Jäljed savis, osa 1

Posted on 05/05/2011

0





Mul on tekkinud kasulik, ent ebameeldival moel möödakäijatele silmatorkav harjumus maast kõik vähegi huvitavad objektid üles korjata – näiteks pudelikorgid, igasuguste sõiduvahendite ja kottide küljest irdunud detailid, mänguasjad ja nende tükid ja kummalise kujuga objektid, mille päritolu on täitsa tundmata. Neid jõudis koguneda terve sahtlitäis, samal ajal kui mina kogusin linnas kuulsust tüdrukuna, kes jooksu pealt järsku kummardub, midagi maast kahmab ja taskusse topib ning siis suunda muutes vaateväljast kaob; minu toakaaslane hakkas kahtlustama sundhäiret vidinate kollektsioneerimiseks…. ent võib öelda, et intuitsioon ei petnud mind. Neid asju läks vaja, või õigemini, otsustasin neist kasu lõigata keraamikakursuse käigus.
Meie lõputöö ülesanne keraamikakursusel on Runo ehk soome keeles luuletus. Luuletused koosnevad tähtedest, värssidest. luuletused on kujundlikud…. vaatasin ühte teokujulist seebikarpi, mille ma suusarajalt olin leidnud. Ja kaubanduskeskuse lao kõrvalt ülesnopitud koerapead.
Huvitavad väikesed vidinad… Parasjagu lugesin raamatut Kuva ja Ympäristö, kus kirjakunsti sektsioonis oli näide Hiina maastikust koos lehe ülaosast allasiriseva tekstiga. Seda luuletust ma küll lugeda ei oska, aga tähemärgid näivad sellegipoolest omavahel riimuvat.
Siis tuligi see välgatus – minu veidrate objektide jäljed savis võiksid näha välja nagu kirjamärgid oma erilises keeles. Kujundite keeles. Alguses mõtlesin teha lauaobjekti 5 ruudukujulise karbiga, millele nii põhja alla kui kaanele on pressitud mitmed erinevad jäljendid. Vormida iga objektiga eraldi pisike plaadike ei tundunud kuigi hea idee. Ent nagu tihtipeale, siis pöördus ka antud juhul kõik ümber: see, mis algul tundus hea, hakkas tunduma liiga puise ja luuleteemaga võrreldes raskevõitu lahendusena, ja algselt kehvana näinud mõte hakkas tunduma just selle õigena. Alati tasub pisut oodata…. Otsustasin, et minu “runo” tulebki täpselt seesugune, nagu loetud raamatus – “tähed” rippumas üksteise all, mitu eri pikkusega rida kõrvuti, vahel palju õhku ja vabadust kujutlusvõime jaoks.
Alguses katsetasin valge saviga ja rullisid seda kanga vahel, ent savi oli liiga pehme ning kanga jälg nii tugev, et kujund jäi savi pinnale kinni ning selle jälg kadus ära üldises sigri-migris. Saviplaadikesed tuleb teha siledad, lasta enne “trükkimist” veidi taheneda ning vältida ületöötlemist.
Sel päeval tutvustas õppejõud Maria (sama, kellega tegin tuleskulptuure) meile metallioksiidide efekte savil, mis muudavad nähtavaks just süvendid, õnarused, kraapekohad, pinnastruktuurid; oksiidi efekti saab veelgi esile tõsta läbipaistva läikeglasuuriga. Glasuurimisest räägin järgmises postituses, sest esialgu on plaadikesed toorpõletusest läbi käimata. Oksiidi ja läiget võib aga kanda peale ühekorraga, ilma vahepealse ootamise ja põletamisprotsessita.
Hakkasin katsetama ja sattusin hasarti. Jälgede otsimine on tõeliselt põnev mäng – seiklus savil. Kasutasin objekte eri pidi, panin nad savi pinnal liikuma – kunst seisneb liikumises! Ka vajutamine on ju liikumine – savi sisse… Veeretamine, keeramine, kriipimine, torkimine,, pööramine, erineva nurga all ja eri suunas kasutamine tekitavad erinevaid struktuure ja loovad igaüks oma emotsiooni, mõni jälg on väga järsk ja terav, teine delikaatne, ent ometi selge.
Püüdsin iga objektiga tekitada vähemasti kaks “riimi”, aga siiski pisut üksteisest erinevat, mitte päris koopiat.
Kõige huvitavamaid jälgi jätsid kõige arusaamatumad, nimetumad ja kasutumad objektid, mingi äratulnud, katkised masinadetailid, konksud, naastud. Hakkasin mõtlema, kui tugev sõnum see on eseme poolt, mis on kategoriseeritud Kasutuks: ta justkui ütleks, et tal on veel midagi anda, väärtusetust prügist saab järsku kunsti tööriist, millel on esteetlised omadused. Asjadele antakse väärtus nende kasutamise kaudu. Võibolla pole ka kasulikuks hinnataval tervel ja uuel objektil enne rohkem väärtust kui prügil, kui inimene otsustab temaga midagi teha.
Lisaks leidobjektidele katsetasin ka mõnede loodusmaterjalide – käbi, mustika- ja pohlavarte ning kadakaokstega, mille jäljed meenutasid omakorda Hiina maastikumaali õrna ja tundlikku loodust. Ning kodust võtsin kaasa ka kõik kahvlid ja lusikad, mille filigraanse mustriga varretipud on mu fantaasiat ammugi köitnud. Kordasin kunagise tekstiilikunstipraktika trikki, kui kopeerisin lusikavarte mustreid värvipliiatsitega, sedakorda püüdsin nendega moodustada kujundeid ja triibustikke savi peal. Miks mitte teha kunagi koju sellisel viisil mustrilised taldrikud, mis söögiriistadega kokku lähevad…

Täpsemad seletused esemete kasutamise kohta on galeriis piltide all – klikka pildil, et neid lugeda.
Mõned jäljendid olid veel kuivanud peast üpris vaevunähtavad, ent loodan metallioksiidi võime peale need esile tuua. Ilmselt kasutan sinist värvi oksiidi – see sarnaneb kõige enam Hiina tušimaali tüüpvärviga.
Vanast keraamikaringi ajast on ikka säilinud see ebamugav tunne oma teoste ahjupistmise ees. Ealeski ei tea, mis seal juhtuda võib, piiluda ka ei saa, peab usaldama ahju ja selle “pakkija” osavust. Loodan, et minu jäljendid jäävad kõik terveks ja saan jätkata glasuurikatsetustega.