Ökoõpetaja

Posted on 08/05/2011

0


Lastele parim eeskuju on õpetaja – ta peab olema ökoõpetaja. Mantere 1995
Õpetaja kõnelaad, sõnade värving, sõnavalik, kehakeel, füüsilise keskkonna rekvisiidid, värvide, asjade, valguse loodav ruumiline mulje, terviku ajaline säädmus ja muud esteetilised tegurid mõjutavad seda, kuidas ja mida õpitakse.
Meri – Helga Mantere on öelnud, et hea keskkonnakasvataja hoiab pidevalt elusa ja värskena oma suhet loodusega ning väljendab seda aktiivselt olgu kogukonnaaktivisti või keskkonnakunstnikuna (tsitaat: “Kunstiõpetaja areng keskkonnakasvatajaks saamise suunas peitub selles et ta ise hoiab elus oma suhet loodusesse, oma sisemist looduslähedust. Nähes omaks võttes ja meenutades oma looduslikke omadusi minnes metsa ja randa ka muul ajal kui suvel, olles avatud ja lapsemeelne. Anda endale aega olemiseks, tunnetamiseks, ka ebameeldivate aistingute tunnetamiseks sest loodus ei ole ainult taltsutatud ja meeldiv. Looduse põhiolemus on metsikus. Looduse süvatasandite ja –seoste tunnetamisele aitavad kaasa sellised oskused nagu meditatsioon, kehateraapiad, tai-chi mis peaks kuuluma keskkonnaõpetaja täienduskoolitusse. Teiseks kehastab väljendab keskkonnaõpetaja ise keskkonnakogemust üha uuesti et see püsiks elava ja toimivana. Võibolla on ta ise keskkonnakunstnik, uue elustiili looja, loodusluuletaja või kohaliku ökotiimi taotluste ja sõnumite visualiseerija. Ehk aitab sellest, kui ta mõistab, et argised tegemised nõudepesust põrandapühkimiseni ja tee joomiseni saab muuta keskendunud rituaalikunstiks, odavaks ja paljupakkuvaks. Keskkonnakunsti paljud vormid, esemete semantika ja aiandus, ökoloogiliselt kujundatud miljööd annavad elamusi, kogemusi ja teadmisi. Kunstiõpetaja roll on õpetada lugema keskkonda jätkuvalt areneva ja uuenevana, mitte kinnistunud teadmisena.” Kas olete nõus?
Inimeste identiteet sisaldab vastuolulisi elemente, sest esemeil pole pelgalt praktiline, vaid ka sentimentaalne tähendusM; seega kõik valikud ei saa ega peagi olema ökoloogilised. Raske on loobuda tarvitamast staatust ja elustiili sümboliseerivaid asju. Ebaökoloogilised, valikud ei pea täh vastutustunde puudumist (Vira, 2004 ). Õpetaja ei pea olema ökoperfektsionist.
Tõenäoliselt peaks ökoõpetaja olema just seesugune, nagu õpilased ise teda kõige meelsamini ette kujutaks, ja pole võimalik luua mingit universaalset kuvandit.
Lapsed on samuti õpetajad. Nemad märkavad ja on tundlikud keskkonna suhtes. Leena Aho mainib (1987), et lähiümbrus äratab lapses lugematuid küsimusi. Lapsed armastavad eksponeerida oma teadmisi ja tähelepanekuid neid ümbritsevas keskkonnas kogetud uudsetest, ebatavalistest, üllatavatest, tavalistest ja korduvatest nähtustest.
Ökoõpetaja ei saa ainult teeselda, et mõtleb ökoloogiliselt. Ta peab olema tõeliselt mures keskkonna tuleviku pärast, pöörama teravalt tähelepanu kliimaküsimustele, inimeste tegevusele keskkonnas ja uutele inimeste leiutatud viisidele vähendada keskkonnasurvet. Ta peab olema paindlik, muutmaks oma harjumusi, olles eeskujuks õpilastele. Ta peab suutma esitleda keskkonnateadlikku käitumist entusiasmiga, mis nakatab ka õpilased. Ta ei peaks soodustama järelmõtlematust ja kiirustamist keskkonnateadlike otsuste tegemisel. Tegelikult ei saa ökoõpetaja midagi inimese keskkonnasuhet puudutavat esitleda kui väga kindlat fakti, sest meie teadmised ja suhtumised võivad osutuda ekslikuks. Ükski keskkonda puudutav valik pole must-valge.
Öko-kunstiõpetaja peaks süstima kõigisse, keda ta õpetab optimismi ja usku positiivsete lahenduste võimalikkusse. Ta õpetab kannatlikkust ja kohanemisoskusi ning viise paremat tulevikku luua.
Linnaelu paneb inimesi kiirustama, teeb nad närviliseks ja tekitab mõtetes kaose. Ökoõpetaja paneb aja teisiti voolama, ta õpetab looma looduse kiirusel. Ei kunsti ega loodust ei tohiks tagant sundida. Neil peab võimaldama kulgeda ja areneda oma loomulikus tempos. Asjad on need, mis meid tagant sunnivad. Asjad nõuavad meie tähelepanu. Autod vajavad parandamist, suvilad kindlustamist, uued peokingad ostmist ja uus kott sõprade ees eputamist. Kunsti tegemine ja loodus ei ole asjad, vaid protsessid, ning neid tuleb nautida täiel rinnal, mitte neist läbi kihutada. Ökoõpetaja aitab nautida protsesse asjade asemel, lihtsust keerukuse ja loomulikkust näilise asemel. Ta naudib päikeselist ilma, kuna siis saab minna lastega õue loodusmaterjale korjama. Ta naudib vihmast ilma, sest siis on lompide pinnal suurepärased mullid. Ökoõpetaja eelistab jala käimist või jalgrattasõitu, kuigi tal on auto – kuidas muidu vedada suuri keskkonnakunsti teoseid? Ta tunneb rõõmu keskkonnast enesest, mitte asjadest, mida saab omada. Ta õpetab väärtustama kõike, mis inspireerib ja rõõmustab meid tasuta.
See meenutab mulle jaapani kultuuri esteetilisi põhimõtteid, kasinuse, kulumise ja tühjuse hindamist. Ökoõpetaja tunneb mitte üksnes loodust, vaid ka teisi kultuure, keda õpilastele ökoloogiliste eeskujudena tutvustada. Sellega näitab ta ühtlasi, et erinevused on rikastavad ning ei tohiks kaduda. Kui ökosüsteem on võimeline pea kõigest toibuma ning ökoloogilist jalajälge on võimalik oma tegude ja valikutega mõjutada, siis kultuuride kadumist ei saa tihti enam tagasi pöörata. Koos loodusrahvakillukestega kaovad nende ökoteadmisted, oskused luua kunsti ja tarbeesemeid looduslikest materjalidest, ent loodust kurnamata. Ökoõpetajal on palju erinevate väikerahvaste hulgast pärit sõpru ja ülikoolikaaslasi. Kuid tema sõprade hulgas on ka omamaiseid ökoentusiaste, kes elavad keset soid ja rabasid ning sõidavad tulvavete ajal haabjaga sauna, korraldavad sügiseti katusetõrvamise talguid ning lõikavad endiselt tööriistade sisse peremärke.
Ökoõpetaja teab, et disain, kuigi inimene seda tihti niimoodi näha tavatseb, ei ole mõeldud ainult inimeste töövahendiks keskkonnas, kaitseks keskkonnatingimuste eest, ühest kohast teise saamiseks või muuks praktiliseks otstarbeks. Kummikud pole mõeldud ainult jalgade vee eest kaitsmiseks, vaid vihmaveelompide NAUTIMISEKS. Lompides hüppamine, mullide tekitamine ja muda ning liiva voolus tiirlemise jälgimine on oluline esteetiline elamus mitte ainult väikeste laste ja lõbusas olekus täiskasvanute, vaid kõigi inimeste jaoks, kes ei sea mõttetuid piiranguid iseenda ja looduslike nähtuste vahele.
Mäng on ökoõpetaja üks meetodeid. Mäng on loov. Kõik armastavad tegelikult mängida. Ainult suuremana me arvame, et see ei sobi.

Ökoõpetaja ei vaeva pead sellepärast, kust saada tööde jaoks materjali. Seda on ometi igal pool. On liiv, muld, lehed, oksad, kivid, savi,õhk, vesi, valgus. Käed ja jalad on tööriistadeks. Kunst võib olla lihtsalt suhtluskeel keha ja keskkonna vahel.
Mõnikord kasutab ökoõpetaja loodust ennast kunsti töövahendina, jättes teosed välja vihma kätte roostetama, ligunema, tuulte pillutada ja heinakõrte kriipida. Ta kasutab kohaliku kliima iseloomu ega näe seda kahjuliku, vaid tulusana.
Öko -Kunstiõpetaja ei suuda hoiduda kogumast vanu ja kulunud esemeid, kuna need on armsad, elu näinud, täis sümboolseid tähendusi ja käe puudutust. Taaskasutus meeldib öko-õpetajale ka – mitte sellepärast, et see on trendikas, odav ja ühiskondlike normide kohaselt vajalik tegevus, võimalus prügi vähendada. Öko-kunstiõpetaja kannab endas tugevat taaskasutuseetikat. Taaskasutuse eesmärk ei ole “planeedi päästmine” ega “kliimamuutuste peatamine”. On rumal mõelda, et nii suuri eesmärke võib saavutada vanapaberit kogudes või et neid üleüldse inimtegevuse läbi võib saavutada. Taaskasutuse mõte on õppida hindama materjali kui sellist. Enne, kui miski muutub “teise ringi” materjaliks, on ta loodusest ammutatud värske tooraine. Taaskasutusmaterjal ei ole hunnik prügi, millesse võib suhtuda hooletult ja pillavalt.
Öko-kunstiõpetaja armastab iga ilmaga õues käia ja ajab õpilasedki õue alati kui võimalik, et nad kogeksid ilma vaheldusrikkust. Ilm on täitsa tasuta vaatemäng ja inimene ei pea kulutama ühtki ressurssi , et seda nähtust tekitada. Loodus on suurim kunstnik, ja võib olla nii leebe kui jõuline, meeldiv, hirmutav, elu andev kui hävitav. Ainult inimene saab olla loodusele “kahjulik” – ükski looduslik nähtus ise ei ole seda. Inimene võib jäädvustada looduse hävitusjõu tagajärgi ning saada seeläbi aru omaenda nõrkusest ja haavatavusest. Ökoõpetaja on ettevaatlik, näidates pilte tsunami tagajärgedest Jaapanis või tornaadodest Louisianas. Ent näitamata ta neid ei jäta, sest piltidel on võime muuta meie mõttemaailma.

Hakkame ökoõpetajateks, sest
ökoloogia valdkond on lõputu teemadeallikas
ökovõtmes kunst kasvatab inimest tervikuna ja teeb meist planeet Maa kodanikud
ökoloogiline tarkus tuleb kasuks kõigis eluvaldkondades ning loovus on selle lahutamatu kaaslane
ökoloogiline mõtteviis annab elule eesmärgi
ökoõpetaja olla on omapärane
ökoõpetajal on alati ettekääne lapsed klassiruumist välja viia
ökoõpetaja tohib nõuda koolibussi valmisolekut alati loodusesse sõita
ökoõpetaja võib tervisejooksul maast õllepurke korjata, ilma et inimesed teda haletseva pilguga vaataksid
ökoõpetaja elu saab olla ainult põnev, avastusterohke ja rahuldustpakkuv.
Ökoõpetajaks olemine ei ole iseenda raamidesse asetamine, vaid vabastamine tänapäevase tarbimisühiskonna normidest ja pealesurutud vajadustest.
Ökoõpetaja on õpetaja nii koolis kui väljaspool seda ning ei lähe kunagi pensionile ka peale õpetajaametist loobumist.
ökoõpetaja mõtleb, et äkki saab teda taaskasutada… kuidas, sellele on aega veel mõelda.

Üks näide elulisest öko-õpetajast

Posted in: magistritöö