Lumemeedia töö lõpparuanne

Posted on 20/02/2011

0


Rebased, rebased, rebased! Väike Redfox rõõmustas, kui üha ettearvamatumaks muutuvasse teosesse Lapimaa Ülikooli ees lisandus üha rohkem rebaseid. Nagu keskkonnakunsti puhul ikka juhtuda võib, ei olnud tulemus päris selline, nagu algselt planeeritud, kuid temaga võib mitmel põhjusel rahule jääda.

Tegelikult unustasin rääkida, mida see lumemeedia üldse tähendab. Tegu on kursusega, mis tugineb Kunsti ja Disaini osakonna keskkonnakunstile spetsialiseerinud õppejõudude ja meediaasjatundjate, Antti Stöckelli, Tomi Knuutila ja Vesa Tuisku ideele ühendada skulptuurides jää, lumi ja erinevad interaktiivsed, audiovisuaalsed, valgus- ja heliefektidel rajanevad ja projitseeritud kujutised, ent võttes abiks ka traditsioonilised ja ehedad vahendid nagu elav tuli ja heli tekitavad objektid. Lõppkokkuvõttes tasub traditsioonidele ikka rohkem loota, kuna moodsad meediumid ei tee alati sinu pingutustest hoolimata, midas vaja. Kliima, see kõikvõimas, tema vastu oleme ikka jõuetud. Meie grupi lumemeedia töös oli ette nähtud kasutada liikumistundlikke sensoreid, mis on ühendatud kõlarite ja heliallikaga, nii et sensorile lähenedes tuleks lumeskulptuuri seest valjemalt ja sellest eemaldudes hääbuks. Paraku oli ilm õrnade seadmete jaoks liiga külm ja hoolimata korduvatest katsetest ei hakanudki nad õues tööle, kuigi maja sees toimisid vaevata. See pettumus tuli üle elada ja alla neelata ning kompenseerida seda muude vahenditega.

Asjadeotsijana oli mulle eile hea päev. Leidsin ülikvaliteetse söepliiatsi tee pealt. Kuid paraku jäin sellest ilma…. Läksin varakult ülikooli, et veel meie skulptuure pisut kõpitseda. Leidsin eest jääskulptuure lihviva õppejõu Katriina, kes just asus süütama küünlaid erinevate vormide ja kujundite väljavalgustamiseks. Läbi jää on küünlaleek eiti ilus. Kuna meil puudus nii valgus kui heli, otsustasin lisada ka meie skulptuurile mõned küünlad…sellele oleks tulnud juba alguses mõelda! Niimoodi tegi ka mu toakaaslase Sarah grupp, kellel küünlad aga asusid kahjuks töö tagaküljes ja moeshowle suunduv publik ei saanudki sellest osa, kui polnud eriti uudishimulik. Samas mõte oli hea.  Tasub ikka valida lihtsam tee kui endas kindel ei ole. Tundus, et eriti hea oleks paigutada küünlaid suure lumehelbe sisse, et tolle struktuur esile tõuseks. Küünlad ei tahtnud püsida, sest polnud tugipindu….tulöeks millegagi uuristada, ent kõik tööriistad olid juba ära viidud. Taskus ka pole midagi peale….jah, peale söepliiatsi. 6 eurot. See maksab poes 6 eurot. Aga mis on tähtsam? Kas kursus auga ja ilusalt lõpetada või mingi pliiats, mida ma ehk siin olles ei kasutagi? Nii ma siis uuristasin lume sisse küünalde jaoks pliiatsiga auke. Ma ei tea, kas Antti lumeskulptuuri tööriistade nimekirja on iialgi kuulunud tavaline pliiats. Jestas. Ja siis lõppesid Katriinal tikud ning küünlaid polnud millegagi süüdata. Viimast auku uuristades murdus pliiats pooleks. Nii. Siin see on. Heitsin söe minema ja torkasin pliiatsipooliku teise küünla sisse. Sellega siis süütasin kõik tulukesed. Ja teate. Asi oli seda väärt. Küünlad olid just need õiged “meediumid” meie skulptuuri jaoks. Midagi enamat polnudki vaja. Aidaa kallis pliiats, sa tegid oma töö. Siit tekkis mul idee lihtsustada ka MIPS arvutusest arusaamist. Sellest järgmine postitus.

Kuna meie töö oli tehtud kahasse teise tiimiga, kelle meediaelemendiks olid animatsioonid, siis kompenseerisid ka need pisut valgus- ja helimängu puudumist skulptuuri meie rühmale kuuluvaid tahkudel. Ja mis ma siis näen? Animatsioonis kalpsab ringi rebane. Kolm rebast võlumetsas, põhjapõder ja Lapimaa Ülikooli sümboliseeriv lumehelves. Kas võib olla veel maagilisemaid kokkusattumusi?

Ma arvan, et hoolimata pingetest ja protestimeelsustest, motivatsioonipuudusest ja raskustest kontseptsioonist ühise arusaamise tekkimisel jäime me kõik lõpuks oma tööga rahule. Isegi Marta, kes alguses rääkis, et ei tea, miks ta selle aine üldse valis ja kuidas ta ei suuda meie ideele sügavalt kaasa elada ja ei hooligi sellest õieti, pani lõpuks kogu oma südame sellesse, et lõpptulemus oleks vaatamist väärt.

This slideshow requires JavaScript.

Oli nagu oli…. Alguses tundus kõik nii tähtis ja suur. Ja siis osutub sinu suur muu maailma mastaabis tillukeseks. Jälle vaid üks taustaelement Disaininädala suurejoonelisele kulminatsioonile, moeshowle. Muide, show dekoratsioonid olid sini-must-valged. Veel üks kokkusattumus või disainiosakonna eestlannadest tudengite kaval temp?

Ent kas ma näen siin olles veel keskkonnakunsti, seda aega ja kannatust nõudvat ala ka peaesineja rollis või jääbki ta vaid saatma ja ümbritsema muud ja tähtsamat.. nojah, eks ta olegi ju KESKKONNA kunst. Kusagil keskkonnas, selle osa, ruum, mida me läbime, ei enamat.

Pildid tulevad ka. Kolm tüdrukut on meie tiim, Marta keskel ja Stina vasakul. Põhjapõder ei ole meie, vaid tšehhi noormehe kätetöö, jääd uuristas Antti, rebased ja lumehelbed on minu ja natuke Katriina töö.

Tahan veel lund uuristada. Võibolla proovin seda pappkastinippi meie õue peal. Teine, kerge vineerist vorm koosneb neljast hingedega ühendatud plaadist, mis lahtisest otsast käivad haagiga kokku. Lihtne puutöötundides valmis nikerdada. Suurte lumetahukate jaoks aga on siiski raskemaid ja kindlamaid vorme vaja. Nendega peab siiski olema väga ettevaatlik – lahti võttes, eriti kui vorm on mingil põhjusel olnud maapinnal kaldu, on lahtised seinad väga hõlpsad kukkuma. Sellepärast oli meil kolm seina alati lattidega üksteise külge naelutatud ja vaid üks kergem otsasein koormarihmadega lisatud.

kaldun jälle praktilistele küsimustele, ent need on olulised, et hõlbustada inimeste tööd ja kunsti tegemist ka nautida.

Ma ei tea, millega asendada lumetahumise spetsiaalseid tööriistu ja kas seda on mõtet teha. Igal tööriistal on oma kindel funktsioon. Kogesin ise ebamugavust ja nõutust, kui püüdsin lumehelvest tehes täiesti vale tööriistaga puhtaid, selgeid pindu ja jooni saavutada. Oleksin pidanud kasutama sootuks teistsugust vahendit, ning oleksin hoidnud kokku terve tunni. Ent vigadest ju õpitakse. Mina õppisin palju, ja ma arvan, et koolilapsed õpiks kindlasti rohkemgi.

Posted in: keskkonnakunst