Tuleskulptuuride EMi muljed

Käisin mööda Schnelli parki  ringi, mapp käes. Mapi vahel olid hindamislehed, sest ma olin tuleskulptuuride võistluse žüriis. Mapp põles. Mina seda ei märganud. Siis ma pistsin ta kotti. Siis hakkas kotist suitsu tõusma. Ja seejärel kohe palju suitsu tulema. Kõndisin ikka rõõmsa näoga mööda platsi. Umbes 7 minutit hiljem sain lõpuks ise ka aru, et midagi on valesti. Siis tuli ema üritust kaema ja karjus mu peale, et miks sa põled, hull. Kallasin koti lumele tühjaks ja summutasin leegid, mis olid ilmselt põhjustatud pliiatsi pähe kotti pistetud vahapulgast, millega olin õueküünlaid süüdanud, ja samas torganud ka oma mapi nurga kusagile küünlasse, nii et selle punasest plastmassist ja kartongist kaaned isuga tuld võtsid. “Milline duura paneb iseennast sellisel üritusel põlema?” mõtlevad paljud. Juhtub. Situatsioonikomöödia.  Oleks ka tuleskulptuurid nii hästi süttinud, siis poleks võitja olnud nii ilmselge. Kotis pole isegi auku, nii märkamatult põles, otsekui oleks naabrilt sõja ajal süsi toonud.

Võistlustules olnud tööd (kas pole vahva, kuidas see tuntud väljend tuleskulptuuridega nii hästi klapib?):

Jana Paju ja Kaspar Rannaääre „Kihermed“ – I koht dünaamika, ühtlase ja pika kestusega põlemise ning kompositsiooni eest. AK ütles ikka “Kikerherned”. Me kõik teadsime, et kirkerherned. See oleks olnud palju lahedam nimi. Miks peaks herned põlema? Aga kihermed tähendab hoopis vanas murdes lumehelbeid. Mina paneks ta pigem tähistama sügelisi…. Ma tõlkisin isegi Gunnarile, et töö nimi on “Chickpeas”. Küll on kahju. Muidugi oli see ilmselgelt lumehelves, aga ma ikka nii lootsin et tal on mingi seos hernestega.

Põvvat Kama ja Bruno Lillemets „Tiivuline“ – II koht, mis oleks võinud olla ka esikoht, kui töö oleks rohkem tuld võtnud. Kuigi avanevade tiibade efekt õnnestus väga hästi ja tööl oli huvitav vorm, siis teose täis hiilgus jäi paljudel nägemata, kuna ta kustus nobedalt. Muidugi ei saa midagi teha, kui puit tõmbub niiskeks ja ei taha korralikult tuld võtta, ent samas peab tuleskulptor suutma olla üle ka füüsikaseadustest ja olema valmis igasugu imesid korda saatma. Selles ongi niisuguste meistrivõistluste iva. See peaks nägema välja nagu vana Gandalfi ilutulestik.

Grete Veskiväli ja Joel Villem „Tulesfäär“ – keskel rippuvast kerast  süttinud vorm, mis oli kõige huvitavam ja ruumilisem 3 -4 minutit pärast kõige jõulisemat leegimöllu, mil tõesti tekkis otsekui hõõguv tulekuppel kumera karkassi kohale. Kaotas napilt III koha tööle „Kolm siili“ (autorid Sander Viilmaa ja Holger Viilmaa) – vorm, mis mängis ise tulega ning juhtis leegi liikumist.

Elo Liiv ja Kristiina Saks „Sisemine hääl“ – väga hea töö, mis langes omaenda kogukuse ohvriks, varisedes liiga vara laiali. Sarnanes Tiivulisega, kuid hindas oma lennuulatuse üle.

Lauri Tamm ja Eva-Leena Mikson „Draakon“ – meeldis “lihtrahvale”. Selle töö teemal pidasin maha mitu vaidlust narratiivse ilu austajatega. Justkui need, kes kujutavad midagi äratuntavat ja sümboolset ning valavad selle loomiseks enim higi oleks seega osavamad ja andekamad, kuigi nähtud vaev ja saavutatud efekt ei ole alati võrdelises seoses.

Gert Eberhart ja Karl Kristjan Videvik „Päikeseratas“ – töö, mida meie 4-liikmeline seltskond võis alahinnata, kuna kindlasti oli see ülalt tiigi nõlvalt helendavate kiirtega kettana efektsem kui otse külje alt jälgides. Siiski jäi pisut puudu dünaamikast ja liigendatusest, töö oli liiga tasapindne.
4 liikmelises žüriis olid peale minu  Tiiu Kirsipuu, Peeter Laurits ja Rootsi tuleskuptor Gunnar Carl Nilsson. Vestlesin Gunnariga päris põhjalikult ning sain mitu tarkusetera kõrva taha panna. Tundsin muret, milliseid aspekte tööde juures hinnata. Gunnar küsis, kas olen ka varem žüriitööd teinud. Vastasin, et ei, skulptuuride puhul esimest korda. Ta nimetas 3 märksõna, mida tema tuleskulptuuride juures jälgib: vorm ehk millisel kujul on skulptorid oma idee üldse teostanud; dünaamika ehk mis juhtub põlemisprotsessi käigus ning milliseid muutuseid ja liikumisi meile pakutakse, ja kui pika aja jooksul; ning kuju ehk leegi suunamine ja mõjutamine ning selle erinevus algvormist.

kindlasti tuleb teiste tööde hindamise kogemus kasuks, kuna pöörasin tööde leek-kehale rohkem tähelepanu kui ehk muidu. Kuigi seekord ei olnud mul võimalik jälgida tööde valmimisprotsessi, tundsin siiski tugevat empaatiat kõigi meeskondade suhtes. Niiske ilm ja vesine ümbrus ei võimaldanud ehk 100-protsendilist õnnestumist ja vaatemängu, aga ma loodan, et publik oskab hinnata vaeva, mida skulptorid olid näinud ning elas positiivselt kaasa hetkele, mil autorite suured ideed ja lootused ühe hetkega tuhaks said.

kindel on see, et meistrivõistluste nimetus ei nõua tingimata jahmatavamat ja keerulisemat kavandit. Mida selgem ja konkreetsem vorm, seda paremini toimisid planeeritud efektid. Ja kindlasti ilma paanikata: kui hakata kiirustama, võib midagi olulist kahe silma vahele jääda, üksainus nöör või kinnitamata traat võib nullida kõik pingutused. Ning teist katset siin ei anta.

Gunnar meenutab ise mingeid Põhjala mäevaimusid, kes võiks elada kustunud vulkaani südames. Peeter tundus ka väga avatud ja tähelepanelik inimene, kuigi ma jõudsin temaga vaid paar mõtet vahetada. Tiiu Kirsipuu oli terve nädala töötanud esmaspäeval presenteeritava jääst draakoni kallal – mõni teine vanaema küpsetaks, aga tema tahub jääd…

Vaadake ka Tallinna Valgusfestivali lehekülge Facebookis ja pilte Postimehes ning videot Delfis.

Sildistatud: kaduv kunst, tuleskulptuur

Posted in: keskkonnakunst