Pliiatsi saaga.

Posted on 20/02/2011

0


Tahaksin teha veidi lihtsamaks arusaamise sellest mis MIPS arvutus põhimõtteliselt on. Jätame valemid ja nubrid praegu kõrvale, eks.

Igaühel on olemas mõni harilik pliiats. Milliseid pliiatseid meie pinalites ja taskutes leidub? koorige aga lagedale. Nii, mõni on uus ja täitsa kasutamata, sest tema omanik eelistab pastakaga kritseldada. Mõnest on alles jupike. Mõni on väga vanaaegne, võibolla vanaisa tööriistakuurist laenatud. Mõni on väga näritud. Mõni on teritatud eeskujulikult ja mõni lohakalt, mõni noaga ja mõni teritajaga.
Milliseid veel?

Millise jälje sinu pliiats jätab? Tumeda, heleda, kriibitud või sujuva, pehme ja puruse või selge ja ühtlase? kAS SULLE MEELDIB SEE PLIIATS VÕI EI MEELDI, JA MIKS?

Iga kunstitunnis kasutatava materjali ja töövahendi tootmiseks kulutatakse loodusest võetud ressursse, energiat ja inimtööjõudu. Tihtipeale läheb ühe pisikese asja valmistegemiseks vaja kordades rohkem materjale ja vahendeid kui on eseme enda kaal. Loodusest ei võeta mitte ainult puitu ja aineid, millest tehakse pliiatsite südamikke – süsi, mineraalid; mõnele pliiatsile lisatakse kustukumm, mis kinnitatakse metallkapslisse, võibolla läheb mõne moodsa pliiatsi tegemiseks vaja plastikut – siis võetakse loodusest naftat, mille iga tilk on niigi arvel. Mõne pliiatsi tegemiseks kasutatakse tarbetult kallist puitu – näiteks maailmas ohustatud vihmametsadest pärit mahagoni, mida kasutatakse tihti ka pintslivarte tegeviseks. Kuid me ei maali ja joonista ju pliiatsikesta ega pintslivarrega… Tehased, mis asju valmistavad, kasutavad oma töös ka vett, energiat, transporti; inimesed, kes asju valmis teevad, peavad kuidagi tööle tulema, pliiatsid tuleb pakendada ja transportida sinna, kust neid lõpuks osta saab, Seepärast on oluline, et kasutaksime neid esemeid nii kaua ja nii palju kui iganes saame ja oskame. Et midagi kaua ja asja eest kasutada, peab asi ise olema kestlik ja usaldusväärne. Hea pliiats ei lagune teritades. Tema peal ei pea kindlasti olema Hello Kitty või Bakugani pilti, aga ta peab jätma paberile hea jälje. Teda peaks saama teritada nii noaga kui pliiatsiteritajaga. Tema süsi peaks olema kvaliteetne. Mõned pliiatsid võivad olla nii halvasti tehtud, et sa ei saa joonistada ühtegi pilti, vaid teritad pliiatsi “otsa” enne kriipsugi tõmbamata. Küsige oma emalt ja isalt või vanaemalt-vanaisalt, milliste pliiatsitega nemad omal ajal joonistasid.

Mõnel juhul ei ole pliiatsi süü, et temaga vähe pilte saab joonistada. See oleneb ka kunstnikust. Mõni kasutab pliiatsit vaid peente alusjoonte tõmbamiseks. Teine loob kogu töö pliiatsiga, uhades paberile veel sünki, rist-rästaki kaetud pehme pliiatsi pindu. Mõni töötab paha tujuga ja murrab kogu aeg pliiatsi otsa. Mõni hoiab oma pliiatseid halvas pinalis – nt keskkonnale väga kahjulikus alumiiniumpinalis, mille tootmiseks kulub palju vett ja energiat, ent mis maha kukkudes ei pehmenda mõju selles sisalduvale nagu näiteks riidest pinal või spetsiaalselt õmmeldud pliiatsite ja pintslite ümbris. Mõni loobib oma koolikotti, nii et mitte ainult pliiatsid, vaid kõik kotis leiduvad esemed ja töövahendid saavad kannatada. Mõni lihtsalt laenab oma pliiatsit kellegile, kes kasutab seda hoolimatult.

Aga mõni ei kasuta oma pliiatsit üldse mitte kunagi ja viskab selle võibolla mingil hetkel tarbetuna prügikasti! Kumb variant on siis halvem – kas keskpärane pliiats, mida kasutatakse, kuigi lohakalt, või hea pliiats, mille valmistamiseks on kulutatud asjata looduslikke ressursse, ilma et see oma otstarvet iialgi täita saaks, rännates otse prügi sekka?

Kõik pliiatsid jõuavad lõpuks prügisse. See osa, mis me pliiatsist ära teritame, jõuab niikuinii prügi hulka. Me ju ei kasuta seda… või siiski? Mida saaks teha, et võimalikult väike osa pliiatsi(te)st jõuaks prügisse? Võimalused: kasutada pliiatsiteritamise jääke millekski, kasutada täidetavat pliiatsit, kasutada pliiatsit nii hoolikalt ja säästlikult, et seda peaks võimalikult harvem teritama. No milleks saab kasutada pliiatsiteritamise jääke? Näiteks saab selle massi segada liimiga ja luua puitmassist pisiplastikat. võibolla saab sellest teha ka kuumaaluseid või albumikaasi? Kasutada isetehtud paberis efektina? Täita sellega footbag´e? Panna koduküülikule või hamstrile puuritäiteks?

Kas täitepliiats on parem kui tavaline pliiats? Uurime välja, kumma valmistamiseks kulub rohkem loodusressursse. Analoogselt võib võrrelda elektroonilist teavikut paberteavikuga, nt e-raamatut ja tavalist kõvakaanelist raamatut. E-raamatu lugemisel kulutatakse minutis 600 korda rohkem ressursse kui tavalise raamatu lugemisel, kuna e-raamatute talletamiseks ja miljonite inimestega jagamiseks on vaja ülemaailmset arvutisüsteemi. Kuigi võiks arvata, et raamatute trükkimiseks võetakse maha puid ja kasutatakse rasket transporti, on traditsiooniline raamat lõppkokkuvõttes keskkonnale siiski vähem kahjulik. Sama võib öelda ka lihtsa, puidust kestaga hariliku pliiatsi kohta. See on universaalne, ajatu ese, disain, mida pole põhjust välja vahetada moe või eelarvamuste tõttu. Võib ju joonistada pihuarvutiga või miks mitte pastakaga. Aga kas harilik pliiats kuulub siis vaid vanast harjumusest meie igaaastasesse koolikotti?

Kui sa pole seni üldse teadnud, et su hoolas ema enne 1. septembrit sinu pinalisse ka hariliku pliiatsi poetab, on viimane aeg see huulepulkade või aipoodide vahelt välja urgitseda ning teda kasutama hakata. Sest keskkonnavaenulikumalt käitub inimene, kes ostab asju, mida ta iialgi ei kasuta, mitte aga see, kes ostab küll palju asju, ent kasutab neid kõiki ka viimase võimaluseni. Mips ehk material input per service unit tähendabki lihtsustatult seda, et iga ese peaks võimalikult palju meid teenima, et heastada seda keskkonnamõju ja toorainekulutust, mida me tema valmistamisega oleme tekitanud.

Kui aga sinu pliiats on juhtumisi selline nigelavõitu, noh. No ei tule ilus pilt üldse ja paber läheb katki ja. Mida siis selle pliiatsiga teha? Kas on mingi alternatiiv minemaviskamisele, nii et saaksime öelda et ikkagi KASUTASIME pliiatsit ning selle valmistamiseks kulutatud ressursid ei olnud kulutatud asjata?

Noh, me võime seda kasutada näiteks lumeskulptuuri uuristamiseks, kui tööriistad on luku taha pandud. me võime sellega kõrvatagust sügada, demonstreerimaks disainiprobleemi lahendamiseks tehtava ajutöö intensiivsust. Me võime sellega kontrolltöö ajal kellegi selga torkida, et ta meile vastuseid ette ütleks. Ma ei tea. Teie oskate kindlasti mingeid paremaid võimalusi välja pakkuda.

lõpetuseks võiksime ise disainida ehk välja mõelda JA kujundada ühe keskkonnasäästliku pliiatsi. kõige parem, kui selle valmistamiseks ei kuluks üldse mingeid ressursse ja samas saaks teda kasutada lõpmatu hulga kunstiteoste loomiseks. Ütlete, et see on võimatu? Hmm…. aga mõelge ikka. Sellest järgmine võimalus on kulutada säästlikult, disainida nutikalt ja teha pliiats korduvkasutatavaks ning arvestada ka muude keskkonnasäästlike võimalustega.

arvake ära, mida teil sellise pliiatsi kavandi joonistamiseks vaja läheb.

Harilikku pliiatsit.

Tehke siis vähemasti 100 kavandit, enne kui te pliiatsit teritate.