Õuesõpe / seikluskasvatus & seikluskunst

Posted on 13/02/2011

0


Tänapäeva lastele on oluline, kas nad on käinud kodumaast kaugemal, koos perega puhkamas ja reisimas.Paljud tunnevad end halvasti, kui neil pole teistega võrreldavaid kogemusi. Kindlasti võib lasta ka kaugemal käinutel oma reisimuljeid klassiga jagada, saada nende isiklikust seiklusest osa piltide ja kirjelduste kaudu. Õpilast saab paluda koguda materjali ja koostada scrapbook ehk väljalõikeraamat külastatud paiga kultuuri ja looduse kohta. Ent klassiga ühiselt ette võetavad seiklused, ühised motivaatorid ja elamused teevad kõigist algusest peale võrdsed. Ei tohiks jääda mulje, et elamuste hierarhia sõltub reisisihtkoha kaugusest. Oluline on kogemuse kvaliteet ja elamuse mitmekülgsus. Lapsel võib ka eksootilisel reisil olla igav, kui seal ei ole tema jaoks sobivaid tegevusi ja keskkondi. Lapse mällu võib palju eredamalt sööbida sõbra juures maal mudalossi ehitamine ja kätt lutsiv vasikas.
Hea keskkond koosneb lapsele huvipakkuvatest kohtadest ja nende ühendusteedest ning sinna jõudmise viisidest. Tihti on taolise võrgustiku sõlmkohtadeks paigad, mida täiskasvanu peab inetuks või kasutuks: väike võsastik, tühjana seisev krunt, jõekallas, kraaviperv . Loodus pakub lapsele olulisi vabaduse, esteetilise kogemuse ja omaetteolemise võimalusi. (Seppo 1997 : 73) . Loodusvaatlusele peab pühendama piisavalt aega, et see oleks tulus. Tunniajane retk rabas ei pruugi jätta mingit erilist elamust, kui sellega ei kaasne tegevust. Meil on vaja “seikluskunsti”, oskust astuda argistest raamidest välja ja panna inimesed läbi tegutsemise ja osalemise kogema erilisi elamusi.
Ka kodu ja perekondlikud ettevõtmised saavad olla osa seikluskasvatusest. Õpilase reisile minnes võib vanematelegi kaasa anda reisipäeviku, kuhu seltskond saab ühiselt märkida kogetud muljeid võõra maa elamis- ja looduskeskkonnast. Kui liikuda kusagil teistlaadses linnas, siis võib katsuda majaseinu, ronida võimalikult erinevatest treppidest, pildistada erineva suurusega aknaid, otsida värvivarjundeid, tuvastada, milliseid looduslikke säästlikke ehitusmaterjale on kasutatud, kui palju ja kus on linnas rohelust ja märkida ära, mis aitab inimeste olemist kergendada kuumal suvepäeval (purskkaevud, suurte puudega puiesteed, pargimajad, suvekohvikute varjualused) selmet konditsioneeri või basseini vajada.
On aeg ajalt täiesti vabatahtlikke linnakõndijaid kes lihtsalt tunnevad huvi paikade muutumise, nende lagunemise või uuestisünni vastu. On valvsaid silmi, kes jälgivad jälgi keskkonnas. Ka õpilased saavad olla „jäljejälgijad“ oma kodutänavas või külas.
Élamuskäigud lähiümbruskonna tavapärastesse kohtadesse – pood, kirik, bussipeatus, jaam, raamatukogu, turg, spordiväljak, võivad igapäevasele keskkonnale anda uue vaatenurga argiümbrusele (Salmela 1992 : 114) ning see aitab mõelda, kuidas muuta antud paika keskkonnasõbralikumaks. Eriti varajasel hommikutunnil on linna ruum puhas Ruum peaaegu ilma sisuta. On võimalik kujutleda, mis juhtuks, kui inimeste elustiil ja ruumikasutus muutuks ökoloogilisemaks. Millised liiklusvahendid tänaval sõidaks? Või kas meil üldse läheks tänavaid vaja? Tühjas ruumis saab luua täiesti oma maailma.
Tee ja tänav on sotsiaalsed vormid. Neile antakse nimed mis kanduvad ka ajalukku. Teel ja rajal on siht, nad viivad mingi kindla paiga või objektini, tänaval otsene siht puudub. Jalutuskäik linnas moodustub erinevatest episoodidest. Oma marsruudi jälgimine ja kujutlemine arendab ja süvendab kujutluspilti oma linnast. Kohast eksisteerivad eelarvamused ja eelnevad teadmised saavad uue värvingu, uued muljed sünnitavad uusi suhtumisi.
Kõndimine rühmas on teistsugune kogemus kui üksi käia. Erinevalt üksi liikujast, kelle omad mõtted, muljed ja sisekõne võimenduvad iga kogemusega, toimub rühmas erinevate muljete valju pealetung, enda mõtted jäävad tagaplaanile.
Kui on kaasas joonistusmapp, saab joonistada kaarti oma liikumisest. Oma marsruudi jälgimine ja kujutlemine arendab ja süvendab kujutluspilti oma linnast. Kaart pole lihtsalt praktiline vahend, vaid visuaalne illustratsioon laste maailmakujutlusest, sellest mis on neile oluline ja äramärkimist vääriv.
Seikluste käigus saab luua teosed, mis jäävad keskkonda seda kahjustamata. Enne tuleks kindlasti arutleda, mida antud keskkonnas tohib või ei tohi muuta. Ei tohiks murda taimi ja oksi, kui tegu pole just mahajäetud võsastikuga, ei tohiks kraapida puukoorde sõnumeid ja sümboleid ega purustada kive ja kändegi – need on pisiloomade elukeskkonnaks. Kunsti saab teha midagi kokku sidudes, ülestikku tõstes, aga miks ka mitte võtta ette retk mõne väärika vana puu juurde ja kaunistada see soovilintidega nagu muistses animistlikus kultuuris. See ei nõua palju ja ei jäta ka olulist jälge keskkonda. Puu saab kaunistada ajalehepaberiga, mis laguneb looduses. Ka metallklambrid võib enne eemaldada ja kogumispunkti viia.
Seikluskasvatuse /seikluskunsti harjutusi

• Soojendusharjutus: koolimaja uurimine pööningust keldrini
• Elevant portselanipoes ja Gulliver hiiglaste maal: mikro- ja makromaailmad, ülisuurte ja imetillukeste objektide vahel liikumine.
• Maakõnd. Maastiku igakülgne tunnetamine kogu kehaga, millega liituvad liikumisharjutused, helide tekitamine, läbitud teele märkide ja kujtiste jätmine lihtsate vahendite, nt. puupulkade, sõrmede, heinte abil. Kasutada võib matkaõpikuis leiduvad sõlmede sidumise, infomotikonide (puutükkidest teadete), püüniste valmistamise, looduslike helitekitajate, veekiikrite jmt. petusi, kuid viies need kunstilisse vormi. Maastikul on lubatud liikuda ka muudkoodi kui kõndides: õpilased tohivad jäljendada loomade liikumist, ,hüpata, roomata, veereda jne. See on tõeline seikluskunst!
• Linnakõnd. See ongi linnalapse vaste loodusretkele sest linnakeskkond on tema lähiloodus (Kortelainen 1995). Linnakõnni puhul on positiivne külg see, et linnakoolides ei pea õueminekut ilmtingimata väga pikalt ette valmistama. Linn on kõikjal ümber kooli. Ent ka maakooli õpilased võiks vahel kõndida ringi linnakeskkonnas argisest erineva pilguga, suunduda paikadesse, kuhu muidu ei satuta – minna veidi seiklema. Linnas võib liikuda kaardi järgi või lihtsalt väikeste ringidena ümber kokkusaamispunkti. Tähtis ei ole mitte koht, kuhu minnakse, vaid läbitud teekond.
Linnaseiklus on põnev ja õpetlik. Linn on tänapäeva džungel. Selles on palju märgata ja kogeda, kui püüda väljuda oma argistest raamidest, leida uusi vaatenurki ja lähtekohti oma kogemusele. Öine linn või varahommik, mõne asutuse (muuseumi või oma kooli) öine salapära ja räägitavad lood, katused ja pööningud, agulid ja linnaservad, pargid ja väljakud, tornid ja mastid, tagahoovid ja kuurid pakuvad võimalusi seiklusteks ja avastusteks.
• Linnakõnni erinevad lähtekohad: võõra silmade läbi, fantaasiaolendite ja –objektide retk (kujutleme keskkonna millekski muuks); spiraalne kõnd ühest punktist välja või sisse suunas. Ajalooretk, kultuurimälestiste retk, päikesepaistelise ilma retk, peegelpindade otsimise retk, materjalimärkamise retk (kivi, klaas, puit), värviretk, aknaruudustike retk, kardinaretk jne); vahtrapuuretk sügisel, tänavanimede retk, kõrghoonete katustel käimine, fotosafari mahajäetud tehasehoones.
• Kunsti – Robinsoonia. Ellujäämisülesanded erinevates keskkondades: orienteerumine kaardi järgi, juhiste jätmine teistele rühmadele kokkulepitud visuaalseid märke. Kindlasti ei peaks sellised ülesanded toimuma ainult looduskeskkonnas, vaid ka linnaruumis, kooli vahetus ümbruses, igapäevases elukeskkonnas, ent miks mitte ka supermarketis (kuidas pühade-eelses kaubanduskeskuses ellu jääda). Ökoloogiliselt kestlikuks teeb sellised orienteerumisülesanded ruumi ja aja efektiivsem kasutamine, oskus ootamatult tekkivaid vajadustele loovaid lahendusi pakkuda (varjualuste ja peidikute ehitamine, valgusallikate, mahutite leidmine ja mugandamine, materjalide ja tööriistade tootmine).
• Seikluste käigus on hea mõelda sellele, mida me vajaks seikluse veel paremaks kogemuseks ja kuidas selleks vajalikke esemeid luua võimalikult kestvate, loodus- ja inimsõbralike ning funktsionaalsetena. Seetõttu võib mõni seiklus vahel lõppeda matkatarvete – magamiskotid, telgid, söögivalmistamise vahendid, toed, sidused jmt. – disainimisega. Siin tuleks võrrelda praeguse aja nö. tippvarustust ja vanu, elementaarseid vajadusi rahuldavaid rändurite esemeid, nende materjale ja valmistusviisi, transpordivahendeid ja rännakute endi iseloomu, analüüsida neid kestlikkuse vaatenurgast ja kujundada ise tänapäevane, ent keskkonnasäästlik matkatarvete komplekt (tõelisele Robinsonile, Linnarändurile, ornitoloogile, nahkhiireuurijale, merearheoloogile, sõjafotograafile, lumelaudurile jne). Kuigi sellist disainiülesannet ei saa nimetada otseselt seikluskunstiks, kuulub ta siiski samasse kategooriasse.
• Seiklused lähtudes iseenda asetamisest teise earühma või sotsiaalse grupi positsiooni. Kõik, olenevalt situatsioonist ja positsioonist tajuvad keskkonda erinevalt. Kuidas tundub läbida linnakeskkonna tassides midagi rasket või näiteks lemmiklooma? Hiljem tuleb joonistada kaart selle inimese (või ka looma) vaatevinklist – millised kohad on ohtlikud, millised pakuvad turvatunnet, millised ajavad segadusse, millised on „ebapaigad“ mis kulutavad asjatult aega. Kus on takistused ja kus pääseb kiirelt edasi? Mis sunnib peatuma ja süvenenult vaatama või kuulama? Näiteid: väikesed vanaemad – rätikud peas ja jalutuskepp käes mööda oma vanaema või vanavanaema tavalist marsruuti liikumine. Eakam inimene võib nt tajuda ohuna liiga kiiret liiklust, treppe, ka liug- või pöörduksi, pidurdavat liinibussi vmt. Liikumine linnas pool gruppi pimedana, kurdina, karkude või ratastooliga (sel juhul ollakse vähemalt paarides, kus üks on ümberkehastuja ja teised assisteerivad teda), lapsevankri, käruga.
• Love ehk šamaaniseiklus. Siin all ei mõelda transsilangemist vaid kultuuriseiklust ja mõtisklemist teatavat laadi fantaasiaretkede üle. Miks tahtsid teatud
• Seiklused muinaskindlustes. Eesmärk on õppida tundma muinsusväärtusi ja ajaloolisi keskkondi. Oma kindluse planeerimine (loodusobjektidest nagu kivid, palgijupid ja vitsad) annab võimaluse oma muljeid ning arusaamist reflekteerida . Retkedel muinsuskaitsealustesse lossidesse või mõisatesse võib kasutada draamaõppe metoodikat, läheneda teemale kunstilise pantomiimi kaudu. Sisenedes ajalukku mõistame, kuivõrd teistsuguses keskkonnas elame praegu, kui palju materjali on inimese käe alt läbi liikunud, et läbi sajandite ehitada suuri hooneid ja neid üleval pidada.
• Kui endal pole võimalik seiklema minna, võib Saata hoopis mänguasja laia maailma. See on pea sama hea kui ise kaugetele maadele reisida. Selle tulemusel saadakse aga terve näitusetäis materjali, fotosid ja suveniire.
o On olemas projekt nimega Travel Buddies. See on programm, kus ühest koolist saadetakse pehme lelu külla teise kooli. Juba selle mänguasja erinevus kodustest loomadest on õpetav. Koos leluga tuleb pildimaterjali ja kirju, kalendreid japostkaarte. Neid saab kasutada bioloogias, geograafias ja kunstiõpetuses. Loomaga võib kaasas käia ka päevik ja see võidakse edasi saata järgmisse kooli. Kaasneb süvendatud pilguheit vastavasse kultuuri nädala jooksul, kunstiõpetuses nt vastava riigi rahvakunsti, traditsioonilise kunsti inspiratsioonil loodud teosed. Ka ajaloo tunnis on hea kasutada visuaalset materjali, teha asjad pildiliselt selgeks. Kaasa tuli ka Cdsid – neid saab kasutada muusikatunnis aga miks mitte ka taustana kunsti loomisele või hankida ise selle maa muusikat. Kooli raamatukogu saab esile tõsta selle maaga seotud teosed. Lisandub blogi või internetikülg kus saab omavahel reaalajas pilte ja sõnumeid vahetada, kujundada sellest kahe kultuuri otsene kohtumispaik.
• Ka minna öösel õue ja vaadata tähti on seiklus. Loodus ei küsi meie käest raha kogu ilu eest, mis seal leidub. Tuleb ainult iPodi ekraani varjust veidi silmalauge kergitada.

Posted in: magistritöö