulptuur tekib põledes. Kui ta on süüdatud, ei saa enam midagi muuta ega mõjutada. Suur osa tööst toimub joonistades, mõõtes, märkmeid tehes ja arutledes.
Meie skulptuuri teemaks oli Põhjala Viljapuu, kus ümmarguste viljade seest pidid paljastuma universaalsed tähe- ja lumehelbekujundid, omased paljudele kultuuridele. Algul kavandasime kerakujulisi vilju mis avaneksid põledes, ent otsustasime kergema ja lihtsama konstruktsiooni kasuks. Tuleskulptuuri puhul toimivad hästi ülespoole suunduvad jooned, viirutused ja diagonaalid, mis võimendavad leekide suunda. Skulptuuri ei tasu kavandada väga umbseks. Läbi tuleb mõelda proportsioonid ja kõrguse – laiuse suhe. See mõjutab skulptuuri püstipüsimist.
Meie skulptuur oli üsna kõrge ja kitsas, selge et ta vajas lisatugesid. Esiküljele otsustasime kujundada mustrgeomeetrilistest kujunditest koosneva mustri. Tagakülje ainult “viirutasime” lattidega. Puu viljad tegime vineerist ja kinnitasime oksa külge tugeva pika traataasaga. Nöörijupi abil tõstsime kujundi ülespoole ja sidusime nõrgalt, et see põledes allapoole kukuks.
Tuleskulptuur pole karkass, vaid leekide mäng. Muudatuste, üllatuste ja protsesside ahel pole ka parima kavandiga täpselt etteaimatav. Kindlad otsused saab teha vaid vormi, kuju ja dünaamika osas. Struktuur võiks olla kohati tihedam ja kohati läbipaistvam.
Tuleskulptuuri karkassi lõime kokku lattidest. Naelad ei pea olema väga suured, see võib puidu lõhestada. Sama hästi võib tuleskulptuuri teha mistahes puidujääkidest, risust ja nagu Tallinnas- Tartus tavaks, vanadest jõulukuuskedest. Kui tegu on mingi kindla disainiga, ärge unustage mõõdulinti. Eritri kui skulptuuri peab transportima ja ta peab mahtuma treilerile nagu meil. Ei mahtunudki – pidime ühe oksa maha saagima. Kinnitasime selle kohapeal uuesti.
Pimeduses on väga raske töötada, eriti midagi siduda või kinnitada. Kui võimalik, tehke skulptuuri karkass päevavalgel valmis. Tuleskulptuuri puhul on oluline põhjalik ja hea kvaliteediga jäädvustus. – tegu on kaduva kunstiga. Tehke kindlaks, et fotoaparaadi või videokaamera aku on laetud. Parem, kui mõni rühma liige keskendukski ainult jäädvustamisel. Ärge koormake teda muude tegevustega. Enne tuleks kasuks harjutada pimedas pildistamist ja katsetada erinevaid seadeid, sest pimedas head pilti saada on raske, ja skulptuur võib põleda kiiremini kui arvata. Proovivõtteks ei ole aega. Mõelge, kui suur on suurim ja vähim kaugus, kust on võimalik saada hea kaader.
Tuleskulptuuri asukoha eelnev pildistamine aitab hiljem põlevast skulptuurist häid kaadreid saada ja valmistada ette selle püstitamist. Õppige teose tulevast asukohta tundma, tehke sellest põhiplaan, mõelge, kas te vajate ligipääsu mingi transpordivahendiga. Meie skulptuuri üks probleem oli paiknemine jõejääl. Seda ei saanud autoga väga kaugele viia. Tassisime u. 6 m pikkust puud neljakesi ca 50 meetrit. Lapimaa projektis oli suur abi minu pikakasvulisest toakaaslasest Sarah´st, kuna nii õpetaja Maria, mina kui teised tiimikaaslased on “tüüpilised laplased – 1.63 ja peenikeste käsivartega. Upitamist, küünitamist, vinnamist, rebimist, kinnihoidmist, raskus- ja löögijõudu on kõvasti vaja.
Miee teose asukohaks oli Oikarainen 25 km Rovaniemist põhjas, kus asub safareid korraldav firma Eräsetti. Skulptuur oli tellitud meelelahutuslikuks elemendiks kontoritarvete müüjate talvepäevadele. Kahjuks ei olnud tegu väga suurte kunstihuvilistega. Ootamata ära isegi kunstisündmuse sissejuhatust jalutas 30 -liikmeline grupp üle silla otsejoones restorani juurde. Kolm neist plõksis üle õla rutakalt paar kaadrit leekidemängust kanges pakases. Kui skulptuur alles korralikult tuld võttis, olid pealtvaatajad juba ammu kadunud.
Meie ise vaatlesime põlemisteost sillalt erinevatest vaatenurkadest. Häid pilte me peaaegu ei saanud, kuna turismigruppi sammudest lõi kitsas sild nii kõvasti kõikuma, et isegi 1.79 pikk Sarah hoidis mõlema käega piirdest kinni.
Tuleskulptuuri loomine on endassehaarav ja unustamatu. Seda kord katsetanuna pöördud tema juurde tagasi. Ma nautisin enim ehitusprotsessi, planeerimist, naelte tagumist, saagimist, materjali vallutamist.
Tuleskulptuuri ei saa kogeda piltide põhjal, see on tervikkogemus. Tule pragin, tuule pillutatud leegid, vaigulõhn, läbi öise pakase sinuni ulatuv kuumus, valguse peegeldused puudel, lendavad sädemed, ka omavaheline vestlus ja muljete vahetamine on osa teosest. Keskkonnakunst = keskkond x teos x ilm x vaatajad x emotsioonid x meeled x aeg / külmunud varvaste arv – külmakahjustustest toibumiseks kuluv dušivee hulk. Üks inimene ei suuda haarata kogu protsessi, eriti kui tegu on igast suunast vaadeldava teosega. Enamasti luuakse tuleskulptuure turvalisuse kaalutlustel vaadeldavaks poolkaares tuule suunda arvestades, et sädemed ja võimalikud materjalitükid lendaks publikust eemale. Tillukese, alla-inimmõõdulise skulptuuri puhul ei ole see nii oluline. Loodan, et leiate sobivaid ideid tuleskulptuurideks. Need ei pea olema suured ja teil ei pea olema palju publikut. Tähtis on ise seda elamust kogeda ja osaleda füüsiliselt loomisprotsessis. Seda võib teostada ka koolilõpulaagris. Hea oleks, kui kõik sündmuses osalejad saavad ka võimaluse oma muljeid jagada ja kogetut kirjeldada – teiste jutustuse kaudu saab teha uusi avastusi ja saada osa ka sellest, mis endal kahe silma vahele jäi.

Kui meie viljapuu juba pudenema ja hääbuma hakkas, suundusime silla alla, kus selgus eluline tõde: kõrget kunsti võib teha, kuid inimene ei saa oma põhivajaduste vastu. Temperatuur, muuseas, oli tol õhtul -29 kraadi Celsiust. Seega kõige parem osa kogu üritusest oli tule paistel külmunud varbaid soojendada.

soovitusi:

Lähtuge kohalikust loodusest, teose asukohast, lokaalsest identiteedist (ka linnakeskkonnas, nt linnaosa ja tema kogukond, igapäevased tegevused ja keskkond)
Toetuge põhikonstruktsioonis lihtsatele geomeetrilistele kujunditele, nt. kolmnurk /prisma / püramiid; ring / ratas / kera; ruut / kuup
Võimaluse korral kavandage skulptuurile liikuvaid (avanevaid, kukkuvaid, pöörlevaid) osi; varuge materjale, mis võimaldavad neid teostada
Väga efektselt mõjuvad alati (lihtsustatud) inimfiguuri, puud /maja, muna, mütoloogilisi olendeid, nägu, silma, torni meenutavad teosed. Mida rohkem pürgib teos vertikaalsuunas, seda parem, ent liiga kõrget skulptuuri on raske süüdata ning allservast ei pruugi leek tippu jõuda
Ärge unustage enda järelt sündmuspaika koristada, sest kuigi tuhk loodust ei kahjusta, jääb skulptuurist järgi ka kasutatud ehitusmaterjale – naelu, traati, kaltsu jmt.
Näidates slaidiesitlust neile, kes kohapeal ei viibinud, püüdke luua sarnane meeleolu ise kogetuga – pimedage ruum, dekoreerige iseloomulike elementidega, kasutage helitausta
Suurema sündmuse puhul uurige kindlasti avaliku ürituse korraldamise tingimusi ja vajadusel täitke turvanõuded – piirded, valve, märgistus.
Ärge tundke pettumust, kui skulptuur ei põle, läheb enneaegu katki või põleb liiga kiiresti. see ongi tema saatus. Ta on juhuste kunst. Kiitke ennast ja proovige järgmisel korral midagi teisiti teha.