Leivadisain

Posted on 08/05/2011

0


Tähtsate magistriportfolio postituste vahele tahtsin jagada mõtet, mis tuli mul eila õhtal tulevaks nädaliks leiba püpsetades.
Ma ei tea, kuidas see sai mul alles nüüd pähe torgata, aga leivajuuretis on vist üks vanimaid taaskasutuse viise. Lugesin ühest soome 1988. aasta raamatust (Leivinuunit ja uuniherkut), et tollal oli Soome vanim juuretis päris 1670. aastast. Ei tea, kas seda endiselt antakse põlvest põlve, perenaiselt perenaisele edasi? Ei usu, et keeg tahtlikult laseks nii vanal juuretisel surra.
Mina olen tõsiselt pahane ja solvunud inimeste peale, kellele olen suure hoolega juuretist paljundanud nende omal soovil, ja hiljem teada saanud, et nad on selle tapnud. Mina pean juuretist nimelt taaskasutatavaks ELUSOLENDIKS. Nii et palun, kui tulete juuretist küsima, tulge ainult siirate kavatsustega. Kui keegi oma lemmiklooma teile hoida toob, kas te lasete tal ka ära surra? Ei lase ju.
Protest möödas.
Lisaks juuretisele tahtsin aga arutleda ka leiva enda üle. Võib öelda et soome leiva disain on täiesti omanäoline. Auguleib e. reikäleipä on äratuntavalt soomlaslik, samuti rieska, mis vanasti kandis veel iga perenaise isiklikku mustrit. Perenaised lasid teha endale mustrirulle. Ma ei tea, mis moodi nad abikaasale seletasid või joonistasid, millist nad soovivad…. äkki vestsid ise?
Ühes Lapin Kansas rääkis USA suursaadik Soomes (nime ei mäleta), et tema arvates on ka korvapuusti ehk soomepärase kaneelirulli disain midagi sellist, mida soome võiks maailmale tutvustada oma muude disainisaavutuste kõrval. Korvapuusti eripäraks on “diagonaallõige”.
Eesti leibadel mingit äratuntavat spetsiifilist disaini vist pole. Ehk on meie leiva eripäraks tema suurus – saaremaal tehti 3-5 gseid leibu, need on praegugi veel üsna kogukad. Muidu on eesti rukkileib lihtsalt üks päts…. ent kindlasti on rahvuslik toit üks disainivaldkond – ökokunst? Puhas ja looduslik. Kui ta on mahe ja naatriumglutamaadid on välja jäetud (siin käib nendevastane ristisõda ent ma ei tea, mis toimub hetkel Eestis).
Karjala piruka on soomlased paraku käest lasknud, sellest on saanud juba rahvusvaheline toode.
Raamatus Kainuun leipä lugesin selle paikkonna eriliselt disainitud pirukatest – “teos”. Marjateos, Pottu (kartuli(´) teos jne.
Noh, siit liigume sõnade disaini juurde. sõnu taaskasutatakse ja disainitakse ümber nimetusi. Sõna kukko tähendab rohke täidisega lihttaignast pirukat, nt. kalakukko. Mõtlen, et sõnadel on pildiline olemus. Me vaatame sõna, kui loeme. Mõnikord jookseb tekst “silme eest läbi”, ent mõnel sõnal “pilk peatub” sest selles sõnas on ruumi peatumiseks. Ta on eriliselt disainitud.. loob mingi kujutluspildi.

Ma peaks oma leivaküpsetamistava jätkates proovima luua täiesti oma disainiga leiva. Tööstusdisaineritel on kindlasti oma mõju leiva kujule, kui nad mõtlevad välja teistmoodi kuju või pinnastruktuuriga vorme. Ühekordsed alumiiniumvormid on lihtsalt kohutavad, rukkileiba need ei küpseta, sest selle taigen on liiga raske ja leib vajutab vormi lapikuks. Kuigi olen alumiiniumvorme alati taaskasutanud, siis saan iga kord mingi kummalise kujuga õnnetuid pätse, mis justkui ootaks leivastilisti abi.

Korvapuusti õpetus: http://plaza.fi/ellit/ideakeittio/kokkikoulu/korvapuusti-suomalaisten-suosikkileivonnainen
Auguleib:

aga kui ma tahan teha tõelist eesti leiba, siis vist pean lõpuks loobuma soome jahu kasutamisest .-))))

Sildistatud:
Posted in: magistritöö