Filmisoovitusi I

Posted on 22/02/2011

0


Olen avastanud filmide keskkonnakasvatusliku võlu. Filmianalüüs oleks õpilastele kindlasti põnevam kui paljas jutt kokkuhoiust ja vastutustundest. Ning just siin Lapi Ülikooli raamatukogus on kokku korjatud ja välja selekteeritud palju selliseid filme, milles inimese suhe loodusega ja tema toimimine keskkonnas on olulisimal koha.

Olles nö. keskkonnalainel, vaatan juba nähtud filme uue pilguga. Võtnud laenuks Chaplini kogumiku, torkas silma teatud muster: Chaplini tegelane Hulkur rakendas regulaarselt taaskasutust! Tekist sai hommikumantel, kohvrist keedupott ja saapaharjast hambahari. Taaskasutus oli osa filmi süžeest, ent peab märkima, et filmitegemine ise oli tollal sõltuv kättesaadavatest ressurssidest ja kunstiline-kujunduslik aspekt oli sündmustiku enda kõrval teisejärguline.

Püüan edaspidi jätkata alljärgnevat filmisoovituste nimekirja, milliseid oleks hea kunstitunnis keskkonna, taaskasutuse, kestliku kulutamise ja loodussäästliku ideoloogia vaatevinklist analüüsida.

Alustuseks võiks vaadata filme aegadest, mil puudusid üüratud eelarved, võimsad eriefektid, jalustrabavad kostüümid ja grimm ning ruutkilomeetrite suurused võttepaigad. Tummfilmiajastu klassikud nagu Chaplin, Keaton, Fairbanks toetusid oma filmides ühe tegelase sisemistele ja välistele konfliktidele, temaga  ja tema ümber, temaga seotud tegevustele ja šüžeeliinidele. Materiaalne külg ei olnud filmis esikohal. Chaplini elulugu ja DVDde lisainfoallikaid uurides võib näha, et tihti esines kuulsal mehel ka materiaalseid raskusi filmide valmistegemisel ja kord, filmi Tsirkus võtete ajal põles maha kogu stuudio kõigi dekoratsioonidega. Filmide olustikki paigutub aega, kus inimeste materiaalne heaolu oli väiksem kui praegu, Chaplini positiivsed kangelased elavad kitsikuses ning tema enda kuulus Hulkur on leidlik vennike, kes suudab väheseid ressursse pikale venitada. Ja siis muidugi kurikuulus saabaste keetmise ja söömise stseen. Taaskasutus ja objektide tähenduse ning otstarbe muutmine ei taotle Chaplinil küll keskkonnasõnumi edastamist, vaid on mõeldud sotsiaalse kriitikana tolleaegse ühiskonna suurtele ebavõrdsustele. Chaplin ise oli pärit väga vaesest keskkonnast ja see jättis temasse sügava jälje. Muuhulgas on ta öelnud oma autobiograafias ka seda, et tema lapsepõlve räämas majad, räpased tänavad ja kohutav vaestemaja mustuse, parasiitide ja talumatute kaasasukatega õpetas teda kõige enam hindama puhtust, rahu, looduse ilu, korrastatud ja esteetiliselt väljendusrikast ümbrust. Chaplini lemmikkohaks vanaduspõlves oli aed, kus ta lastega mängis. Me näeme seda tendentsi ka praegu paljude kuulsuste eluviisi jälgides – vastandina glamuurile ja tehislikkusele ehitavad paljud neist isiklikke, eraldatud looduslikke paradiise, mitmetest on saanud looduskaitse- ja keskkonnaaktivistid ning näiteks kadunud Leslie Nielsen ja selline näitleja nagu Jason Scott Lee on kirglikud aednikud ning omavad isegi botaanikukraadi.
Lisaks tummfilmidele leidub keskkonnatundlikke ja inimese -looduse suhetele orienteeritud filme nii Euroopa, Venemaa, Hiina kui Jaapani varasalves. Akira Kurosawa filmides tuleb esile muuhulgas Jaapanile omane keskkonnaesteetika ja selle kujundamise printsiibid, milles säästlikkus ja kasinus lähtuvad küll mitte kestliku arengu, vaid jaapani iidse filosoofia põhitõdedest.
Ühes Kurosawa filmis annab vähki põdeva mehe, endise tippametniku elule mõtte ühe vaese linnaosa naiste unistuse teostamine – teha räpasest ja ohtlikust, haigusi levitavast reoveeladestamise tiigist korrastatud ja ohutustatud mänguväljak ümbruskonna lastele. Näitleja mäng selles filmis toob võimsalt esile tunded, mida Paiga taassünd ja keskkonnale uue elu andmine mehes tekitavad. Kontrast rikutu ja elusa vahel on kõikvõimas ning sümboliseerib mehe enda seisukorda, kus haigus on teda rikkunud. Ta leiab kompensatsiooni keskkonna tervendamises.

Jaapani arhitektuuri iseloomsutab teatud metsikus, õige pisut kammitsetud kaos, looduse ja tsivilisatsiooni pea füüsiliselt tajutav “võitlus” sealses keskkonnakujunduses. Võibolla sellepärast on jaapani filmideski arhitektuursel keskkonnal oma roll ja iseloom, mis võib mõnel juhul olla filmi otsustav mõjujõud ja šüžee taganttõukaja. Minevikuga majad, keskkond, mis talletab inimlikke pingeid, lahendamata vastuolusid ja hingelisi dilemmasid. Mineviku ja tuleviku ruumi kontakt toob pinnale painajaid ja paljastab varjatud tõe. Majad muutuvad ja kõnelevad inimesega, selle kõrval omavad rolli looduslikud elemendid nagu vesi, valgus, puud, kviid, muld… Jaapani filmikultuur kannab animistliku loodus- ja keskkonnasuhte märki.

Ja siis tuleks esile tuua Stalker. Kas tolles filmis üldse eelarvet oli: kolm meest longivad mööda kõrrepõlde, räämas hooneid ja mahajäetud tööstuspiirkondi. Nii “öko” film kui olla saab. Ent vaataja silm peatub valgusel, mis on hoolega paika mõeldud, läbinisti lavastatud. Kindlasti pidi just nimelt valgusele kuluma aja-, inim- ja energiaressurssi.

Üks Eesti film ka siia esimesse nimekirja. Karu süda. Loodus ja inimene ongi üks paradoksaalsel ja dramaatilisel moel. Loodus on võimas ja samas haavatav. Vaadakem kasvõi stseeni maalihkega, mis viib kaasa koolimaja…

The Lord of the Rings on teinud kuulsaks Uus-Meremaa võimsad loodusvaated ja hilisemal ajal ka keskkonnakahju, mille filmi poolt saareriiki meelitatud turistide ja seiklejate hordid on tekitanud. Lastega võib analüüsida näiteks seda, kas on õige meelitada eesti puutumatutesse rabadesse ja metsadesse võimalikult palju uudishimulikke euroopa ja ameerika turiste või peaksime olema ettevaatlikud oma looduse ilu eksponeerimisel filmide ja raamatute, kampaaniate ja maailmanäituste kaudu.

Dersu Uzalas tuli eredalt esile Dersu ettenägelikkus ja mõtlemine teistele – ta oli sellega sotsiaalse kestlikkuse agent. “Jätkem siia riisi, soola ja tikke, et need, kes tulevad hiljem, ei saaks hukka. ” Et nad saaksid selles keskkonnas hakkama. Dersu luges keskkonna visuaalseid märke ja taipas nende põhjal seal enne viibinud inimeste vajadusi.  Inimese jaoks on väärtus, kui hoiame keskkonda, veel enam aga väärtus, kui hoolitseme selle eest, et oleks alati teisi inimesi meie kõrval, kes ka meie eest hoolitseks. Me aitame üksteisel toime tulla mistahes oludes. Niimoodi ületame me sotsiaalsete positsioonide ja kultuuride piire.

Posted in: magistritöö