Ma parandasin eelmisel nädalal oma villaseid kootud sokke. Olin seda pikalt edasi lükanud, sest tähtsamate tööde kõrvalt ei raatsinud aega isiklike esemete elu pikendamisele raisata. Kuid erivärvilisi lõngajuppe kasutades täielikult parandatud sokki vaadates jõudsin arusaamisele, et müügi ja kunsti eesmärgil loodud tööd ei tundu pooltki nii ilusad kui töö pealkirjaga “Vana sokk”.
Nagu sai juba räägitud wabi-sabi printsiipe tutvustavas postituses , on esemete parandamisel tähtis koht wabisabilikus esteetikas. ühest küljest on see omal ajal olnud eluline vajadus ükskõik millises maailma paigas, mitte purujõukate inimeste seas, kuid mitte kusagil pole ta omanud taolist filosoofilist tähendust nagu Jaapanis.
Tekstiilide puhul tuleks nimetada mõistet “boro”. See tähistab ühest küljest teatud sotsiaalsete gruppide rõivastust nagu lihttöölised, mungad, kalurid, ehitajad, mis pidi olema lihtne, vaoshoitud kaunistustega, piirduma üsna monokroomse värvikasutusega ja selle valmistamisel rakendati harilikult vanade kangatükkide ning rõivaste taaskasutust.
Raamat BORO BORO tõlgendab mõistet nõnda:
1. ragged, tattered, worn-out, dilapidated (narmendav, räbaldunud, kulunud, lagunev)
2. in rags, in tatters, in shreds, in ribbons (ehk mähitud, riietatud, kaetud narmaste, ribade, räbalatega)
3. crumbly, brittle, fragile (pudenev, habras)
4. falling [reduced] to pieces, worn to rags [a frazzle], frayed (at the edges) – viimase ribani kantud, viitab viimasele järelejäänud osale millestki
Sashiko käsiraamatki räägib 749 a. pärit mungamantlit funzo-e´st, mungaks hakanud keiser Shomu rüüst, mis oli “kannatlikkuse ja vaesustõotuse sümbol.” Rüü valmistati vanadest kangaribadest, mille narmendavad servad pidi välja paistma.
Vaesema rahva rõivaks mõeldud kangast värviti Jaapanis vanasti indigosinisega, seda kaunistav muster oli valge, must või tumesinine. Ohoo, mis me kokku saame: sini-must-valge?
niisiis on “boro” ühelt poolt rüü ise, mida kannab teatud ühiskonnaliige.
Teisalt tähistab sõna “boro” ka tekstiili enda iseloomu ning pole seotud AINULT kantavate rõivastega. Boro mõiste taha võivad peituda kõikvõimalikud argiesemed, mis on valmistatud kasutatud materjalist ja õmmeldud kokku jääkidest – teatud mõttes on see Jaapani vaste lapitööle. Ent kui meie, läänelik lapitöö on korrektne, sirgjooneline ja [taas]kasutab kanga paremaid, tugevamaid, veel kulumata osi, siis jaapani “lapitöö” kasutab ära kõik närud, mis vanast kangast alles on jäänud, ka siis kui muster pole loetav ja koelõngad kohati sootuks vahelt välja kulunud. Niimoodi valmistatakse (või valmistati) kõike alates nõudepesulapist kuni magamismattideni.
Aga kuidas sellised närud siis üldse koos püsivad? Siin tuligi mängu sashiko, iidne teppimis- või tikkimisvõte, mis ühendas kangatükid üksteisest ülelappimise ja läbiõmblemise teel. Kui boro võiks tähistada tekstiili karakterit, siis sashiko on töömeetod, mis selle karakteri (enamuses) lõi. See tugevdas kangast, kuna me ju teame, kuidas viledamaks hõõrdunud [puuvill]kanga tükkide vaheline õmblus inetult hambuliseks venib ja lõpuks õmbluse kõrvalt uuesti rebeneb. asetades kangad aga lapiti, väldime õmbluskohtadesse ebaühtlaselt jaotuvat pinget.
Kuigi 19. sajandil välja antud mustriraamatud tõid kasutusse palju keeruka väljanägemisega sashikomustreid, jäi selle põhitehnika endiselt sama kasinaks, nagu iidsetel aegadel mungarüüde parandamiseks kasutatud pisted. see on lihtne eelpiste, edasi-tagasi läbi kanga, vasak-parem, nagu käies paljajalu mööda kruusateed, jalg jala ette. Sellest hoolimata pole teda nii lihtne tikkida, kui arvata võiks, sest mustrijoonis tekib pisteridadega mööda kindlate vahedega ruudustikku liikudes ja pistete pikkust ning kohtumist reguleerida on üsna peamurdmist nõudev. Sashiko ei ole kindlasti alati meditatsioon, mõnikord on ta astrofüüsika, kus sind ootavad põrkuvad asterodid ja mustad augud. Kuidas midagi nii lihtsat saab olla nii keeruline?
Boro tekstiilid ei kasuta siiski ainult sashiko-tehnikat, kuigi otsetõlkes võiks borost rääkida kui “tepitud kaltsudest”. Sarnase karakteri annavad tekstiilidele igasugused parandamisvõtted: nõelumine, paikamine, ent ka üle värvimine, tikkimine jne.
Muutunud aegadega on vajadusest saanud trend ja seda paljuski tänu kaasaegsetele disaineritele ja kunstnikele kes (nagu minagi) on olnud vaimustunud lihtsuse ja ülima kasinuse võluvast ja haprast esteetikast. Üks tuntumatest Jaapani moeloojaist, Issey Miyake, on loonud Boro nimelise kollektsioonigi, mille esemeid siiani internetipoodides ringleb.
Ma ei tea, kas teile meenub, ent mõni aasta tagasi muutusid ülipopiks kudumid, milles osa silmi oli tahtlikult jooksma lastud ja seejärel peatatud, nii et tekkis ülbelt hoolimatu mulje. Minu meelest nad kutsusid seda “trendika kodutu” stiiliks, või äkki ma eksin.
Hiljuti vaatasin (guilty pleasure) ühte korea draamasarja 2010. aastast, kus mu tähelepanu köitis mitte niivõrd sisu, kui just see naljakas fakt, et peategelase garderoob paistis koosnevat peaaegu ainult sellistest hargnevate silmuseridadega ja augulistest kampsunitest, sekka ka näritud servaga T-särke ja Freddy Krugeri poolt rapitud pintsakuid. Ja kas te mäletate aega, kus igaühel lihtsalt PIDI olema paar paigatud “kulukaid” (teksapükse)? Uksumatu, kuidas just kasinuse filosoofiast kantud ideed tekitavad aegajalt mingisuguseid kõike oma teelt pühkivaid moelaineid, mida mitte ükski meist pole võimeline ignoreerima. isegi kui suutsime end päästa patšokkidest, eskimosaabastest ja ultraminist. Selles on mingit kaasatõmbavat jõudu. Tõsi, praegusel “ökoajastul”, kui taaskasutusest tehakse doktoritöösid ja boheemlased lihtsalt keelduvad uusi asju ostmast, ei torka kasinuse esteetika tõelised pärlid ja epohhiloovad taassünnimomendid enam üldises massis nii väga silma. Kuid teetähistena jäävad nad ehk märkima inimmõtlemise ja tarbimisühiskonna järk-järgulist muutumist, mis viib tulevikus loodetavasti totaalse taaskasutuskogukonna sünnini.
Filosoofide arvates on maailm ja inimajalugu, meie isiklik elutee ja suhted nagu kangas, milles aeg on lõim ja sündmused on kude. Minu arvates on see aga nagu boro-tekstiil, millest me säilitame osa vana, katame osa kinni, lõikame osa välja ja viskame minema, osa harutame ja loome uuesti üles, osa tugevdame hävimatuks ja osa õmbleme lohakate pistetega pealiskaudselt kinni, kuna selle kaotus poleks eriline tragöödia. kiht-kihilt ehitame ja paikame ja asendame, kuni enam ei tea, mis on vana ja mis uus. Nii ei mäleta ka mina, kui palju kordi ma oma sokke juba nõelunud olen ja missugused pisted seekordsetele vahetult eelnesid või millised olid mõeldud parandama kõige esimest kanda kulunud auku. Kuid kindel on see, et järgmine kord ei paranda ma enam sama sokki. See vana sokk on nüüd hoopis teine sokk. siin ongi kestvuse ja kasinuse tekstiilide maagia: nad on pidevas muutumises nagu ka kogu maailm meie ümber, ja nende teekond ei lõpe mõne üksiku trauma pärast, millest me ise end nii tihti jalust maha lüüa laseme. Kõik muutub, kõike saab parandada ja see on jälle terve nagu uus, mille sees on alles ka vana. Alles siis kui viimane niidike katkeb, on vana lõplikult otsa saanud.
Korjake siis internetist ja kirjandusest ka mõni lapike ja jupike, mida oma mällu nõeluda.
http://en.wikipedia.org/wiki/Sashiko_stitching
http://www.designbyaika.com/what-is-sashiko
http://accidentalmysteries.blogspot.com/2009/09/japanese-boro-textiles.html
http://eachlittleworld.typepad.com/each_little_world/2009/08/boro-rags-and-tatters-from-the-far-north-of-japan.html
http://kathrynclark.blogspot.com/2011/01/inspiration-japanese-boro.html
Kirjandus:
Susan Briscoe, Täielik sashiko käsiraamat. Sinisukk 2007
redfox25
Väikese Jalajälje Kunstitundide blogi! 
Posted on 09/01/2012
0