Tuleskulptuurid 2012 – õpilased ja tudengid. Kokkuvõte, fotod, mõtted.

Tänavune õpilaste ja tudengite suur tuleskulptuuride võistupõletamine sai läbi. Algselt ei mõelnud me seda väga võistlusena, ent kukkus välja pisut Oscarite jagamise moodi: mõni lootis ehk põhikategooria kinni panna, aga sai ainult eriefektide eest.
Auhindu oli sel aastal küll napivõitu, ent kas see ongi nii tähtis? …nojah, on küll. Noored hindavad materiaalseid väärtusi siiski rohkem kui skulptuuri loomise endaga kaasnevat põnevust, ootusärevust, võidurõõmu selle õnnestumise korral või pettumust, kui kõik ei lähe plaanipäraselt. Või äkki ei hinda? Peaks vist neilt endilt küsima. Kindlasti on tänavuste osalejate seas ka neid, kes juba sügavalt juurdlevad selle üle, mida järgmine kord skulptuuri juures muuta, et kõik efektid õnnestuksid ja kuidas saavutada visuaalselt täiuslikku tervikut.
Tuleskulptuurid ei ole lihtsalt mingi väike kunstiprojekt, mida vahetunnis ajaviiteks meisterdada. See on nädalate viisi ettevalmistust, mõtlemist ja kavandamist ning mitu päeva füüsilist tööd ja kannatlikku meelt. See sarnaneb tiibeti liivamandalate tegemisele: kogu su keskendumise ja pingutuse vili hävineb sekundite jooksul pärast süttimist. Aga mine tea, ehk oleks võimalik luua ka selline skulptuur, mis vaikselt hõõgub ja sädehaaval valla pääseb?
Kui võrrelda tuleskulptuuride etendust aastavahetuse ilutulestikuga, siis ahvatleb ta kohale muidugi vähem huvilisi. Siiski oli Sääse keskuse ümbrus paksult rahvast täis. Päeva jooksul käis telgist, mille kõrval me Mustamäe 50. aastapäeva tähistavat mandalat kokku panime, läbi palju peamiselt vene keelt kõnelevaid inimesi, kes arglikult küsisid ürituse toimumise kellaaega. Tundub, et vene meedia ei haakinud sel aastal nii jõuliselt taha kui varem, kuigi enamik osalevaid koole olid vene õppekeelega koolid.
Tulemandalat olime plaaninud valmistada koos kohalike elanikega, nagu ka ETV Terevisiooni saates reede hommikul sai välja hõigatud. Ent vist külma ilma tõttu ei riskinud keegi ligi astuda ja oma kätega midagi valmistada. Kuid ma arvan – tahtmata linlaste käelist võimekust alahinnata – et ise tehes saime mandala valmis kiiremini kui see linlaste abiga oleks sündinud. Väga palju aega oleks kulunud juhendamisele ja õpetamisele, ent aega täita kogu mandala raam oli vaid 2 tundi.
Mandala põhjaks oli metallrest, millele kinnitasime lainepapi ümber mässitud kaltsud. Valgusfestivali laost toodud vanu rõivaid ja räbalaid sortides avastasin järsku teiste hulgast omaenda Eesti Kunstiakadeemia tekstiiliõpingute ajal trükitud proovitükid. Millal ja kuidas nad Valgusfestivali lattu sattusid ma enam ei mäletagi, ent alles selle kaudu saad aru, kuidas aeg on justkui kummipael, mis su saapakanna külge on märkamatult kinni jäänud: kõnnid ja kõnnid, venitades teda järgi koos kõigega, mis peaks olema jäänud aastate taha, ja kui viimaks märkad ning järsult ümber pöördud, pääseb see kummipael lahti ja lingutab need vanad tuttavad jäädavalt minevikku.
Kui kummaline, kuidas asjad sinu juurde tagasi pöörduvad, kui oled piisavalt kaua mingit Ideed teeninud. Kuigi arvasin, et need kaltsud on ammu minema visatud, kuigi oli sada põhjust, miks need inetud, ebaõnnestunud, tüütud tükid ei peaks saama särada, vaid kuuluma ammu kasutu rämpsu hulka, andis Aeg neile veel ühe võimaluse osutuda vajalikuks. Ja nad said särada kõige otsesemas tähenduses, ilma et keegi oleks üldse hoolinud nende välimusest, mustri ebakorrapärasusest või kulumisastmest.

Hoidku haldjad teid selle eest, et teil on üritus lõpule viia ja 12-ruutmeetrine mandala täita ja õpilased juhendada ja aukirjad kirjutada ja tuhat ning üks asjatoimetust, ning teie, totu, võtate kaasa selle kõige salakavalama ahvatluse, fotoaparaadi. Fuu, Pitsu, tee tööd, mitte ära pildista, kõhuli maas tahmasel lumel. Õnneks suutsin end hoida mõistlikkuse piirides. Sellegipoolest kaldus mu kaamerasilm skulptuuride valmimise kõrval ka asjassepuutumatutesse detailidesse. Aga kuidas jätta märkamata lumise saapa külmunud jälg lauatükil, mis oma lakoonilisuses on nii wabisabilikult ilus kui üldse olla võib?

Ettevalmistuspäevade jooksul tuli mul mitu korda vestelda ajakirjanikega mitte ainult tulekunsti, vaid eelkõige just jõulukuuskede, taaskasutuse ja linlaste osalemistahte teemadel. Üks Reutersi reporter, kes oli silmnähtavalt ärevil ja põles soovist saada häid kaadreid kuusepuid annetavaist kohalikest elanikest, lausa huilgas heameelest, kui näpsas intervjuu vene keelt mõistuse piirides valdavalt meesterahvalt. Too pidi oma nääpsukest nulgu mitu korda lõkkekuhilasse heitma, et Reutersi kaader saaks ikka tsiteeritav. Ka minul lasti “purki rääkida”, kuidas ikkagi jõulukuuskede kogumisse ja taaskasutamisse suhtutakse, kusjuures pidin inglisekeelsetele küsimustele vastama eesti keeles. Nõudis keskendumist ja tähelepanu. Kunst reporterit eriti ei huvitanud, ainult taaskasutus. Kindlasti oleks meil õnnestunud eksponeerida veelgi tulusamat taaskasutust, kui oleksime lisaks kuuskedele kogunud kaltsu, millega saab edukalt asendada muid kergestisüttivaid, ent lühema põlemisajaga materjale nagu põhk ja oksad, ent kardetavasti oleks seda võimalust ära kasutatud ka igasugu muust prügist lahtisaamiseks.

Etendus ise läks päris hästi korda. Jõudsime mandala põhiosas valmis, ehkki see jäi põhuga osaliselt katmata, ent siis poleks pealtvaatajad ju näinud neid keni elemente ja tähekujundeid, mida mina ja mu ema, kellest sai juhuse tahtel kogemata tuleskulptor, olime päev otsa valmistanud ja raami külge kinnitanud. Mandala süttis viimasena, ent ma olen väga rahul lõpptulemusega, sest ta põles ühtlaselt ning number “50” oli selgesti näha. Taotlesin mandalas neoontule efekti – teate, vilkuvatest punktikestest koosnevad tahvlid sellised, nagu kasiinodel või tsirkuses. Ma arvan, et tänu leekide mängule tuli see ka esile.

Õpilaste skulptuuridest rääkides oli kõige efektsem tegelikult mitte Grand Prix pälvinud pelgulinna Gümnaasiumi Vitruviuse inimene, mille seadsid esikohale kõik žüriiliikmed peale minu, vaid hoopis õnnestunud efektiga ja hästi süttinud Tallinna Kunstigümnaasiumi Hull Teadlane Vales Kohas. Kuid ma arvan, et aunimetustest olulisem ongi ise näha ja veenduda, et tegid kõik õigesti ja tunda rõõmu skulptuuri täiuslikust õnnestumisest. Sellest saab ammutada tegutsemisjulgust ja tuge oma tulevikuloomingule. Kunstigümnaasiumi “eriefekti” eelis näiteks Tallinna Mustamäe Humanitaargümnaasiumi tuldpritsiva raketisaba ees oli selle loomulik füüsikaline, raskusjõu ja põlemisprotsessi koosmäng, mis ei otsinud tuge erivahendeist.

Kõik osalejad olid äärmiselt kannatlikud, usinad ja leplikud, arvestades viivitusi ja ebamugavusi, mis meil, korraldajail, kohati ette tulid. Kõik säilitasid positiivse meeleolu ja nautisid protsessi. Legaalselt tulega mängida ju mujal ei saa. Tallinna Linnamäe Vene Lütseumi poisid suutsid meile korraldada vaata et täismahus vene keele kursuse, sest näiteks mina ajasin pidevalt segi haamri ja kirve kohta käivad sõnad. Ärge küsige, ega ma ei tea neid ikkagi. Muidu proovisin ikka purssida nagu oskasin ja usun, et minust saadi üldjoontes aru. 53. keskkooli õpilased olid kõige tublimad, kuna tulid alati kohale kõige varem ja täies koosseisus. Keegi ei teinud poppi ega hilinenud ning töökoormust jagati omavahel sujuvalt. Seepärast said nad ka parima meeskonnatöö aukirja koju viia.

Veteranosalejate töö Hullunud Vabadusesammas leegitses küllaltki pealiskaudselt ning põhikonstruktsioon ei jäänud isegi nõrgalt hõõguma. Kuidas prototüüp, nõnda ka….ärge te arvake et ma Vabadussõja sammast solvata tahan, see ju helendab praegu sama kenasti nagu Läänemere räim.

Püüdsin jälgida, kas üleskutsest tulenevalt on publiku seas ka paljudes fotoaparaadid kaasa võetud. Igast vaatluspunktist oli näha erinev skulptuur ja ainult muljeid üksteisega jagades on võimalik saada täisväärtuslik kogemus tervest sündmusest.

Jagamise ja koostegemise kogemus liidab inimesi ka vastutahtsi. Mulle tundub, et paneelrajoonis on kunstisündmusest ja tulelõõma imetlemisest olulisem kokkusaamise vajadus ja soojus, mida jagatakse mitte läbi kuuselõkke, vaid läbi suhtlemise ja tunnustavate sõnade. Kõrghooned on üksildased ja meenutavad termiidipesi või Stonehenge´i hüljatud ringi. Ürituse eel meid külastanud seltskond oli kirju: lapsed, pered, pensionärid, mõned kurvameelsed joodikud, kohalikud aktivistid ja heakorratöötajad. Kõigil oli hea meel, et neile tähelepanu pöörati, et oldi tänulikud nende kohaletoodud kuuskede eest, et neid suveniiriga tunnustati ning räägiti selle juurde lugusid, mitte lihtsalt ei visatud üht külma meenet pihku. Suur tänu Ivi Eliandile, kes tuli meiega jagama lugu Löwenruh pargi ärakuivanud seedermännist, mille viimased käbid ta soovis lõkkesse visata….kuna avastasime, et osades neist on veel seemned sees, siis jagasime nad omavahel ära ja viisime koju. Mine tea…? Ühe puu lõpp sai seega sadade kuuskede ja nulgude kõrval erilise tähelepanu osaliseks. Mitte ainult taaskasutus, vaid loodetav taassünd, mälestuse hoidmine on sõnum, mis loodetavasti sellest õhtust meelde jääb.

Mustamäe 50 sai paljude küsivate pilkude osaliseks. Mis see tähendab? Imelik, et seda ei taibatud. Ja kui taibati, näidati kohati üles põlgust: milleks seda tähistada, poliitiline värk, tobe magalarajoon. Me ei tähistanud ju Linnaosa valitsuse aastapäeva. Me ei tähistanud ruumikitsikust ja vinguvaid trolliliine. Me tähistasime teie kodude juubelit, paikade, kuhu inimesed on juba 50 aastat õhtul väsinuna naasnud, millised nad ka poleks. Teie kodud on 50 aastat vanad. Kas te pidasite neid kuidagi meeles, mustamäelased?
Lisaks Mustamäe vähe suuremale numbrile tähistas ka jõulukuuskede kogumise traditsioon tuleskulptuuride valmistamise eesmärgiga Mustamäel 10. aastapäeva ning samas ehk peatset hüvastijättu just selle kohaga….Kes teab, kas sama platsi peal tulevikus enam sarnast etendust toimub, sest sinna on plaanis rajada mingisugune kirik. Hmm, ma ei ütle midagi. Võibolla tõesti, et üksildased mustamäelased seda just vajavad. Endiselt jääks see plats kokkusaamiskohaks natuke teistsuguse valguse ja soojuse vaimus. Kas pole kummaline taaskasutada ajaloolist mustrit, kus pühakojad rajati hiiepaikadesse – kohtadesse, kus iidsetel aegadel põlesid ohvrituled ?

This slideshow requires JavaScript.

Tuleskulptuurid 2012 tulemused

Postimehe galerii (Toomas Huik)

Tallinna linna veebilehe galerii

Sildistatud: ajalugu, kaduv kunst, linnakeskkond, prygi, taaskasutus, tuleskulptuur, wabi-sabi

Posted in: keskkonnakunst