Sashikol /Borol põhinevaid ülesandeid

Sashiko on küll tikkimistehnika ja boro tähistab tekstiile, ent miks mitte rakendada sarnast põhimõtet teistegi tehnikate puhul?

Tekstiilikunstnikud, näiteks Monika Järg,  on tikkinud läbi vineeri, puidu, savi ja pleki. Läbi savi tikivad teisedki – on vaja vaid esemesse enne põletamist augud torkida.

Kuid saviplaate annab edukalt ka ülestikku asetada.

Boro- mängu (kiht-kihilt teose kasvatamist) saab mängida siidi- või muu õhukese paberi, värvilise tülli või klaasiga.Miks mitte kasutada kihilist efekti ja vanade paberitükkide kokkusulatamist ise paberit valmistades, peites suuremad tükid pabermassi sisse.

Omavahel saab kollaažiks ühendada ja võibolla läbitikkimise teel rikastada ka väga erinevaid materjale.

Ka trükitehnikate kasutamine loob kihilisi efekte, mida võib kasutada nii kangal, paberil kui näiteks nahal. Viimasest rääkides on boro-tekstiilile sarnanevat efekti võimalik saavutada intarsia  või aplikatsioonide abil.

Kuid ajahõngulise, lapitud ja parandatud ilmega kunsti loomiseks polegi alati vaja käegakatsutavat materjali. Põnev on mängida Photoshopis pildi erinevate kihtidega. Miks mitte luua mõne eseme sünni, kestmise, parandamise, uuendamise ja hääbumise loost multikas?

Mida võiks teha õues? Kas me ei saaks luua maastikuteose puulehtedest, asetades eri värvi lehti kihtidena üksteise peale ning jälgida nende lagunemisel ja laialikandumisel muutuvat “teost” läbi kaamerasilma?

Või asetada kihiti fotole püütud stseene loodusest, vaadeldes seda samast kohast erinevatel aastaaegadel?

Või luua hoopis ruumiline pilt, millega saab mängida varjuteatrit.

Aga saab võtta ka vastassuunalise lähenemise: kihtide mahakraapimine nende pealekasvatamise asemel. Värvikorra alt ilmub välja määrdunud, seda puhastades aga kaunis naturaalne puidusüü. veelgi sügavamale uuristades muutub muster üha peenemaks. Kui väike kooreürask sellega hakkama saab, miks siis mitte meie? Samamoodi võime appi võtta vanad head vahakraape– ja pestud värvide tehnikad, luues ja hävitades ühekorraga, tuues esile peidetud kihid.  Me võime isegi jätta töö esimese ja teise etapi vahele

piiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiika

vahe, ja tulla selle juurde tagasi siis, kui oleme juba ammu unustanud, mida me selle kattekihi varjus algselt kujutasime, hakates välja pesema ja kraapima sootuks teistsugust kujutist või mtoiivi. See on justkui pildiarheoloogia.

Inimesed igavikustavad oma mälestusi mõnikord imelikul viisil, näiteks kraabivad elava puu tüvesse oma nimetähed ja südamed. Ma ei taha sellist vandalismi tagant õhutada, aga te võite võtta kasvava kõrvitsa, nagu teeb Jamie Oliver, ja vaadata, mis saab sellesse järkjärgult kraabitud ja aegamisi armistuvaist märkidest.

Kui huivtav on vaadata jälgi jäätunud kõnniteel ja mõelda, millal need jäeti ning kui kaua võttis aega nende külmumine. Jää. kas me ei saaks valada suurtesse läbipaistvatesse kanistritesse vett, jäätades seda kargetel talveöödel kiht-kihilt ja peites sisse tammetõrusid, käbisid või midagi muud?

Aitab vist esialgu ideedest – vähemalt aluskihi jaoks. Eks mõtteidki kogume endisse kiht-kihilt, ammutame inspiratsiooni ja loome seoseid, põimides ja tikkides omavahel kokku eri aegadel saadud teadmisi ja mälupilte. Katke nüüd minu punutud mõttelõng vana fotoalbumi kõige tagumise lehekülje alumisse nurka kleebitud fotol oleva vanavanaema põllemustriga, lisage paar tänaöise unenäo selgitust laadamustlaselt, hankige liimiks veidi muuseumigiidi kaotatud märkmeid ja katke lõpuks ebatsensuursed motiivid musta ristkülikuga. ja siis lõigake selles kõigest välja järgmise talve lumehelveste disain.

Sildistatud: ökokunst, ideed, kulumine, materjalid, puu, wabi-sabi

Posted in: Tunnikavandid, ideed, projektid