Muljed Gulliveri kaartist (Vabaduse väljak, Tallinn)

Posted on 19/09/2011

0


Gulliver Map on Jaapani arhitekti Junzo Okada algatatud projekt konsensuse leidmiseks kodanike ja linna vahel linnakeskkonna parandamiseks.

Linna kesksele väljakule paigutatud 40 m² suurusele linna kaartile kirjutavad erinevas vanuses inimesed oma linnaga seotud meeldivaid ja vähemmeeldivamaid elamusi, sealhulgas pööratakse tähelepanu ligipääsetavuse ja funktsionaalsuse probleemidele. Projekti on läbi viidud tulemuslikult mitmes linnas, viimati Kataloonias.
Projekti eestvedajaiks siin, Tallinnas olid Mainori kõrgkooli tudengid, kellest üks plaanib edaspidi õppida EKAs kunstipedagoogikat! Positiivset initsiatiivi kippus varju jätma tudengipäevade ettevalmistus Vabaduse väljakul, suur lava ja sekeldavad töömehed. Sellest järeldus: keskendumist ja kaasamõtlemist nõudvat sündmust tuleb planeerida võimalikult segajatevabana, vältida sündmuste kattumist ja selle võimaluse puudumisel valida hoolega asukoht (avalikku üritust korraldades märgitakse seadeldise  / installatsiooni asukoht turvaplaanile ja seda ei saa toimumispäeval kooskõlastuseta muuta). Sõbralikud noored tulid küll lähedalt uudistajaid kohe kõnetama ja selgitusi jagama, kuid valjusti nad endale üle platsi tähelepanu tõmmata ei proovinud.
vahenditeks, millega linlane projektis osaleda võis, olid märgilised kleepekad, mille autoriks oli 5-aastane “kunstnik”. Pildid illustreerisid Tallinna erinevaid kitsaskohti.
Kahjuks piirdus kaart peamiselt Kesklinnaga. Üritus oleks ehk võinud toimuda korraga mitmetes linnajagudes, et kõik linlased saaksid kaasa rääkida just oma kodukandi probleemide lahendamisel. laudadel kaartiosadega oli näha, et Kassisaba, Kalamaja serv a Narva maantee kant pälvisid vähe ettepanekuid, samas kui Vanalinnas polnud neile enam piisavalt ruumi. Kuid kohad, mida kesklinna elanik ei tunne, pole tingimata veel perifeeria ega ka koht, kus kõik oleks niigi korras.
Õnneks oli kaart trükitud plastikule ning päevased vihmasabinad ei suutnud seetõttu üritust rikkuda. Ka külm ilm ei heidutanud läbiviijaid ning meie seltskonna kohaviibimise ajal hoidis taevas end vaos ning suur tudengiopäevade lava pakkus tuulevarju (ennäe, ürituste kattumisest oli kasugi!) Küll aga tuuseldas tuul kleepsustendi ja pani mõned kaartipalakad õhus klaperdama. Mõtlesin, et küll on hea, kui iga ettevõtmise puhul on olemas plaan B – mida teha, kui kõik ei suju plaanipäraselt või sündmus üldse ära ähvardab jääda? Kas saab jääda lootma heale improviseerimisvõimele või peaks olema valmistunud igaks ootamatuseks, minema mingit teist teed, rahuldades publiku ootusi muul viisil?
Kuid siiski: sellised sündmused, olgu mistahes vormis, on linnapildis väga teretulnud nähtused, eriti, kui nendega kaasneb midagi visuaalset, kunstilist ja samas interaktiivset. Neid peaks toimuma kogu aeg ja igal pool, et raputada valla linlase uinunud tähelepanuvõime ja fantaasia.
Vabaduse väljakul, nagu sõber Liina Guiter Kultuuripealinna ridadest mainis, on toimunud viimasel aastal erakordselt palju sündmusi. See pani mõtlema piirkonna võimaluste peale üldiselt: kui siin midagi korraldada, siis kus ja kellele? Kui suurelt? Mis võimalused on kunstil selles kohas nähtav olla ja inimeste tähelepanu millelegi juhtida? Või oleme sündmustest ja sõnumitest juba niivõrd küllastunud, et lihtsalt ignoreerime neid, kui just Sündmuse kogemist pole tehtud äärmiselt mugavaks ja supermarketilikuks?