Maa puudutus

Posted on 17/09/2011

1


KyokoTokumaru Kosmilised lilled

Kumus toimus täna Kaji Nakano loeng jaapani keraamika sellest suunast, mille mõjutajaks on austus Maa (Earth) vastu. Kohapeal võis tunnistada väga erinevate maailmade põrkumist. välja tuli, kui erinev on jaapani arusaamine vormist, materjalist, loomisest, loomulikkuse esteetikast, aga ka ajast – ja see hakkas kohalviibijaid lausa füüsiliselt mõjutama.

Nakano-sensei näitas keraamikat,  mis püüdles justkui “sekkumatuse” muljele. Püüdis jätta impressiooni, et inimese – kunstniku – meistri käsi pole materjali isegi väikese sõrme otsaga puudutanud. et kõik on tekkinud loomulikult nagu looduses.

Loeng venis tõlke tõttu äärmiselt pikaks, aga pooleli sensei seda ei jätnud ega ka lühendanud midagi vahelt välja jättes. Kui oled midagi alustanud, vii lõpuni. Aja kasutamine vaimseks tegevuseks, kui see ka plaanitust kauem kestab, ei ole aja raiskamine. Aeg on ruum, kus me Tegelikult Oleme. Niikuinii ei tea me ette, kui kaua võtab mingi teekond aega. Ruum on petlik ja tee muutlik. Ja aeg voolaks täpselt samamoodi ka siis, kui teeksime midagi muud. Pole olemas õigeid ja valesid, õigeaegseid ja hilinenud või enneaegseid tegusid. On lihtsalt see, mida oleme parasjagu tegemas. Kogu situatsioon meenutas mulle keraamika põletusprotsessi ennast: oleme glasuuritud teetassid, istume pimmskivialusel ja ootame, kuni oleme valmis. Küpsed. Kannatust, väike tassike, samurai kannatlikkust on sul vaja.

Keraamika võib nii pika ja mediteeriva loengu kestel tõesti tunduda millegi igavana, mis kujutab endast vaid “Miskeid plönne!” – sellele, kes ei ole savi käes hoidnud, seda vorminud ega hellalt ahju paigutanud ning näinud kuumuse salapärase moondeprotsessi tulemusi.

Kunstnikul on alati raske Lõpetada sekkumine. Teha vähem ja mitte rohkem. Või teha palju nõnda, et näib, nagu poleks ta midagi teinud. Loodust ei saa jäljendada. Me pole ämblikud, kes oma sisemuses võrguniiti toodavad, me pole kangurlinnud, kellel loomulikud pesaehitusmustrid instinktina kaasasündinud. Inimene on inimene, me suudame teha kunsti – luua näilist loomulikkust. Aga jaapani keraamikud teevad seda nii hästi, et jõuavad Tõelisele Loomulikkusele väga lähedale.

Vaata  mõningaid teoseid siin

Yagi Kazuo (see pruun ratas nagadega), Akiyama Yo ja Kyoko Tokumaru jt suhtlevad keraamiliste vormide kaudu Looduse kui kunstnikuga ja imiteerivad seda nagu laps jäljendab martsipanist tordikaunistusi, mida ema niiiiii osavalt valmistab. Siiski on see vaid koopia ja peegeldus, vari koopaseinal…

PEATA OMA KÄSI. ÄRA TEE. LÕPETA ÕIGEL AJAL. raske on mitte jätta materjalile selgelt äratuntavat Inimese Märki. Eriti, kui materjal on nii pehme ja allaheitlik nagu savi…. aga mine tea…. võibolla on just loomuliku ilme saavutamine kõige tööd- ja aeganõudvam. Selle pooleteise tunni jooksul Kumus, see aeg… on liiga lühike, et sajanditepikkune suhe Loodusega, jälgimisele ja tegemisele kulutatud aja kaal meile kohale jõuaks.

Sildistatud: ,
Posted in: Keraamika