Käisin täna väiksel jalutuskäigul Lennusadamasse, et püüda mõni kaader. Täna oli valgust vähe, aga ma lähen tagasi: tahtsin esialgu teada, kas seal saab iga päev vabalt kai äärde, ilma et oleks kavatsus muuseumlaevu külastada. Saab küll, aed on lahti, ainult ehitusmaale ei tohi kolama minna.
Erinevus inimeste vahel keskk0nna ilu märkamisel on miililaiune. Kui mina pildistasin vaimustunult huilates roosteseid, ajakulunuid detaile, köiejuppe ja kette, kõndis minust mööda keegi turistihärra ja küsis põlastavalt naerdes :” Wöäahaha, what are you shootin´that ol´shit fo?” ehk siis miks ma seda vanarisu pildistan. Muinastulede ööl / õhtul mõni aeg tagasi ei leidunud MITTE ÜHTEGI kaamerat hoidvat tavakodanikku, kes poleks meelehetlikult pildistanud päikeseloojangust. 2000 ühesugust kaadrit.
Isa, kes täna minuga kaasas oli, proovis minu palvel teha pilti minust Suure Tõllu korstende taustal, hädaldades, et terve laev ei jää ju peale. Miks peaks?
Ka paps ei oska eriti hinnata kulunud asjade ilu, kuid ta ka ei halvusta seda. ta lihtsalt ei näegi seda.
Juhtumisi käisin täna mööda ka Kiek in de Köki tornist, kus eile avati fotonäitus “Tallinna Fotoklubi 1961 – 1991”. Eilsetes uudistes ütles vanameister Kalju Suur seda kommenteerides, et fotograafi ülesanne on näha seda, mida teised ei näe ja see pildile püüda. Püüda ongi ehk õige sõna, sest mõni püsivgi vaade võib silma eest korduvalt minema lipsata, enne kui too ärritus meie ajus mingi lambi süütab ja sunnib fotoaparaadi päästikule vajutama. Ka asjad, mis on küllaltki püsivad, võiva jääda märkamatuks, isegi siis, kui neist iga päev mööda kõnnime.
Koht nagu lennusadam on üks neist, kus püsiv ja muutuv käivad käsikäes. Kuigi ka püsiv on muutuv. Lennusadam On Valmimas, selle kõrval on muutuv meri. Laevad kuluvad või värvitakse üle. Kõrval laevatehase tsehhis tehakse uusi meresõidukeid, mis suunduvad merelainete pilduda ja kulutada. Kai on tühi. Siis jälle seisavad laevad ankrus. Köis sõlmitakse lühemaks või vahetatakse ringi. Iga pisike ilmamuutus tekitab sootuks erineva peegelpildi kai ääres uinuvatest laevadest. Iga detail neist on vaadeldav nii paljude nurkade alt. vesi, raud, kivi, puu ja värvid. Seda kõike pole võimalik vaadata ainult suures – ja üldplaanis. Tuleb heita kõhuli kaile, kükitada, kummarduda, kallutada, küünitada, zuumida ja ronida.
Juba siis, kui käisin 2008. aastal Põhja Norra reisil ja külastasin Nusfjordi kaluriküla, sai mulle selgeks, kui palju imelisi ja veidraid peegeldusi ja vaatenurki tekitavad laevad ja paadid, kui teistmoodi on veehelkjad värvid ja kui erinev on üldse kogu ümbritsev keskkond meie igapäevasest ümbrusest. Vee ääres on justkui tavapärase ja maagilise maailma piir. Seal, kui sul on silma, võid näha asju, mida teised ei näe. Võibolla isegi näkineide… minge vaadake.
Väikese Jalajälje Kunstitundide blogi! 
Posted on 31/08/2011
0