Keskkonnaskulptuur Arktikumi taga Rovaniemil

Posted on 27/05/2011

0


This slideshow requires JavaScript.

Punuda ja põimida, põimida ja punuda. Pajuvitste leidmine selle jaoks ei olegi nii lihtne, kui ette kujutasime. Meil tuli Mariaga pool Rovaniemit läbi sõita. Läksin uljalt kaasa, ent mööda mättalisi ojaservi ronides tegi jalg põrguvalu ja läks päris paiste. Sdee rikkus keskkonnaskulptuuri projekti minu jaoks veidi ära. Kuid olin abiks kujundamisel ja probleemilahendusel, näitasin inspireerivaid internetikülgi ja püüdsin olla siiski kasulik, kuigi ei saanud kaldpinna peal hästi ehitada.
Keskkonnaskulptuuri lähtekoht oli seekord palgiparvetamise traditsioon Kemijoel. Me võisime interpreteerida parvetamise erinevaid etappe ja kriisikohti, näiteks ummiku või keerise teket, puude vetteheitmist, palgil seisvat sõudjat, parvel liikumist jne. Väga oluline kavandamisel oli koha endaga tutvumine, sest maapind on seal kõva ning lisaks leidub Arktikumitagusel saarekesel viikingiaegseid kiviplaate, mida ei tohi rikkuda. Autoga me sinna ei pääsenud, vaid kandsime tööriistad ja materjalid Arktikumi parkimisplatsilt üle silla saarele. See oli päris raske.
Paju on mugav ja hõlpus materjal ehitamiseks. Ta vajab mõningaid tugipuid, palgijuppe, pikemaid vitsu raamiks või karkassiks, nende vahele aga saab kas punudes või ladudes ehitada ühendusseinu. liiga madalad skulptuurid siin ei toimi – itaallaste ja inglaste rühm unustas Rovaniemi lumehangede hullumeelse kõrguse ja ehitas mööda maad roomava aediku, mida talvel pole tõenäoliselt näha. Venelannad Murmanskist tõlgendasid palkide lüüsimist punudes kaseokste külge pajuvitstest hobusesabad. Need näivad eriti kaunid ja loomulikud, ehkki neid on raske alguses hoomata.
Meie saksa-eesti-küprose rühm oli kavandanud peegeldusega skulptuuri, mida algul ei paistnud sündivat. Ent tuli minna teatud kohta, ja see peegeldus! Meie pajuonni saab siseneda ja piiluda sealt maailma. Muret teeb natuke 2 pajupõõsast, mis suvel ilmselt onni sees kasvama hakkavad. Huvitav, kas need tõstavad meie onni õhku? Olekski huvitav.
pajuskulptuuri ongi õige teha kevadel, sest siis on vitsad kõige kättesaadavamad ja elastsemad.
Meile lisaks ehitasid väiksemaid skulptuure Lyseopuisto Lukio noored. Ei ole jõudnud neid veel pildistada, sest need olid esmaspäeval, Salla sõidu alguses veel poolikud. Lyseopuisto lukio vana maja (endist naistevanglat, üht püsivamat ehitise tüüpi) restaureerivad eesti mehed, keda kohtsain keskkonnaskulptuuride viimasel päeval Lidlis kartuliputru ja šokolaadi ostmas. Juhtumisi osutus ootamatu kaasmaalane looduskaitsjaks, Rohelise liikumise asutajaliikmeks ning harrastuskunstnikuks. Ta meenutas oma kooliaega jäänud kunstisaavutusi. Oli tore kuulda, et inimesel on kunstitegevus jäänud pikaks ajaks nii erilisena meelde. Keskkonnaskulptuure lubati kaema minna ja kodumaale pilte saata. Siin keskööpäikese maal viibivad rahvuskaaslased veel kuukese minust kauem.

Sildistatud: ,
Posted in: fotod