Salla kooliprojekt “9. Klassi jalajälg”

Posted on 27/05/2011

0


This slideshow requires JavaScript.

Terve nädala on päikese kuumuses ja paduvihmas ehitatud keskkonnateemalisi skulptuure Salla jäätmejaamas (hyötyjäteasema). Tegijateks on Salla tundrukooli 9. klasside õpilased ning korraldajaks Salla 4h ühendus ehk kohalik kunstiaktiiv. Osalesid ka Salla kunstnikud.
4H ja Salla kunstnike ühendus on jäätmejaama hooldajaiks ning neil on õigus kasutada mistahes sinna jäetud materjali.
Salla 2011. aasta sündmuse projektikirjelduse on kokku pannud Katri T. Lapi Ülikoolist ning loonud inspiratsiooniks ka blogi.

11. mail stardipaugu saanud projekt jätkus 23. – 26. mail jäätmejaamas kavandite täpsustamise, materjalide kokkukogumise, tehnilise teostuse planeerimise ja asukoha ettevalmistusega, seejärel skulptuuride ehitamisega.
materjalidena kasutati vanu autosid ja jalgrattaid, plekki, autokumme, veetorusid, mootorkelgu osi, lapsevankreid, koerakuuti, võrku, saunaahju, tolmuimejatorusid, värvi… mida iganes.
Kui algus oli ehk pisut veniv, siis valmis said kõik skulptuurid ikkagi. Protestimeeleolusid tekitas õpilastes ehk kõige rohkem löiigne järelvalve ja tänitamine, mida soome tudengid kohati harrastasid. Minul jäi teise päeva lõpuks isegi kergelt hapu maik suhu: lapsed ju ongi ainsad kes teevad siin tegelikku tööd. Ja neil on sündimas suurepärased teosed. Me ei peaks neil nagu kupjad kannul käima. Kui ma aga millelegi vihjasin sain alati vastuseks “Joo, mutta asiat ovat näin…” No joopajoo, Joomutta-Katri. Ei sobi see närveldamine ja laste peale karjumine õpetajale minu meelest.
Hästi õnnestus mõnede skulptuuride asukohavalik. Neid võib nimetada kohaspetsiifilise kunsti teosteks, mida on võimatu viia teise kohta, kuna nende kantav idee muutuks täielikult. Mõned skulptuurid aga olid sellised, mille saaks vabalt transportida kesklinna ja need toimiks ka tolles keskkonnas.
oluline osa ka 4H esindaja Teija sõnul oli projektis juba 3 aasta eest traditsiooniks võetud saiakestel ja mahlal. Kahjuks tundus, et mõne noore jaoks oli see päeva ainus eine….
Minu tähelepanekul ei tiksunud noored küll kaasa jalajälje teemaga, ent neil tekkis isiklik ja eriline suhe kasutatud materjaliga. Jäätmejaamas on esemed nende algsest kontekstist välja rebitud ja osadeks lammutatud. Nad ei ole seotud oma otstarbega. Neis on lihtsam näha m istahes sümboleid ja seostada isiklike mälestustega. Nii tegi näiteks rühm tüdrukuid, kes kohaliku töömehe abiga keevitasid kokku Mineviku ja Tuleviku puu, mille okstele riputasid enda elus kunagi tähendust omanud või omavaid esemeid, muuhulgas punase disainlambi, jalgpalli, pardikese, lumelaua ja igasugu pisividinaid. Teine rühm võttis otseselt malli klassikaaslase jalavarjudest ning ehitas mäe otsa kaugelepaistva punase Converse tennise pisidetailideni nagu firmamärk ja saapapaela otsikud välja.

Oma teosed rajasime ka meie, kõik kolm kunstitudengit. Kahjuks ei jõudnud me üksmeelele ja nii ehitasid soome tudengid kolm päeva oma teost ning mina püstitasin pooleteist päevaga omal jõul valitud risust teose. Minu töö kandis nime Kineetiline Varjuskulptuur Redfoxilt ja Päikeselt. Teose enda tegi Päike ja peab ütlema, et ta on ikka tõeline täht. Mina liitsin lihtsalt omavahel ilma kinnitusvahendeid, traati kruvisid ja muud taolist kasutamata omavahel akna- ja lambivõresid, külmkapiriiuleid, antenne, pitsilisi plekkkaste, torusid, aiatooli, elulõngatoe ja vahukulbi. Rajasin omamoodi seina kohta, kus algne aed oli kokku vajunud ning samas langes sinna seina tagant päikesevalgus terve päeva, nii et vari liikus ja muutis kuju niikaua, kuni valgust jätkus. Soome tudengid valisid välja roostetanud esemeid, mille esteetikat oli nende meelest loomulik ning kultuurne eelistada. Ütlesin, et ka osad minu kasutatud objektid on hakanud roostetama ja ilmselt pikkamööda läheb rooste kogu teos, kui enne ümber ei kuku. Minu meelest muutus on ilusam kui lõplikkus. Aga eks see on maitse asi.
Kunstnike ühendus rajas kaks teost – roostese südamega tooli, mille mina nimetasin Rootsi kuninga piinatooliks, ning võrgust torni, mis täideti minemaheidetud värvikireva kaltsuvaibamaterjaliga, olles nii ainus pehme teos muude hulgas. Kuigi kas vari on siis kõva?….
raske oli valida õnnestunuimat teost, kui saabus kohaliku lehe toimetaja tegema projektist pikemat reportaaži. Kõik rühmad tulid oma skulptuuridega imehästi toime ja nende tase oli muljetavaldav . Lisaks kasutasid noormehed aega vanade jalgrataste detailide kokkumonteerimiseks ja kohati veeres mäest alla üle 10 romuratta, millega maanteele siiski ehk minna ei julge. Tegemise tahtmist aga jagus.
Ma usun et lapsed saavad sellest nädalast kogemuse, kuidas kunst võib mingi koha ja inimeste olemust ja tähendust muuta. Ilmetu jäätmehoidla muutub 3. juunil näitusepaigaks, millele laste loodud teosed on andnud rütmi, näo ja sära. Keegi ei saa aupaistet enda nimele kirjutada, ei korraldajad ega kaasasolnud õpetajad. Lapsed olid need, kes kandsid põhiraskuse. Rõhutasin seda ka ajakirjanikule kellega vesteldes mõni õpetaja katsus oma rolli tegelikust suuremaks puhuda. Ühel meesõpetajaist jagus tähelepanu vaid vana autot tuuninud poisterühma jaoks ning muud, eriti tüdrukud ei saanud tema käest ühtegi innustavat kommentaari. Ahh, poisid on poisid. Samas ei vajanudki tüdrukud eriti in nustust, nad kasutasid lihtsalt õhinal võimalust proovida midagi uut – tehnikaid, töövahendeid ja – meetodeid mis kooli tavatundides pole kogetavad. Sündis küll ka vigastusi – mõned sõrmehaavad, üks varbale pudenenud õlitünn – ent see ehitajaid ei kohutanud. Ka see on seiklus. See on elu ja tegijal juhtub. Kes seisab käed taskus ja kommenteerib, sel võib juhtuda ainult negatiivsete kommentaaride eest saadud mõõdukas keretäis.
Keevitamine, puurimine, plekti sirgendamine, arvutite osadeks lammutamine, viilimine, lihvimine, raskete ja esemete kandmine ja tõstmine, pikk tööpäev – see ei ole liig 9. klassile. ma arvan et püüdlikult ükskõiksetest nägudest hoolimata nad nautisid tegutsemist – seda võis tajuda, kui õpetajad veidi eemale läksid.
Tõsi keevitamisel pidi maski vajalikkust pidevalt meelde tuletama. Katri üritas seda poistele esimesed kaks päeva päeva selgeks teha peamiselt oma sõnale ja autoriteedile rõhudes – tehke nagu ütlen. Ma valisin teise lähenemise. Küsisin et kas oleks tore olla sant, kellest keegi enam ei hooli, kes ei saa riigilt tuge, sest temast ei ole ühiskonnale mingit kasu ning kellel on pidevalt nii valus, et tahaks parem igavesti magada. ´Mõjus. Enam ei pidanud ütlema, kaks päeva polnud enam seda probleemi. Võibolla pisut karm ja jõhker, aga tegu on 9. klassi nolkidega.
Kogu sündmuse kestel oli jäätmejaam avatud ning kohalike autod vedasid sinna lisaträni.
Paljud kohalikud imestasid, mis toimub. Avamispäevaks lubatud kohv ja porgandikook pani neil silmad vilama ning nad lubasid tulla kokku perega kunsti nautima.
Teosed peaksid püsima 2 – 3 aastat. Arvan, et minu teos kukub suure lumega siiski ümber. Kui ei, siis roostetab ta aga toredasti kokku. On ta nüüd immateriaalne või mitte? Varju heitev sein on tahke, ent kas varjul endal, sellel tegelikul teosel, on Aine? Ei oska öelda. Või on see ökokunst, kuna seda tekitavad looduselemendid ja – ilmingud?
kui nüüd keegi veel suudaks mulle ära seletada, mida tähendab soomekeelne sõna “jytky” mis sai koerakuudist ehitatud laeva nimeks… ka kõigi tiimide käest küsinuna ei saanud ma ses osas palju targemaks.

Posted in: magistritöö