Wabi Sabi Ugri Mugri Maal.

Posted on 16/12/2011

0


Kas ei kõla nunnult kokku: wabi-sabi ugri-mugri?

Tahaks lisaks eelnevale postitusele veel esile tuua selle, mis eesti kontekstis wabi-sabi alla mahuks.

Paljusid kindlasti ärritab see hall ja porine pikaleveninud sügis, mis võrreldes eelmise aastaga ei loo mingit erilist talve-ega jõulumeeleolu. Muidugi pole iseenesest hea, et ilm puud-põõsad nõnda segadusse ajab (Lõime tänavas hakkavad sirelipõõsad juba uusi õisi kasvatama, lehed on neil ammugi). Kuid ega me selle vastu ka midagi teha ei suuda. Kui õige katsuks leida olukorras üht-teist positiivset…

Maailma alastus sinu silme ees. Kõik on näha. Millal veel saad sa imestada selle üle, kuivõrd haprad ja graatsilised on tegelikult puude oksad, mida hetkel lehekasukas ei varja? Sammal tüvedel on pidevalt märg ja sealne “elustik” pole läinud talveunne. Me näeme kuidas MAA tegelikult välja näeb – ta pole hangede all peidus. Kuidas kujutada hallust nii et seegi oleks ilus? Kas pole see nagu söepliiatsiga ülesoditud foto tuttavast kohast? Fotol näeb inimesi kõndimas läbi udu, pea kohal mõttemulli sees sajab kujuteldavat lund. Puumajade vettinud seinad vilguvad slaidishowna mööda, kui bussis sõidad – erinevad hallid, rohelised, rohekashallid, pruunikasrohelised, sinakaspruunid, hallikassinised, rohekaskollased ja kollakasmustad… mustjasrohelised, ookrisegused ja toon-toonis vihma- ja nutuvärvi. Värvide koorumine, kattumine ajakihistustega, järk-järguline allavandumine päikese pleegitamisele ja tuule räsimisele loob ainukordseid ja kaduvaid kombinatsioone. Sammaldunud, märjad puud katsuvad vastu pidada. Teate seda tunnet, kui sunnite ise end või keegi hoiab teid mitu ööd järjest ärkvel? Silmalauge tuleb klambriga lahti hoida, liigutused muutuvad robotlikuks, elumahl ei liigu, ajataju kaob, ümbrus muutub unenäotaoliseks? Ma arvan, et puu, keda ilm ja lumepuudus ei lase talveunne jääda, tunneb end täpselt samamoodi.

meil on siin Ugrimugrias muidu vedanud, et saame kogeda erinevaid aastaaegu, eriti just kevadet ja sügist. Alguste ja lõppude aegu. Kohtumisi tühjusega, hääbumist ja ärkamist. Heitke pilt ümbritseva halli lagu keskele, millest muidu ehk kärmelt mööduda katsute. Kõik selles ei olegi nii inetu, porine ja sünge. Kui prints poleks julgenud mahajäetud lossi ümbritsevast okkalisest võsast läbi murda, siis magaks Okasroosike veel praegu.

Pildid on tehtud Kalamajas, Pelgulinnas ja Sitsi tänava barakkide taga Tallinnas.

Posted in: esteetika, fotod