Jää, lumi… esialgu ilma meediata

Posted on 19/02/2011

0


Tahtsin jagada teiega meie just kulminatsioonini joudva kursuse muljeid ja jäädvustusi. Kursuse nimi on Snow, Ice and Meida expression. Enamik selles osalejaid ongi vahetustudengid ja meid on jaotatud ryhmadesse segamini soomlastega. Mina sattusin yhte ryhma laplanna Stina, itaallanna Marta ja korealase Keviniga. Juba algusest peale ei vedanud meie tiimil kuidagi. Oli raske leida aega suhtlemiseks ja töö planeerimiseks, kuna minul puudus kodus internet, Marta soitis Itaaliasse eksameid tegema ja Kevin kukkus tiimist ysna pea yldse välja. Meie idee oli laialivalguv ja liiga keerukas ning sel puudus kindel selgroog. Lisaks planeeris ja otsustas Stina lopuks pea koik yksikasjad, praakides minu ja Marta ideed välja. Ma tundsin, et ei suuda leida selle projektiga kontakti ja öeliselt kaasa eladamis oleks onnestumise eeldus nr. 1. Loengud tundusid mottetud, Seal polnud eriti midagi jagada, mina ei teadnud, mida teised on joudnud teha ja nemad tundi yldse ei ilmunud, vaid käisid oppejoududega eraviisiliselt rääkimas.

Oli mis oli, joudis kätte prakilise töö nädal. Tampisime lund vormidesse, arvutasime ja nihutasime objekte, 2 päevaga saime vajalikud lumetahukad pysti. Ja alles siis, kohapeal ja juba töö käigus istus meie tiim esimest korda oieti maha ja arutas omavahel asju. Parem hilja kui mitte kunagi. Meil vottis kuju idee magavast rebasest ja lumehelvestest, koik muu tuli juba töö käigus. mul oli hea meel, kui teised olid kohal. Isegi kui Marta ei osanud eriti midagi peale hakata, tundis end pisut kasutuna ja oli projekti peale yleyldiselt pahane.

Ja siis yllatas meid ilm. -32 ja -34 kraadi ning päikegi ei tahtnud nina välja pista. Kohvikus oli rike, sooja sööki ei onnestunud saada.

Siin ilmnesid keskkonnakunsti pahupooled ja kuidas nendega toime tulla. Kui tiim ei suuda olla üksmeelne ja ajud on väsinud ja kedagi pole kohal ja sa ei tea millest alustada.  Motivatsioon tahab vägisi kaduda ja sa pead nii ennast kui teisi kuidagi edasi nygima. Yks tosine väljakutse, millega kindlasti koigil kunstiopetajatel tuleb arvestada.

Ehitama asudes oli mul juba positiivne meeleolu.  Ma ju teen iseennast. Rebane, minu hyydnimi on ju Redfox. Olin päris rahul oma tööga – magava rebasekutsika ja hyppava rebase reljeefiga. järgmiseks päevaks jäi jääskulptuur ja lumehelbed. Nendega oli tykk tööd ja valisin esialgu vale tööriista, mistotty helveste viimistlemiseks kulus topeltaeg. Kui need olid valmis, juhtis yks tudeng, Michel Tehhist tähelepanu sellele, kui sarnane on meie suur lumehelves Lapimaa Ylikooli logoga. Kokkusattumus…väga huvitav selline.

Suured ja rasked lumevormid lebasid kogu aeg meie korval, meenutades läbitud teekonna kurnavamaid osi pakases ja väikese seltskonnaga tegutsedes. Enamik tudengeid hiilis lumetampimise tööst nimelt korvale ja mina oma kontsasaabastega ning opetaja Antti tegime pohilise osa lumeseintest. 6 kihti lund igayhes, 36 ronimist vormi sisse ja tagasi ning hulk labida- ja kontsatööd – koik suured lumetahukad tuli labidaga sygavalt purustada, et tahukasse ei jääks ohuvahesid.

Nyyd olen koolis, kui meie installatsiooni avamiseni on alla 4 tunni ning motlen, msi saab meie meediapoolest. Stina saabub tunni aja pärast.

Vaadake pilte. Galeriis on fotod ka Lastekunstikooli juures olevatest kergetest lumetahukavormidest, millest yhes varasemas postituses rääkisin. Vineerist ja haakide ning hingedega. Vota kaenlasse ja ehita tyypi.

Marta tundub olevat leppinud meie projektiga. Küsisin et kas ta tunneb end paremini. Ta ütles et on protestimiseks lihtsalt liiga väsinud.

See on tõsine teema, see keskkonnakunsti füüsiline kurnavus ja vastuolud tiimides … no meil pole vastuolusid aga meil pole ka täit pühendumust. Kuigi…. mul on tunne et me hakkame tasapisi oma teost üha rohkem armastama. See avab inimest hästi palju, sinust lihtsalt hakkab asju välja voolama. See on kindlasti teraapiline ja ennastpeegeldav protsess, kui ta kord läbi teha. Rebane vaatab päikesesse ja pilgutab silma. On peaasi, et inimesed oleksid positiivselt meelestatud oma tegevuse suhtes ja et keegi ei peaks tundma end ebavajalikuna voi et teeb midagi vastu tahtmist. Tuleb leida voimalus, et koik tunneks protsessist mingit rahulolu ja ka oleksid sellega rahus. Keegi ei saa nii rasket tööd teha vastu tahtmist voi oma fyysilisi voimeid. Kuigi vaevalt mujal kui siin pohjas on tingimused nii ekstreemsed, siis ilma ja vääramatute loodusjoududega tuleb koikjal arvestada. Inimeste enesetunne on olulisem kui hambad ristis punnitamine. Keskkonnakunst ei pea olema enesetapp. Tee, mis suudad, aga ära lohu end.

ja tunne voimalikult palju naudingut koigest, mida teed. Leia roomu. See on koige olulisem nouanne. Kui ei ole roomu, pole ka motivatsiooni, indu ja huvi.

This slideshow requires JavaScript.

Posted in: keskkonnakunst