Kestlik kultuuriline eeskuju. Jaapani kasinuskultuur, zen ja loodusrahvad…ja veel

Posted on 08/05/2011

0


Inimese kodutunne on tihedalt seotud tuttava keskkonna ja selle säilimisega. Seigelda on tore, aga kojusaabumise emotsionaalne ja esteetiline elamus on võrreldamatu. Kui hakkavad paistma maamärgid, piirjooned, meile südamelähedased ja tähendusrikkad loodus- ja kultuuriobjektid, toimub inimese sees midagi seletamatut. Kodust eemal oleme kui teised inimesed, ent näiteks tallinlasena „siseneme uuesti iseendasse“, kui näeme merelt Oleviste torni tippu. Võibolla toimub sama isegi mustamäelasega, kes astub trolli pealt oma kodupeatusse, ja talumajas kasvanud linnadaamiga, kes palub liinitaksol peatuda teeotsal piimapuki juures. Koduste märkide säilimine hoiab tervena meie identiteeti. Kultuuri- ja loodusmiljöö alalhoidmine on hea nii inim kui looduskeskkonnale. Nende vahel toimivad läbipõimunud ja peenekoelised vastastiksuhted.
Igal ühiskonnal on teatud traditsioonilised loodusega harmoneeruvad elukeskkonna printsiibid, teatud kultuurile omane sümboolne suhe keskkonnaga. Mircea Eliade sõnul (2004) inimene loob oma keskkonda, ehitab, arhetüüpide põhjal, mis on kultuurile omased. Arhetüübid ilmnevad kinnistunud vormi- või ruumikultuurina, esteetiliste väärtuste või hoiakutena. Kunst, jäljendades universaalseid arhetüüpe, jäljendab ideaale. Teiste kultuuride ruumilisest ja esemelisest keskkonnast võib õppida palju nende ökoloogiliste arusaamade kohta. Śee aitab meil kriitiliselt analüüsida omaenda harjumusi ja eelarvamusi keskkonna suhtes, sest mis ühes kultuuris on iseenesestmõistetav, võib teises tunduda ebaloomulikuna.
Põliskultuuride ja omaenda kohaliku pärandi väärtustamine ja eeskuju, ka oma kitsa kogukonnaringi ideaalid ja tõekspidamised on inimese ökoloogilises ja esteetilises kasvamises palju olulisemal kohal kui kooliteadmised – ka kool on vaid osa kultuurikeskkonnast ning ümbritsevast kogukonnast, selle väärtuste ja normide süsteemist. Keskkond selle kõikide elementidega ärkab ellu ja astub maailma vaid läbi inimliku teadmishorisondi. (Haapala 1995)
Teise kultuuri keskkonda ja nende tajusfääri satume siis, kui vaatame võõral maal tehtud filme, imetleme reisil olles sealset kultuuripärandit ja kogeme argist olmet. Kultuuriesteetika on seotud keskkonnaesteetikaga – teatud värvid, helid, pinnavormid, valguse tajumine, suhe ilmastikunähtustega ja ruumitaju loovad paika ja aega kuuluva keskkonnakogemuse. Kultuuriline ja ökoloogiline kestlikkus on teineteisest sõltuvad, sest suhtumised keskkonda säilivad kultuuri praktikate läbi. Kultuuriga kaasneb sellele omane keskkonnakultuur, peegeldudes esemete ja ruumilise keskkonna iseloomus, arhitektuuris ning disainis.
PaLas Vegas on mitmete keskkonnaanalüütikute lemmiklinn. Päris huvitav oleks arutleda kunstitunnis, kas see on suure või väikese jalajäljega. Tema rajamine pole hävitanud tervet ja vohavat looduslikku elupaika, ent pillav ja turismile orienteeritud majandus ning meelelahuitustööstus, jõhker lammutustegevus ja loodustsaastavad materjalid iseloomustavad linna mittekestlikku toimimist.
Tuttav keskkond haavatav, selle kõik võib ühe hetkega hävitada nii inimene ise läbi sõdade ja rumalate otsuste või loodusjõud.
Selle magistritöö kirjutamise aastal 2011 toimunud katastroof Jaapanis on maailmas taaskord lõkkele puhunud mitmed põletavad keskkonnaküsimused. Foto plahvatanud tuumajaamast on nii võimas ja tõi kauged sündmujsed pildis nii lähedale, et paljudes riikides vallandus paanika. Me samastume olukorraga, mis võtab meilt tuttava ja turvalise keskkonna ning tekitab kaose meie maailmamudelis. Vana koduküla karjalauda lagunemist on valus vaadata, rääkimata tervete linnade maa pealt pühkimisest.
Erinevalt inimesest endast ei põhjusta loodusjõud tahtlikult hävingut . Omaenda rumalusi saab inimene alati vältida ja tegemata jätta. Meil pole õigust, nagu näiteks mitmed majandusinimesed seda teha püüavad, võrrelda looduse tekitatud kahju inimkonna jalajäljega keskkonnas ning õigustada seeläbi oma iha looduselt justkui kättemaksuks või kompensatsiooniks rohkem võtta kui vajame; või süüdistada loodust selles, et lääne inimene ei saa kätte oma Toyotasid, mobiiliakusid või kaameraobjektiive, unustades materiaalsete huvide juures isegi inimelude väärtuse ja sadade tuhandete kodude hävinemise. Looduskatastroofis ei saa süüdistada loodust, nii vastuoluliselt kui see ka ei kõla.
Ja kellelt oleks loodusjõududega leppimist parem õppida kui jaapanlastelt, kes on alati pidanud iseennast looduse väikeseks lüliks? Oma asukoha ja sagedaste kokkupuudete tõttu maavärinatega on jaapanlased õppinud säilitama stoilist rahu vapustuste ajal, näitamata nõrkust ja hirmu. Jaapanlased ei pea õigeks isoleerida end loodusest. Raamatust “Ympäristö, arkkitehtuuri, estetikka” loeme: “Jaapanlaste maailm on muutunud tehislikuks, kuid vanem as põlvkonnas on veel säilinud iidsed kultuuripõhimõtted ja suhted keskkonnaga, vastuvõtlikkus ja ühtsustunne looduse heade ja halbade nähtustega. Jaapanlased võtavad omaks looduse reeglid ja ülesehituse.” Nende suhe loodusnähtustesse on intuitiivne ning sealne keskne kultuuriarhetüüp. Nad ei püüa seda valitseda. See sisaldab tundlikkust erinevatele looduse ilmingutele, aastaaegade vaheldumisele, muutustele taimedes ja maastiku vormides ning kaduva ilu hindamise võimes. Ka ikebanas pühendatakse oma aega ja lastakse särada peagi närtsivail lilledel.
Rohkem kui iialgi räägitakse pärast tsunamikatastroofi üle terve ilma jaapani kultuurist, disainist, leiutistest. Jaapani majandusime toetub suures osas disainile ja innovatsioonile -kaamerad ja muud elektroonikatooted, mänguasjad ja sideseadmed. Elektrooniliste imede hulk teeb Jaapanist ka visuaalselt täiesti erineva keskkonna. Jaapanlaste leiutised muudavad seda, kuidas ja läbi mille kaasaja inimene üldse maailma näeb. Ka jaapani klassikalised kunstiteosed leiavad nüüd tee ajalehtedesse igal pool maailmas. Kuulsaim ja reprodutseerituim teos, ukiyo-e joonistuse meistri Katsushika Hokusai Kanagawa Suur laine kujutab tsunami-lainet. Seda reprodutseeritakse muuhulgas Helsingin Sanomat 20. märtsi numbris. Kunst ja visuaalne kultuur on võimalus taasluua kaoses korda. Kui muu keskkond hävineb, siis kultuurimälu püüab leida teisi märke, millele toetuda, et taastada inimeste kodutunne.
Jaapani kultuuripõhimõte gaman – suruda alla oma tahtmised, ego ja isekus et saavutada ühine eesmärk – sobib suurepärastelt ka ökoloogiliselt kestliku kunsti hüüdlauseks. Teeme ära, ilma et viriseks, kriitika aeg on pärast töö lõpetamist. Oleme rahulikud ega anna katsumustes alla.
Jaapan on traditsioonidekeskne ühiskond, mille arhetüüpide mõju tuleb eriti esile keskkonna kujundamises ja arhitektuuris. Jaapani keskkonna- ja loodussuhet on mõjutanud 3 tähtsat usundit või filosoofiat: šintoism, budism ja konfutsianism. Jaapani kultuuriarhetüübiks on kasinus, vähenõudlikkus, tagasihoidlikkus. See on kogu ruumikultuuri ja ühiskondliku elu ideaal. Jaapanlaste ruumisuhete peamine printsiip on keskendumine olulisele, rahulolu minimaalsega, vähema, väiksema või hoopis igasuguste hüvede täieliku puudumisega. Zen tema täiuslikus variandis on vaesuse ja materiaalse nappuse nautimine. Ühiskonnad, kus valitsevad nälg, sõjad ja kus inimesed elavad slummides vee, elektri ja meditsiinilise abita on muidgi hoopis teine küsimus. Inimesel on vaja keskkonnas elementaarseid asju nagu soojus, toit, peavari, riided ja puhas vesi. Kuid veel rohkem on vaja rahu ja harmooniat. Ainult ruumi teadlik kujundamine suudab luua meile visuaalselt turvatunnet sisendava keskkonna – kultuuriline kestlikkus ühendatuna keskkonnahoiuga teeb linnadest kodulinnad ja riikidest kodumaad.
Nagu zen munga onnis, ei pruugi ruumis olla palju asju, kuid keskkond ise peab mõjuma kindla ja kaitsvana. Kunsti vahenditega on tühjuses ja materiaalses nappuses võimalik luua ruumimulje, milles inimene suudab leida rahu ja turvatunde materiaalsete ihade ja kunstlikult tekitatud vajaduseta üha uute ja uute asjade järele. Palju asju ihkab see, kes ei tea veel, mida ta tegelikult vajab.
Zen printsiibid tulevad jaapanlaste puhul väga selgelt esile näiteks riietuses. Praeguses maailmas, kus riided on suurim prügiliik ning moetööstus toetub asjade müügile, mis juba homme on vanad ja tuleb minema heita, on hea tuua näiteks zen põhimõte: midagi vana, kulunut, kuid hoolikalt parandatut, pestud ja puhast, millel on aja märk, näitab seal inimese vaimsust, elutarkust, pühendumust mingi suurema elueesmärgi täitmisele.
Kunstis ja arhitektuuris ilmneb vähenõudlikkus minimalistlike tendentsidena, vaevuhoomatava inimkäe puudutusena, kus materjal ja napp vorm ise loovad eseme. Kuid samasugune esteetiline kasinus iseloomustab tihti ka looduse keskel elavate ja toime tulevate inimeste esemelist kultuuri, mis ei lähtu sel juhul maitsest või kunstilisest ideaalist, vaid elu ettekirjutustest. Lihtsal tööinimesel on tarvis võimalikult vähese vaevaga rahuldada vajadus tööriista ja tarbeeseme järele, mis on vaid su enda keha pikendus. Vaata nt. Akira Kurosawa filmi Dersu Uzala, kus lihtne kütt suudab metsikus looduses eimillestki ja pead vaevamata luua elementaarseid vajadusi rahuldavaid varjualuseid, märke ja kehakatteid.
Jaapanlaste ruumikultuuri mõisted võiksid olla heaks eeskujuks väikese jalajälje kunstiklassile ning innustaksid otsima ka oma kultuurist sarnaseid jooni. Ikka tahab inimene ju end teistega võrrelda vahel võisteldes ja vahel rõõmustades kokkupuutepunktide leidmise üle.
Üks tuntud mõistetest, mida nimetab ka raamat “Ympäristö, arkkitehtuuri, estetikkaa”, on wabi. Wabi tähendab algselt vaene ning on jaapani teetseremoonia keskne põhimõte. Sama printsiip kehtib ka kunstis, poeesias ja arhitektuuris. See on sügav rahulikkus, keskendumine vähesele, nauding minimaalsest. Ainult tagasihoidlikkuses tuleb esile ilmne. Looduslähedus ja ebatäiuslikkus ning rahulik lihtsus rõhutavad teose meditatiivsust.
Teine mõiste, sabi, on algselt üksinduse ning mahajäetuse tunne, ning tähendab kulumise ilu, naudingu saamist asjadest, millele on loomuomane kadumine, lagunemine, närbumine, tuhmumine jne. Selle paralleeli tõmbamine võimaldaks palju ilmekamalt rääkida näiteks muinsuste kaitse vajadusest. Tuleks hindama õppida kaduvate nähtuste ilu, tõsta ausse miljööväärtuslikud puitasumid, mis võivad olla taaskasutuskogukondade staapideks. Vanad kivimajad, tööstushooned, mis kannavad ajastu jälge, on erilised. Mille poolest on vanad hooned säilitamisväärsed? Miks üldse tähistatakse maju arhitektuurimälestistena või muinsuskaitsealustena? Asi pole selles, et neid saab kallimalt maha müüa kui uusi maju. Nende kestmine inimese mittekestlikule tegevusele ja karmidele keskkonnatingimustele vaatamata on väärtus omaette ning kulumise märke ei peaks varjama, vaid laskma neil hoone “näos “ silma paista nagu kortsudel vanaema palel. Teatud jälgede tasandamine ja varjamine on vale ja ebaloomulik nii inimeste, arhitektuuri kui looduskeskkonna puhul. Me ei tohi lastele jätta muljet, et ainult uus, korras, terve ja moodne on midagi väärt. Kas varsti ostame lastele igal aastal uue vanaema?
Üks kummalisi jaapanlaste keskkonnataju näitajaid on mõiste Yugen – müsteerium, varjutatud tõde, tõetajumus , mis suunab näiteks jaapanlaste armastust varjude vastu. Tajuda nähtamatut, kujutleda seda, mida tegelikult ei ole või ei näe, omada müstlist sisemist teadmist millestki immateriaalsest silmaga tajutava varjus on jaapanlaste eriline, nauding, kuigi tekitab kõhedust ja annab ainet taolistele filmidele nagu Vimm ja Ring.
Mono ni aware on mõiste, milles väljendub sügav tundeside vaid ühel kindlal hetkel olemasolevasse , melanhoolne nauding kaduvast – näiteks kirsiõite nautimine ja pühendumine sellele kogukondliku festivalilaadse sündmuse vormis. See on esteetiline elamus, milleks inimene ei pea midagi tegema ega paigast nihutama ning sündiv muutus on loomulik protsess. Milliseid nähtusi oskame me ise samal kombel nautida? Kus on meie kirsiõite festival? Ma kahtlen, kas eestlane suudab piirduda vaatamisega, isegi metsas käime peamiselt marju ja seeni korjamas, mitte niisama puude latvade poole kõõritamas. Võibolla peitub sarnane filosoofia hoopis laste sügisestes vahtralehtedes hullamises, kastanite korjamises või porilompi hüppamises, liivakastis askeldamises, lillede kujutlemises printsessidena või hoopis loodusobjektide kujutlemises mõneks hirmuäratavaks ja ohtlikuks olendiks, kolliks või draakoniks. Fantaasia ei otsi keskkonnast ainult ilu, vaid ka närvikõdi.
Shoji on jaapanile tüüpiline õrn ja liikuv puust ja paberist uste süsteem. See pikendus tuleb otse loodusest, vahetust, toorest materjalist, mis on käehaarde ulatuses. Sa lõikad, saed, murrad ja teed kogu end ümbritseva esemekeskkonna loomiseks füüsilist, reaalset tööd, moondad materjali ainult minimaalsel vajalikul määral nagu kütt Dersu Uzala samanimelise raamatu põhjal vändatud Kurosawa filmis.
Jaapani arhitektuuri iseloomsutab teatud metsikus, õige pisut kammitsetud kaos, looduse ja tsivilisatsiooni pea füüsiliselt tajutav “võitlus” sealses keskkonnakujunduses. Võibolla sellepärast on jaapani filmideski arhitektuursel keskkonnal oma roll ja iseloom, mis võib mõnel juhul olla filmi otsustav mõjujõud ja šüžee taganttõukaja. Minevikuga majad, keskkond, mis talletab inimlikke pingeid, lahendamata vastuolusid ja hingelisi dilemmasid. Mineviku ja tuleviku ruumi kontakt toob pinnale painajaid ja paljastab varjatud tõe. Majad muutuvad ja kõnelevad inimesega, selle kõrval omavad rolli looduslikud elemendid nagu vesi, valgus, puud, kivid, muld… Jaapani filmikultuur kannab animistliku loodus- ja keskkonnasuhte märki.
Pole ime, et kompaniid laenavad ökonippe traditsioonilistest ühiskondadest. Jan Age Riseth (2008) räägib põlisrahvaste maailmapildi erinevusest ja sellele toetuvast keskkonnasuhtest. Peamine erinevus seisneb iseenda nägemises osana keskkonnast. Sama aspekti rõhutavad ka kunstil põhineva keskkonnakasvatyuse autoriteedid Mantere ja Jokela. Traditsioonilise ökoloogilise teadmise puhul mängivad keskkonna ja ressursside kasutamises olulist rolli mitte ainult reeglid, autoriteedid, institutsioonid, deklaratsioonid, vaid sümbolid, kirjutamata väärtushinnangud, ka esemeline ja visuaalne kultuur, igapäevased harjumused ja rutiinid. Traditsioonilise kogukonna puhul on olulised sidemed ka animistliku maailmapildiga, olgu elavaga või minevikku kuuluva, ent ometi kaasaegset mõttemaailma oluliselt mõjutava elemendina. Ka jaapani kultuur ja filosoofia ning loodussuhe on mõjutatud animistlikust loodustunnetusest, mis iseloomustas ka eesti vanu rahvausundeid. Traditsiooniline ökoloogiline teadmine on holistiline, seisab lähedal kohalikule materiaalsele ja visuaalsele kultuurile, eeldab inimestelt pidevat „ärkvelolekut“, vastutustundlikkust ja mõõdutunnet. Traditsioonilises kultuuris toetub harilikult ka kunsti loomine sellele materjalile, mida pakub kohalik looduskeskkond, ning väärtuslikku ressurssi ei raisata asjata. Igal eseme loomiseks peab olema põhjendatud vajadus. Iseloomulik traditsioonilistele kultuuridele on ka nomaadlikkus, rändeluviis ja looduse nägemine kogu tema mitmekülgsuses ja pidevas muutumises. Kust, mida ja kui palju on võimalik loodusest võtta olgu igapäevaseks tarbimiseks või esteetiliseks otstarbeks, on traditsioonilise õpetuse ja suulise pärimuse üks tähtsamaid aspekte. Traditsioonilist ühiskonda iseloomustab pigem tulevikumõtlemine kui minevikus kinni olemine. Neil on ettenägelikkust, mis hoiab ära palju asjata ressursside, energia ja töö kulutamist. See arvestab maailma tsüklilisusega. Meie tegude tagajärjed tabavad meid varem või hiljem.
Meie ise oleme tulevane pärandkultuur. Kandkem siis edasi enda ja teiste kultuuride kestlikke teadmisi, et ka tulevastel põlvedel oleks millele toetuda ja kellest eeskuju võtta.
Algatuseks vaadake mõnda eakamat maainimest: tema igapäevane elu on täidetud vanadest tarkustest ja tema jaoks on loomulik esemeid korduvalt ning mitmel otstarbel kasutada, kanda samu rõivaid kaua, asju parandada ja korras hoida, mitte koormata et üleliigse rämpsuga.
Harmooniline suhe inimese ja keskkonna vahel ongi zen, mida hindavad ka mitmed keskkonnakasvatuse autoriteedid, kunstnikud ja kultuuriinimesed.

Posted in: magistritöö