Kemi

Posted on 13/02/2011

0


Käisin eile Kemis, laen ainult pildid üles. Seal oli üritus nimega Kitacon – cosplay ja mangateemaline, noh, kannan mingi tegelase kostüümi ja käitun nagu tema. See pole küll kuidagi keskkonnasõbraliku kunstiga seotud, pigem vastupidi – see on üks väga kulukas ja ressursse raiskav tööstus. Antud juhul olid küll kostüümid ja rekvisiidid laste endi tehtud. Aga väga paljud cosplay harrastajad tellivad kõike üle interneti ja ei viitsi ise vaeva näha. Ma ei kujuta ette ja ei küsinud ka, kas mõnes kostüümis võis olla rakendatud taaskasutust. Kindla peale. Ma ei läinud selle ürituse pärast Kemisse – ma lihtsalt sain sellele bussile, mis lapsi sõidutas, oma soome sõbra kaudu. Muidu oleks reis maksnud oluliselt enam.

Sõitsime välja kell 10, jõudsime Kemisse kell 11. 30 ja peatusime kultuurimaja ees. Sinna saabus juba mangarahvast. Läksin esialgu ringi luusima ja lumekindlust otsima. Paraku maksis see 8 euri ja pealegi oli sees mingi lasteüritus. Mis mõttega sinna ronida. Pildistasin ümbrust ja punaseid maju.

Pea igas linnas on sama nimega tänavaid. Tuleb meelde äsjaloetud 1987. aasta kunsti- ja keskkonnakasvatuse õpik, mis kurtis, et kõik [Soome] asulad on muutumas sarnaseks, ja kui keegi peaks kinnisilmi sõidutatama kusagile kaugemale, ei suudaks ta ära arvata, kus ta on. Keskkonnaga sobiva arhitektuuri printsiibid on toredad, aga need ei saa olla ainukehtivad ja muutuda paindumatuks normatiiviks. Elukeskkond peab muutuma ja vahelduma. Ehk isegi olema vastuoluline ja mõnikord ebameeldiv, selleks et meie uinunud keskkonnataju äratada. Kui kuskilt torgib, siis ikka liigutad. Sama eksimise tunne valdab mind kohati ka siin Rovaniemis, kus eramuarhitektuur on küll väga kena ja armas, aga niivõrd sarnane, et mõnikord ei tea, kas olen mingil tänaval juba varem olnud või mitte. Ikka sama esteetika üle terve linna. Oleks siin kasvõi Lollidemaa. Või oleks ehk mõni huvitav kõrge vundament või kivi või mõni muu materjal. Ei. Puit, astmelisus, integreeritus puude vahele, rajad ja teed, sarnased varjualused ja verandad, sissepääsud ja katused. Samad väravad ja aiad. Äärelinnastumine? Või lihtsalt ülim turvalisuse ja kestvusetunde ihalemine. Nagu Kääbikla – et midagi ei muutu 100 aastat?

Kemis on palju vana arhitektuuri säilinud  – ok, mitte palju, aga igatahes rohkem kui Rovaniemis. Ilusad puumajad, vana kirik ja ka paadisadamad. Ühe nimi on Maasikakai. Veel on seal laev Katariina, mis suvel lõbusõite teeb. Nii lahe oleks Kemisse suvel minna ja laevaga mööda jõge kõikuda. Ümbrus oleks hoopis teistsugune ja kindlasti väga, väga ilus. ´

Kemi meenutab mulle oma arhitektuuri ja olemuse poolest Viljandit. Festival (lumelinnus), kultuurikool, puitmajad, väiksus, vesi, puhkamine. Ja muud suurt miskit. Lihtsalt keskkond, kus on veel palju avamata võimalusi, kuid mis kultuuri ja kunsti kaudu loob endale mitmetasandilisi tähendusi ja nägu. Kahjuks ei saanud ma jääda kunstide ööle, sest siis oleksin pidanud palju raha raiskama rognisõidule ja võibolla poleks rongile üldse saanudki.

This slideshow requires JavaScript.

Posted in: lumelinnad