Katusteta korstnad

Posted on 07/06/2011

0


Meie linnapilt on sel aastal kuidagi üllatavalt kena ja puhas. Prügi on vähem, isegi Balti Jaamas seisab üüratu roheline tünn, mis õgib endasse lõviosa üleliigset risu. Igatahes tundub Jaam palju kasitum. Ja Balti Jaama tunnelisse on ilmunud pildid, mis teevad temast sootuks Teise Koha. Kultuurikilomeeter on koristatud, kuigi Katel ei ole valmis, millest on muidugi kahju. Autosid tundub olevat vähem – masu tagajärjed ilmselt. Ka inimesed on “lagedamaks” jäänud: hilbutrall on vaoshoitum ja igasugu Versaadže ja Vot On Nii kotte pole käevangus. Need olid kõik ühesugused ja see häiris mind õudselt.
Taolise üleliigse risu puudumise kõrval aga tuleb esile ka see, kui palju puhtamaks on taevas Tallinna kohal saanud viimase aastakümnega. Tallinn ei tossa enam nii palju. Korstnatel puuduvad lehvivad puudlisabad – mõtlen tööstusehitiste kõrval ja peal leiduvaid kõrgeid koljateid, mitte tavalisi majakorstnaid.
Korsten, mis on lahutatud tossust, ei ole seesama mis suitsev korsten. Kui korstnal puudub korstna funktsioon, siis ei ole ta korsten. Aga mis ta siis on? Endine abiehitis? Liiga formaalne. Skulptuur? Liiga kunstlik. Mina ütleks et see on “linnatoru”.
Kujutage ette, kui vanadest kõrgetest korstendest saavad torud, mille kaudu linn meiega räägib. Mina kuulen korstendest luulet.
Mõni neist on kenamini ehitatud ja mõni lihtsalt ….rutuga ja ambitsioonideta. Minu kodukandis Kopli poolsaarel on palju punastest tellistest kõrgeid korstnaid. Lisaks neile on siin muidki torne, mis praeguseks oma funkstiooni minetanud. Ka veetornid seisavad kasutuna, ent neid võib vähemalt pidada hooneteks ja neile võib anda uue sisu, ehkki veetornide korrastamine on ilmselt väga kallis ja tülikas.
Aga me ju armastame kõrgeid objekte. Me ei armastanud tossu, ent seda ei tule enam korstnatest, järelikult on nad nüüd pisut armastusväärsemad, ah? Nii mõnedki on siiski juba ka kokku lükatud või pooleks lõigatud – näiteks Stockmanni tagaküljel….
Mis uus ülesanne küll korstendel võiks olla? Või kas seda on üldse vaja? Nad võivad lihtsalt olla ühed linna asukad. Pensionärid. Eks neid on ehitiste hulgas samamoodi nagu inimeste seas. Korstnavanamehed on justkui linna valvekoerad. Võibolla hakkavad nad ühel hetkel uuesti tossama ja tuld sülgama otsekui Grimsvotn, kui neile ei meeldi, kuidas me siin linnas asju ajame. Vanamehed tihtipeale kütavad end üles ja ei või siis suud pidada, kuulake kasvõi Vikerraadiot. Ja nad enamasti tossavad ka nagu korstnad! Vanamehed on korstnad, ja korstnad on vanamehed. Korsten pole süüdi, et ta kunagi oli sunnitud tossu välja ajama ja olema selline ebameeldiv ja silmariivav asi. Veetorn pole süüdi, et temas enam vett ei hoita. Pensionärid ka pole süüdi, et neil on nii vähe tegevust, eks ole. On nad siis ebavajalikud?
Samas võivad nad olla vägagi valgustatud … Minu isa emapoolne vanaisa oli üks neist, kes ehitas Tallinna Elektrijaama korstent kunagi. Ta oli ka valgustatud mees, oli laevaehitust õppinud Rootsis (purjekate) ja tema oskustega meistreid oli tollal vaid 7. Kõik Saaremaalt. Ei ehitanud neid korstnaid seega midagi suvalised puhvaikadega lõngused.
Aga vanade veetornidega tuleb mul alati meelde Rapuntseli muinasjutt. Ma nägin mingit kinokuulutust ameeriklaste Rapuntseli-versiooni kohta. Oli see nüüd Pixar või Disney…ükstapuha. Seisis seal mingi ülbe olekuga beib, silmis pilk, et “kohe saad kere peale”. Minu mälu järgi oli Rapuntseli lugu täis traagilisi ja kurbi momente, kuigi lõpp oli õnnelik. Aga mina küll ei kujuta ette, mida see uus Rapuntsel üldse taolises ilusas vanas tornis teeks. Tal oleks seal võibolla laiekraan-3D telekas, mullivann, 5 dobermanni ja isiklik jõusaal poksiringiga. Ja mingi mängukonsool, kus ta õhtuti paharette tulistab… See ei lähe taolise torniga üldse kokku. Ning juukseid ei loobiks ta sugugi vaid käsiks kuningapojal tulla üles liftiga. Minu meelest see on küll muinasjutu labastamine. Sama ebaloomulik kui teha vanasse veetorni näiteks laenukontor või kasiino.
Ehitiste funktsioonid muutuvad ja kaovad ja nad võivad jääda teiste varju ja osaliselt või päriselt ära laguneda, aga ükskõik, mis rolli me neile ka tulevikus anname, võiks eelkõige säilida nende väärikus. Vanad asjad ja ehitised on justkui linnamuinasjutt möödunud aegadest. Muinasjutt ei tohiks olla ebaväärikas….
Selles võikski seisneda üks Väikese Jalajälje Ülesanne. Leida neile objektidele roll. Teine ülesanne, konkreetselt, teile kõigile oleks: Leidke kõigile objektidele nimed. Igaüks võib pakkuda. Ka nendele, millele ma omalt poolt juba mingi nime olen lisanud.

Posted in: fotod