Taaskasutus kunstitunnis: kirjandust, eetikat, kuldreeglid

Posted on 06/05/2011

0


TAASKASUTUS VÄIKESE JALAJÄLJEGA KUNSTITUNNIS
TAASKASUTUS ERINEVATES DOKUMENTIDES JA KIRJANDUSES

Kui mõeldakse ja räägitakse „ökoloogilisest kunstist“, mõeldakse selle termini all tihti just ja ainult taaskasutust. Käesoleva magistritöö raames läbi viidud küsitluse tulemusest selgubki, et kunstiõpetajate jaoks on taaskasutus oluline mõiste ja valdkond ning keskkonnateadlik käitumine kunstitunnis tähendab nende jaoks eelkõige taaskasutusmaterjalide rakendamist.
Kuigi taaskasutusest on saanud üldlevinud, kõigile mõistetav termin, on selle sisu ja tähenduse ning sidemete üle keskkonnateadliku käitumisega üldisemalt vähe arutletud. Taaskasutuse teemaline info on praktilist laadi ning seda peetakse juba iseenesest küllalt eetiliseks, esitamata küsimusi nagu mis teeb taaskasutusest keskkonnasäästliku käitumise etaloni ning milliseid erinevaid tähendusi ja kunstilisi vorme võib taaskasutus üldmõistena endas sisaldada.
Väliskirjanduses, näiteks soome kestliku kasvatuse teemalistes materjalides (Keke-ohjelma, kansallinen ympäristökasvatusstrategia, Eko-Arki jt) on tihti vaatluse all mitte niivõrd taaskasutuse praktilised rakendused (meisterdamine, kunstivormid), kuivõrd taaskasutuseetika, vastutustundlik suhtumine materjalidesse üleüldiselt. Olgu järgnevalt ära toodud mõned väljavõtted kirjandusest, millest kõik ei räägi küll otseselt taaskasutusest, kuid nähtused ja väärtused, mida neis mainitakse, on võimalik sellega seostada. Paljud materjalid oleks kunstiõpetajatele väga heaks faktiliseks ja visuaalseks eeskujuks.
Üks olulisemaid väljakäidud mõtteid on, et kui ökoloogilist elustiili nähakse vaid võimaluste kitsendusena, siis aktsepteeritakse seda viimases hädas (Meri-Helga Mantere & Forget your Botany). Taaskasutusvajadust ei saa põhjendada „vähese või puuduva“ algmaterjaliga. Materjali on piisavalt – see on lihtsalt erinevat laadi, teisel ringil jne.
Ossi Naukkarise raamatus Art of the environment on öeldud, et paljudele vastakatele seisukohtadele vaatamata on keskkonnaprobleemidele lahenduse otsimine siiski ka kunsti ja tema publiku ülesanne ning ka kunstnikul tuleb seepärast mõelda, kas teosega saavutatud efekt ja kasu on väärt sellele kulutatud ressurssi (lk. 106). Ressursside kulutamist aga on võimalik ohjata just taaskasutust rakendades, asendades primaarseid materjale sekundaarsetega. Naukkarise vaatluse all olnud teose Welcome! Autor Markku Hakuri ise on öelnud, et talle on taaskasutus, kaitstud alade suurendamine, saaste vähendamine, keskkonnasõbralike materjalide kasutamine ja jätkusuutliku arengu toetamine väärtus iseeneses (Naukkarinen 2006:202).
Kõige absoluutsema ja mitte ainult kunsti, disaini, keskkonnakujundust ehitust jmt vaid kogu elukorraldust läbi taaskasutuse (ringluse) prisma vaatlev teos on Eero Paloheimo Tuleviku Euroopa (eesti keeles 2004). See pisut utoopiline teos võiks olla nö. kunstiõpetuse kohustusliku kirjanduse hulgas, kuna autori visioonid on lapsemeelselt fantaasiarikkad ja lennukad ning raamat ärataks kindlasti elavat diskussiooni autori esitatud ringlusele toetuva elukorralduse võimalikkusest või võimatusest. Samuti võib teose eeskujul püüda leiutada uusi liikumisvahendeid, kujutleda ehitatud keskkonna väljanägemist, inimeste riietust ja harrastusi. Muuhulgas prognoosib Paloheimo, et taaskasutus-ühiskonnas saavad inimeste peamisteks ajaveetmise viisideks kultuurilised ja kunstilised harrastused, millest kõigiga kaasneb jagamise-laenamise, ühis- või taaskasutuse ja keskkonnasäästlikkuse aspekt.
Dokument nimega Näkökulmia KeKeen, 2006, sedastab, et õpiasutuse argipäevas tähendab ökoloogiline kestlikkus keskkonnahoidlike teguviiside realiseerimist, milleks on näiteks materjalide, energia ja vee säästmine, keskkonnasäästlikud hanked, uuskasutus, ringlus ja sorteerimine, säästlikud ja vähe heitmeid tekitavad liikumisviisid ning turvalisus ohtlike ainete käsitlemises ja säilitamises. Taaskasutust nähakse terve organisatsiooni, mitte ainult loovate ja praktiliste õppeainete vastutusena, samas on taaskasutus vaid üks võimalus ökoloogilise ja majandusliku kestlikkuse toetamiseks. Taaskasutusega seostatakse Kekes ja seda kommenteerivates tekstides palju ka esemete, seadmete, materjalide, ruumide jmt ühiskasutust, jagamist, laenamist või rentimist.
Ühiskasutus tõotab kujuneda keskkonnasäästliku tarbimise soositud vormiks ning tõhustada taaskasutuspõhimõtte rakendamist. Muuhulgas peetakse tähtsaks koolide tööõpetus – ja kunstiklasside kogukondlikku kasutusse rakendamist õhtuti , nädalavahetustel ja vaheaegadel, et ruumid ja seadmed võiksid efektiivsemalt teenida oma otstarvet. Sellele toetudes tasuks kaaluda koolide kunstiklasside kujundamist esmaklassilisteks ateljeeruumideks, kus oleks parem töötada õpilastel endil ning mida saaks ühtlasi kasutada piirkondliku huvitegevuse jaoks. Ruumide võimalikult mitmeotstarbeline kasutamine on nii ökoloogiliselt, kultuuriliselt kui sotsiaalselt kestlik tegevus, see vähendab klassi ökoloogilist mõju, liidab kogukonda ja innustab kultuuriloomet ning kultuurilist õppimist.
Otseselt räägib arhitektuuri taaskasutusest InSea 2010. aasta memos Beatriz Tomšierkez. Vanimad honed on tihti linnade maamärgid, ütleb ta, milles peituvad kultuurilise kestlikkuse võtmetähendused ja sümbolid. Kuid ärimeestel on meie “minema-heitmise ühiskonnas” jõhker mood neid uute ehitiste teelt koristada. Säilitamine, konserveerimine, restaureerimine ja kestlik ehitamine tekitavad palju vähem kahju loodusressurssidele kui uusehitus. Ainus mõistuspärane lahendus on lammutamisel tekkivate materiaalsete ressursside taaskasutamine. Täpselt samasuguse ettepanekuga ehitusjääkide taaskasutamiseks esines ka Paloheimo, kes nägi just ehitustegevuse intensiivsuses suurimat ohtu nii loodus- kui linnakeskkondade kestlikkusele. Paloheimol väidab kõhklematult, et ehitusjääkide – sel viisil arhitektuuri – taaskasutamine on võimalik ja lähitulevikus teostatav.
Pöördudes tagasi Ossi Naukkarise juurde, leiab ta, et keskkonna mõjude ja dilemmade eest ei saa pakku minna ka siis, kui otsustame olla passiivsed ning otsustusvõimetuses ja mittetegutsemises seisab oht, et ühel hetkel hakkab keskkond meie enda võimalusi piirama. Kunstnik, kes oma teoste loomiseks kasutab sekundaarseid materjale, seisab aga palju vähemtõenäoliselt ühel hetkel silmitsi ülekulutamise või materjalinappuse probleemiga. Naukkarinen hoiatab, et imet ei tasu oodata, kuna probleemid ei tekkinud üleöö ja need ka ei kao üleöö. Ainult materjalikulutuse jälgimisega ei saa lahendada kõiki keskkonnamuresid. Küll aga rõhutab ta kunsti moraalset ja ideoloogilist mõju: kunstiteose tekitatud emotsionaalne laeng, kunsti võime inimeste „silmi avada“ on õnne korral etteaimamatult võimas ja pikaajaline ning inimeste käitumist muutev. Siin ei saa maha vaikida kunstiteoses kasutatud materjalide mõju. Ning mida suurem ja võimsam teos, seda tugevam on enamasti inimeste reaktsioon. Kui siis luua taaskasutusmaterjalist suuri installatsioone, mida publik kogeb pea kõigi meeltega või millest ta on koguni ümbritsetud, seostab ta taaskasutuse saadud positiivse laenguga.
Ajakiri Arttu number 1/2009 tutvustab koolidele ja kõrgkoolidele vajalikke kestliku arengu mõisteid ning näitlikustab need praeguse Alto ülikooli organisatsioonilise programmi Creative Sustainability ehk loov kestlikkus abil. Artiklis räägitakse veel TaiKist, kus juba enne Helsingi Kunsti?Ülikooliga ühtsesse süsteemi kuulumist hakati arendama asutuse majandamise ja õppetöö ökoloogilisusele ja keskkonnateadlikkusele rõhuvat programmi. Antud ajakiri räägib kunsti ja ökoloogilise mõtlemise seostest ka mitmes muus artiklis, muuhulgas nenditakse artiklis Intergovernmental Panel for Climate Change (Lk. 6 -7), et meie praegune elustiil nõuaks 1,4 maakera (see on 2009. Aastal). Peaaegu sama ütleb ka Maureen Keller Taylor:
Tarbimisühiskonna liikmetena on meie vajadused kujunenud täitmatuteks. Seega kui need ja me ise ei muutu, õgime me ära kogu planeedi (1998 : 306)
Nende artiklite autorid rõhutavad vajadust mitte ammutada loodusest rohkem puhtaid varasid, ressursse, vaid ümber kujundada oma majandus, tööstus ja toetuda kõige uue loomises mõistlikkusele, säästlikkusele ja juba olemasoleva uuesti- või ökonoomsemale rakendamisele. Kõik väited, mis on mõeldud kommenteerima inimeste majanduslikku käitumist, sobivad siinkohal aga ka kunstivaldkonnaga.
Idealistist kirjanik Michael Norton, raamatu „365 võimalust maailma muuta“ autor on muude, poliitiliste ja sotsiaalsete algatuste kõrval käinud välja mitmeid taaskasutusideid, mis on saanud üleilmse kõlapinna ning millele on eriti iseloomulik laste ja noorte algatuse või osaluse olemasolu. Näiteks on raamatus mainitud aidsi ohvrite mälestustekk lapitekina (www.aidsquilt.org), Vision Aid Overseas (vanadele prillidele uusi omanikke leidev veebileht http://www.vao.org.uk); tööriistade ringlus Tools for Self reliance; kudumid kilekottidest, soovitused kirjutada kiri firmale, mis sulle rämpsposti saadab, paludes kasutada selleks taaskasutuspaberit vähemalt 10 % ja suurendada seda 2x 5 aasta jooksul. Veel on raamatus mainitud sellised üleilmsed projektid nagu Locks of love.org ja Wig Bank. Otseselt kunstiteostega seonduvatest projektidest on mainitud kirjaklambritest mälestusmärk hukatud juutidele, mille valmistasid ühe USA kooli 8. Klassi õpilased. Üleilmsed projektid ja algatused on nii eeskujuks kui taaskasutuskunsti praktiliseks väljundiks ning Nortoni raamat rõhutab nende puhul mitte niivõrd vahvat kunstilist ideed kui eetilist ja globaalset mõjuavaldamisvõimalust mingile nähtusele, organisatsioonile või toimemehhanismile. Taaskasutus ei ole lihtsalt visuaalselt nähtav objekt, vaid ideoloogiline sõnum ja omab eriti tugevat mõju keskkonnaküsimustes. Muuhulgas kuulub selliste projektide hulka Friends of the Earth algatus: saata vahtplastist pakend (toidu soojashoidja vmt) tagasi selle tootjale koos vastava sõnumi või visuaalse sümboliga.
Kirjandusest saab tuua ka väga negatiivseid näiteid. Mai Sein Garcia raamat Ökokunst on ilmselt tuttav paljudele Eesti kunstiõpetajatele . See sisaldab peamiselt praktilisi ülesandeid ent ka vihjeid ja kilde taaskasutusest laiemas plaanis – näiteks, et 6 plastpudelist saab 1 T-särgi jagu materjali. Raamatus esitletud ülesannetes raisatakse palju sekundaarset st. teose loomiseks otseselt mitte vajalikku materjali, nt. Toidukile, vesi, soojus, alumiiniumfoolium, mittelahustuvad liimid ja pulbrid, toiduained; samuti on paljud esemed ja materjalid tegelikult võetud tarvitusele algsel ja veel tarvitamata kujul.
Samas on raamatud Experimental Eco-design ning Reusable – Uudelleenkäytettävä – Taaskasutatav sellised, mida neis sisalduvate artiklite ning terviklike eetliste lähenemiste tõttu saab tuua eesti kunstiõpetajatele eeskujuks. Esimene nendib, et disain on lõpmatult arenev, kuid tal on limiteeritud eluiga. Paljusid asju me tänapäeval enam ei tunne ning unustame, kuidas neid kasutada. Seetõttu ei ole esemele loomuomane taaskasutamine enam võimalik ega ka tarvilik. Kuid kindla otstarbega esemetest ja seadmetest on väga raske ka midagi uut luua, võtmata neid koost lahti algmaterjaliks. Disainida tuleb seetõttu juba alguses nii, et toodete ökoloogiline kasutamine ja hilisem lõplik kõrvaleheitmine kulgeks hõlpsamini, ning et taaskasutus poleks kas üldse vajalik või oleks juba ideefaasis läbi mõeldud. See raamat sisaldab ka Reet Ausi kollektsiooni ReUse, mida võib pidada kuulsaimaks eesti kunstniku taaskasutusteoseks või ideeks.
Markku Käpylä raamatus Ympäristökasvatuksen menetelmäopas osa 2 leidub samuti näide taaskasutuskeskusega koostöös sündinud moeshowst. (Käpylä 1997 : 222)
Raamat Green design ütleb, et igal disaineril on vaja tajuda asjade vastastikmõju, ta peab tundma ühiskonnateadusi ja ökoloogiat (MacKenzie 1991). Sama teos hoiatab ka püüdluste eest iga hinna eest ja ainult populaarsuse võitmiseks taaskasutusega eputamise eest: ei ole mõtet asendada kõike „ ökoga“ kui raskemini taaskasutatav materjal on samas energiasäästlikum või kestab kauem. Kõik asjad ei pea olema taaskasutatavad, piisab kui neid endid kasutatakse piisavalt kaua.

Paljudes noortekeskustes on kättesaadav pisike ruudukujuline väljaanne, juba oma väljanägemiselt ökoloogiline, nimega Eriti keskkonnasõbraliku noortekeskuse käsiraamat. . Projekt Eriti Keskkonnasõbralik noortekeskus viidi läbi et tõsta 14 -26 a noorte keskkonna ja taaskasutusalast teadlikkust ning taaskasutust nähakse selles eelkõige vastandina kiireltmööduvatele trendidele, noorte poolt soositud kiirmoele, ületarbimisele ning kulukale elustiilile.
Kunstiõpetajatele võib kasuks tulla Pärnumaa keskkonnateenistuse 2007. a. brošüür „Väike keskkonnateatmik“, milles sisaldub palju infot erinevate pakendite, materjalide, disainesemete taaskasutamise protsessist ja väljunditest. Sellest on kindlasti abi kunstitunnis, mis keskendub nt. Joogipudelite või muude pakendite disainile, paberivalmistamisele vmt.
Artikkel Valloittava muteeriseikkailu uudistaa kuvakirjallisuutta (Ansa Aarnio, Helsingin sanomat.6.03.2011) esitleb Suvi- Tuuli Junttila pildiraamatut Missä, Tässä, Jossakin milles seiklevad mutter, konks ja pudelikork ning autor täheldab, et tegu on taaskasutusloovuse täiesti uue tasandiga ja mõtlemisviisiga, milles autor on vabastanud end Materjali kammitsaist ning laiendanud kunstilise mõtlemise piire. Uudisnupus Pikkutakki halusi puhjeta kukkaan (HS 6.03.2011) tutvustatav kunstnik Kaarina Kaikkonen on Galeri Forsblomis teinud vestidest, meestesärkidest ja lipsudest tuule hingetõmbeid, lilli, taevarandu jmt. Taaskasutus ei ole sellise kunsti puhul algeesmärk, vaid vahend mingi spetsiifilise esteetilise eesmärgi ja mulje saavutamiseks, mida ei saavutaks mitte mingi muu vahendiga. Selline mõtteviis kunstis teeb taaskasutusest ka laste silmadele väärtuse, võimaluse eristumiseks ja oma teosele karakteri ning omapära lisamiseks.
Teos Young persons guide to the environment toob esile paljusid taaskasutuse positiivseid, ent ka vastuolulisi külgi. Näiteks öeldakse selles, et taaskasutuspaber läheb järjest odavamaks toota ja selle kujundamisest on saanud omaette kunstiharu, ent paberi taaskasutus raiskab ressursse tööstuses, kuna värvaine on vaja eemaldada. Iga tonni klaasi taaskasutus säästab 135 tonni naftat, kuid enamus klaasi läheb maapinna täiteks ehituses, sest puudub piisavalt mahukas kogumissüsteem.
Plastiku taaskasutamise tehnoloogia oli olemas tunduvalt enne kui seda reaalselt rakendati, ent see areneb väga aeglaselt. Plastiku puhul tuleks leiutada rohkem viise taaskasutada eri värvi ja tüüpi plastikut ühes tootes. Ka plastikust läks 1995. aastal suur osa maapinna täiteks. Raamatu üks olulisi mõtteid on Ennatluskasutus (precycling) ehk rämpsu vähendamine tarbides vähem, muutes tootmisviise ja parandades asju ning neid kestvamaks muutes.
Samas raamatus tuuakse välja idee taaskasutustabelist, mille abil süstematiseerida tekkiva rämpsu potentsiaali. Maria Kalliokoski kirjutab Lapin Kansas loovatest mängudest nööpidega. Jorma Särkelä kirjutab Espoo tehnoloogiamessist, kus koolilapsed ehitasid jääkmaterjalidest teadusprojekte ja lelusid. Juba 3. – 5. Klassi lapsed suutsid vaid õhupalle, värvilist siidipaberit ja vana kumminöörijuppi kasutades luua hämmastavaid mudeleid ja interaktiivseid seadmeid. Ilmselt oleneb kultuuri – ja majanduskeskkonnast, kui palju ajakirjandus ja raamatud taaskasutusele tähelepanu pööravad, kuna Soomes on see teema juba sisse juurdunud ning võrdsel positsioonil majanduse ja poliitikaga, ent Eestis tundub see kuuluvat pigem nö alternatiivse elustiili, pehmete väärtuste ja kultuuri valdkonda.
Stylus 1/2005 (Elina Toppari) artikkel Olkikissa ja avaruuslaiva kierrätyskeskuksestä teemaks on kunstiõpetajate ökoait Helsingis ehk Pääkaupunkinseudun Kierrätyskeskuse Askartelu- ja materiaalipörssi, mis pakub kunstiõpetajatele tasuta materjali ja tasuta kohalevedu suurematele objektidele. Selline keskus kuluks ära ka Eestis, et põnevamate materjalide leidmine oleks lihtsam, nende kokkukogumine poleks ainult õpetaja õlul ning samas ei muutuks kunstiklassid ülejäänud materjalide ladudeks. Uuskasutuskeskus Eestis haaras antud töö autori ettepanekust kinni ning plaanib antud keskuse Tallinnas avada.

Rohkem kui lastele kättesurutaval taaskasutusmaterjalil ülesandeid klassiseinte vahele oleks vaja ühist arusaamist arendavaid ülesandeid, kus taaskasutus pole eesmärk iseeneses, vaid võimalus süvendada keskkonnateadlikkust. Taaskasutusmaterjali kogumine on võimalus tõmmata kooli tegevusse lapsevanemaid, mitte selleks, et kunstitunni jaoks tasuta materjali hjankida, vaid kogukonnatunde, kooli ja kodu sideme tugevdamiseks; ning et koolis õpetatav ja kodudes praktiseeritav kannaks ühtset sõnumit.
Taaskasutuse puhul on oluline rõhutada materjalieetikat, nii primaarsete kui sekundaarsete materjalide vastutustundlikku kasutamist. Samuti tuleks lähendeda palju loovamalt sellele, mis üldse võib olla taaskasutatav, ja mis kõik on käsitletav „materjalina“. Materjaliks kunstiteose puhul saab lugeda mitte ainult paberilehte, kaanepappi või kangatükki, vaid kõiki valmisobjekte, igapäevaseid esemeid. Taaskasutusloovus võib seisneda ka selles, et kunstiteose loomisel pole vaja materjali ennast muuta – teda võib lihtsalt teisiti organiseerida. Nt. Lapi Ülikooli õppejõud ja kunstnik Maria Huhmarniemi on teinud installatsioone lillekujulistest rinnanõeltest, vanadest kohvitassidest, kingadest ja kleitidest, organiseerides neid värvide järgi. Me ei pea algmaterjali lõhkuma, et mingit teost luua. Taaskasutusmaterjal võimaldab olla loovam. Inimese mõtlemine on juba koopaajast saadik ehitatud nõnda, et mõelda igast silma alla sattuvast materjalist esemest kõigepealt kasulikkuse seisukohast iseendale.
Oluline on kõigi asjade ja nähtuste loodusliku algupära tajumine ja teadlikkus, kust tuleb kogu algaine selleks, mida me loome. Uue loomiseks tuleb alati kusagilt mujalt midagi eraldada, välja kaevata, minema viia. Luues reaalseid asju, ei saa neid luua mittemillestki. Ka taaskasutusmaterjal on siiski materjal, mille algpäritolu on looduslik. Seetõttu pole taaskasutus muretu ja südametunnistuspiinadevaba tegevus. Kui lõppeksid kõik looduslikud taastumatud ressursid, peaksimegi toetuma kord ammutatud loodusvarade ja nendest toodetu taaskasutamisele. Kui ka taaskasutus end ammendab, pole enam üldse mingeid materjale. Ka taaskasutusmaterjali tuleks suhtuda kui väärtuslikku ressurssi. Tuleb hoolega kaaluda, kui palju loodusest võetud materjali muuta ja luua nii, et eset saaks kasutada kas igavesti või laguneks ta tagasi samaks algaineks.
Näiteks võib siin tuua aafrika mudast ja lehmasõnnikust või india põletamata savitellistest majad, inuitide iglud, looduslikust ja taastuvast materjalist tarbeesemed, mida ajast aega on valmistatud ja kujundatud. Loodusrahvad ei pea mõtlema taaskasutusele või tegema plekkpurkidest kunstiteoseid, kuna see on loomulik osa elamiskultuurist, mitte enesele murest maakera ökoloogilise tuleviku pärast võetud kohustus. Materjalid kasutatakse lõpuni, sest nende hankimiseks tehtud tööd tuntakse omal nahal.
Taaskasutusülesannete puhul on olulisem mõttetöö, ettekujutus, sest iga idee teostamiseks vajalikke vahendeid ei pruugi koheselt olemas olla ja seetõttu on võimatu nõuda tunni lõpuks valmis tööd.
Innovatsioon ja eksperimenteerimine sobivad loomupäraselt kokku taaskasutusmetoodikaga. Taaskasutus ei pea väljenduma ainult algmaterjalides, millest tunnis kunsti tehakse. Disainiülesandeid võib püstitada ka eesmärgiga kujundada võimalikult kergesti taaskasutatav või multifunktsionaalne ese.
Uute materjalide hankimine on tülikas. Milleks minna jälle kaevama maad, kui algaine saab asendada millegi käepärase ja kergelt kättesaadavaga?
Loova taaskasutuse õppimiseks ei pea ilmtingimata kaugete võõraste kultuuride poole: piisab vana (või vanavana)vanemate poole maale külla sõitmisest. Vaadake, millest on tehtud kanaaedikud, peenraservad, mitu otstarvet leiab vanaema tavalisele plastämbrile ja mitmeks päevaks ette suudab valmistada toitu ühe pliiditäie puude ja üheainsa praepanniga.
Mitte igasuguseid taaskasutusviise ei peaks eksponeerima suure vaimustusega. Mõnes ühiskonnas võidakse olla materjalide kasutamisel „loovad“ seetõttu, et valida on prügi najal elamise ja täielikus puuduses virelemise vahel. Lääne inimene peaks tundma häbi selle enneolematu „loovuse“ pärast, mida tema rumalus laias ilmas on tekitamas, ning jätma vähemasti osa puhtaid neitslikke ressursse neile, kes vajavad neid vähegi elamisväärse keskkonna loomiseks.
Puhas ja looduslik nö. neitsilik toormaterjal ei tähenda mitte alati ökoloogiliselt kestlikumat valikut. Vaalu on kütitud korsettide valmistamiseks vajalike luude, ilutoodete jaoks vajaliku traani ja isikliku kuulsuse pärast. Paljud inimese esteetilisteks vajadusteks kasutatavad looduslikud toorained seavad ohtu liikide kestmise. Me peaks seetõttu mõtlema kas „puhas, looduslik, naturaalne“ on eetiliselt õiged aspektid ökoloogilisest kunstist rääkides. Pigem just taaskasutus ja inimese poolt tekitatud materjalid, anorgaanilisest algainest lähtuvad toorained ja ümbertöödeldud inimkultuuri tooted on see, mida serveerida õpilastele ökoloogiliselt kestliku tähenduses.
Mips ja ökoloogiline seljakott on olulised mõisted, mis aitavad taaskasutusteemat laiendada ja teevad lihtsamaks taaskasutamise vajadusest arusaamise. Mida rohkem midagi kasutada kas tema algsel kujul või materjali näol, seda väiksemaks muutub MIPS.
Taaskasutus võib olla peaaegu iga kunstitunni töö teostamisvõimaluseks või omaette mõtteteema. Taaskasutus ei saa kunagi täit rakendust ainult kunstitunni kaudu. Selleks on vaja kunsti, käsitöö, kodunduse, puutöö, loodusõpetuse ja isegi kehalise kasvatuse koostööd. Kunst saab olla füüsiline, õuesõpe, retked ja ekskursioonid saavad toetuda mõlemale ning samas võib nende missiooniks olla mingi materjali hankimine, korjamine näiteks mererannast, teeservast, pargist või turuplatsilt. Eestis on juba koole, kus kunstiõpetaja viib õpilased külastama prügimäge või ümbertöötlemispunkti.
Võimalikult palju peaks taaskasutama materjale, mida jääb üle konkreetse kooli enda sees, mitte hankima väljaspoolt kooli. Nii õpivad lapsed, et igal inimrühmal ja organisatsioonil või kogukonnal (nagu kool, klass) on vastutus tema tekitatava ülejäägi ja prügi sorteerimiseks, ringlusse toomiseks ja taaskasutuseks. Kasutada tuleks materjale, mida koolidest juba praegu kõige enam kogutakse – vanad ajalehed ja ajakirjad papp paber raamatud purgid topsid konteinerid; puit ja tekstiil.
Taaskasutusnõmedusi tuleks vältida. Ese peaks elama autentset elu niikaua kui võimalik. Me ei pea vanast aiakärust lillepeenart tegema, sest ühel hetkel otsivad muuseumid meeleheitlikult taga aiakärusid ja leiavad vaid roostepuru.
1980ndatel aastatel oli taaskasutus samuti moodne teema. Liikusid jutud et inimesed ostsid rohkem vaid selleks, et pakendeid taaskasutada. Taaskasutuse oht on muutuda õigustuseks ületarbimisele, pattude lunastajaks.
Üks lihtsalt ja löövalt sõnastatud põhimõte (raamatust Young Persons´ Guide to the environment) on 4R – refuse reuse repair recycle ehk loobu, leia uus rakendus, paranda, taaskasuta.
Taaskasutuse kui loomuliku ja iseenesestmõistetava protsessi iseloomustamiseks võib seda kõrvutada loodusnähtustega. Ringlus on kogu elusmaailma hõlmav fenomen – maakera aineringlus, inimese ainevahetus, materjaliringlus. Taaskasutus ei ole mingi vägivaldselt tekitatud ja inimese tegevust takistav tegur, vaid materjalivoogude loomulik kulg, sarnane toiduahela ja looduse elutsüklitega.
Võimalusel tuleks taaskasutusmaterjaliga töötamisele liita ka looduslikud materjalid ja õues tegutsemine, sest ainult taaskasutusmaterjali rakendamise nõue on piirav. Igal õpilasel peab olema võimalus otse ja vahetust keskkonnast materjali hankida. Muidu ei teki arusaama ka sellest, kust üldse kõik loomiseks vajalikud materjalid algselt pärit on.
Kindlasti tuleb kõrvutada taaskasutust ja disaini, mis loob kestvaid ja inimest maksimaalselt teenivaid esemeid.
Oluline on korjata hulgaliselt näiteid headest taaskasutusprintsiipidest – muuhulgas ajaleheartikleid, fotosid. Seda saab teha õpetaja, aga ka lapsed ise, näiteks jälgides nädala jooksul oma kodu paberikasutust.
Taaskasutus ei peaks olema midagi, millega õpetaja ise vaid kunstitunnis tegeleb, vaid ta peaks seda printsiipi eksponeerima ka tunnivälisel ajal omaenda isiku näol, väljendamaks kestlikku, loodusega arvestavat mõtlemist. Lapsed hindavad õpetajais muuhulgas just isikupära ning omanäolisust. Taaskasutustehnikate hulgas on palju selliseid, mis võimaldavad kerge vaevaga disainida kunstiõpetaja varustusse kuuluvat – miks mitte pista pintslid kohvipakkidest valmistatud pintsliümbrikusse, valmistada arvutikott vanast ehitusvõrgust või kasutada papjeemašee-tehnikas portfelli. Samas ei peaks õpetaja sundima end ka kasutama asju, millest ta ei vaimustu. Kõik ei pea olema taaskasutus. Kui õpetajal on lemmikesemeid, mida ta on kasutanud kogu oma teadliku elu ning mille järgi teda tuntakse, väljendab seegi kestlikku mõtteviisi.
Taaskasutus- ajurünnak, juhul kui lahendatakse mõnd spetsiifilist (disaini)probleemi, peaks toimuma võimalikult mänguliselt. Ajurünnaku puhul on alati kasulik paika seada nö. mängureeglid, milleta mõttetöö jookseb ummikusse või väljub kontrolli alt ja ületab teemapiire. Eesmärgiks võib võtta teatud arvu ideede väljapakkumine kindla ajavahemiku jooksul, isegi kui osa nendest on naljakad, kasutud või esialgselt kujul poolikud. Abiks on teatepulk või lõngakera, mida kerides igal osalejal on aega oma idee välja käia ning seda selgitada. Käest kätte võib käia ka pall või origami-nukk, mida kokku ja lahti voltida, või hoopis õpetaja vana triibuline sall või sokk, mida triip-triibu haaval harutada. Taaskasutusprobleem, millele lahendust otsitakse, võidakse leida sarnasel moel või näiteks visates kingakarpi lipikud erinevate ettepanekutega ning loosides. Liiga pikaks mängulist momenti siiski venitada ei tohiks.
Mida lihtsam disain, seda vähem materjali. Ei ole mõtet disainida taaskasutatavaks kui ümbertöötlemisvõimalused puuduvad. Disainiobjektides tuleks vältida eri tüüpi materjalide kooskasutamist. Taaskasutustoodet disainides tuleb vastavalt disainida ka pakend, poster jne.
Lõpetuseks tuleb mõelda ka kunstiteostele endile kui taaskasutatavatele objektidele. Koguge kokku ja säilitage oma kavandid ja visandid ühte suurde õpimappi. Neid võib teil taas vaja minna, nii ei unusta te oma ideid, järgmine kord võite kasutada juba väljamõeldud kavandit, ei raiska paberit uuestijoonistamisele, võite alati lisada mappi märkmeid jne
Kunsti peamiseks ülesandeks ei ole teiste inimeste prügimägede likvideerimine ja me ei saa jätta õpilastele muljet, nagu oleksid nemad kohustatud tegelema võõraste inimeste jääkide likvideerimise ning mitte isiklike loovate impulsside väljaelamisega. Palju loovamaks tegevusvaldkonnaks on kestlikumate asjade loomine, mis teenivad inimest lõpmatult. Kestlikkust võib olla mitmesugust. Üht laadi kestlikkus väljendub selles, et asi ise on vastupidav. Teistlaadi on selline kestlikkus, kui ese ei kaota oma tähtsust kultuuris. Kui kultuur – inimeste tegevused, harjumused, elukeskkond – muutub, heidetakse vanad asjad minema ning nende otstarve läheb meelest ära.
Kuid taaskasutus pole ainuüksi kunstitunni ülesanne. See on eelkõige kogu ühiskonna ülesanne ning ilma ühiskonna toeta on raske motiveerida kooliõpilasi ning selgitada, miks on taaskasutust üldse vaja, kui kõike saab uuel ja kasutamata kujul kätte juba igast supermarketist.
Kunstiõpetuses on taaskasutusideoloogial mõte vaid siis, kui see on osa üldisest ühiskondlikust mõttemallist.
Taaskasutusmõistet on vaja laiendada – selle alla saab kuuluda nii ühiskasutus, laenamine, vahetamine, edasiandmine, mugandamine kui esemete ja keskkondade täiendamine ja täiustamine neid omavate ja kunagi omanud inimeste poolt. Nii nagu Eero Paloheimo oma raamatus “Tuleviku Euroopa” südamele paneb: peame liikuma taaskasutuskogukondade tekke suunas. Tema nimetab seda ringlusühiskonnaks. Võibolla on kogu Euroopa pisut liiga kõrgelennuline plaan, ent väiksemate kogukondade puhul on taaskasutusele toetuv elukorraldus mõeldav. Mõnes paigas on see juba teoks saanud. Näiteks ei oleks tudengielu Rovaniemil võimalik ilma taaskasutus- ja vahetussüsteemideta, ühiskasutuses jalgrataste, arvukate kirbuturgudeta ja üleüldise kestlikkusprintsiibi austamisega kogu ühiskonnas, meedias, haridussüsteemis ja võimuasutustes. Taaskasutusest ei ole tulu vaikimisi, vaid seda peab esile tõstma, ning mida muud on meedias võimalik ilmekamalt eksponeerida kui kunstiteoseid. Taaskasutust ei nähta selles kogukonnas mitte tülika kohustusena, vaid päästva ravimina prüginakkuse vastu, võimalusena jätkata esemete tootlikku iga. Tegu oleks otsekui tunnustusega esemete kasulikkusele, aegumatusele, esteetikale ja usaldusväärsusele.
Siinkohal ei võrdsusta ma taaskasutuskogukonda ühiskondadega, kus ellujäämiseks prügimäelt vähegi kõlbulikke, müüdavaid või kasutatavaid esemeid ja materjale otsitakse, nagu eelpool mainitud. On suur vahe „taaskasutuse“ mõistmises tüüpilise heaoluriigi ja maailma vaeseimate vahel. Ühe puhul on taaskasutuskogukonna seljatagune turvaliselt tagatud sotsiaalse turvavõrguga, mitõttu taaskasutus on omamoodi mäng või eksperiment, vabatahtlik ning võimalusega alati mängust kõrvale astuda.. Teisel juhul ei eksisteeri mingit turvavõrku ning tegu pole kunstiprojekti ega kerge koonerdamisega, vaid elu ja surma küsimusega.
Ka Clive Ponting räägib raamatus Uus Maailm Roheline ajalugu lokaal-kosmopoliitsetest loovkogukondadest, kes toetuvad oma elukorralduses väga suures osas taaskasutusideoloogiale. Seppo Ahtinen kirjutas veebruari Lapin Kansas Katajaranna punasest lasteaiamajast, mille võiks muuta kogukonna ühiseks huvikooliks. Ka meil oleks ühiskasutus võimalus päästa paljusid hävimisohus hooneid või tühjenevaid koolimaju.
Ühiskasutuses õmblusmasinad, tööriistad ning tasuta esemeringlus, kõigi vastava sisuga ruumide jagamine kogukonna teiste liikmetega – need on taaskasutuse laiendused ja tulevikuväljavaated. Väikese jalajäljega klassis peaks ruumist lahkudes alati tuled kustutama. Taaskasutuskogukonnas jäekase need koolitundide lõppedes põlema ning põrandale laotatakse vanu ajalehti ja tiritakse nurgast loodusliku muda tünn keset ruumi – kohe tuleb ju kohalik isapuhkusel viibivate papade seltskond mudilaste mudamaalitundi. Aga homme on pensionil teatrikunstnike papjeemašee õpituba, milleks õpilastel paluti kodust annetada vanu koomikseid.
Kindlasti räägitakse kodunduse tunnis taaskasutusvõimalustest ühiskondlikus plaanis, kuid ei tee paha ka kunstitunnis arutada, kuhu on võimalik viia mingeid jäätmeid ja mis neist edasi saab. Kasutame ju iga päev erinevaid [disain] esemeid ning on huvitav teada saada, mis neist on tehtud taaskasutusmaterjalist. Näiteks Eriti keskkonnasõbraliku noortekeskuse käsiraamat toob välja, et joogipudelid, õli ketšupi ja majonees šampooni ja kosmeetika pudelid karbid helvestatakse, neist tehakse mööblipolstrit, sukkpükse, naiste aluspesu, fliisi; ning 1 tonnist plastpakendist saadav energia võrdub 1050 kütteõli energiaühikuga. Vanapaber sorteeritakse, purustatakse hüdropurustis. Mass läbib liivapüüdurid, erladatakse kile, plast, metall, pannakse basseini ja sõelutakse uuesti. Paberimasinas lisatakse liimainet, tärklise lahust ja optilist valgendit ning saadaksegi uut paberit. Paberi taaskasutusprotsessi saab sama materjaliga rakendada 7 -8 korda, kõige viimases etapis valmistatakse kasutatud paberijääkidest lainepappi ja tualettpaberi rulle. Seega nende materjalide kasutamine kunstitunnis ei anna enam erilist keskkonnasäästlikkuse efekti. Ühest konteineritäiest klaastaarast (u. 110 kg) saab üle 200 uue purgi ja pudeli. Nii et targem on jätta purgid ja pudelid üle värvimata ning küünlaalusteks tegemata.
Taaskasutus üksi ei lahenda prügiprobleeme ega heasta keskkonnavaenulikku käitumist. See on võimalusi suurendada esemete ökotõhustust ja vähendada nende MIPS näitajat. Kahjuks ei saa taaskasutus teha mitte midagi toote ökoloogilise seljakotiga. Sama eseme seljakott jääb samaks. Ent taaskasutusmaterjalist loodud uue eseme ökoloogiline seljakott on palju väiksem.

Posted in: magistritöö