There´s a new boss in town, sherif! EKA rüütelkonna hoone tagasihoidlik saal heategevusliku projektoriga (kinomasinaga) ei olnud vist päris selliseks duelliks valmis. Toolidele (verandadele ja rõdudele) kogunenud linlased jälgivad ärevuse ja hämmeldusega seekordseid duellante, kellest õhkub iseteadlikkust ja kindlameelsust. Ühes nurgas on meil E. K., põlisasukas, konservatiiv. Teisel pool uustulnuk Džei-Ei, moodsate ilmavaadetega kauboi. Trahh, trahh! kostavad paugud – Džei-Ei tulistab: 6039 kõrghariduse õppekava, neist 654 kunstide oma, 2941 huvihariduse õppekava, millest 1959 kunstide oma. Laviin google´i tipp-otsingutulemusi. Wikipedia artikkel. Milline raskerelvastus!* Talle vastatakse… aga E. K.-l on padrunid otsas. Ta peab kasutama käepäraseid vahendeid ja nagu improviseeritud kaklustest tihti juhtub, lüüakse vastasele pähe pilt koos raamiga ning diskrediteeritakse lendlehtede abil. Valangud jätkuvad terve päeva jooksul, aga hoolimata valjuhäälsest järjestatud monoloogide taunimisest ei jää Džei-Ei dialoogi ajaks saali. Ugri-Mugri! Kampsunid! See kuul tabab saali valusalt. Ma ei teadnud, et Džei-Ei on etnograafiaspetsialist ning ei suuda isiklikult punakuubede ja kollanahkade vahel tuvastada ühtki ugri—ahjaa, minu kena udmurditarist kaasvestleja võiks ju kõne alla tulla, kuigi riietus on tal kveekerlikult must ja mitte rõõsa värvikireva udmurdi mõrsja moodi.
Kõiki kunstnikke ugrimugri alla klassifitseerida on sama mis nii lõuna- kui põhjaosariiklasi jänkideks pidada. Linnarahvas on sellest üldistusest silmnähtavalt riivatud, kuid siiski pole sobilik võtta linna ükskõik missugust külalist vastu sigaretikonide, looritatud solvangute ja lihtsalt väljanaermisega. Kahjuks on linnakese aukodanik, aristokraatlikku päritolu vana koolipreili hiljaaegu tsiviliseeritumasse linna kolinud ning tema manitsused ebaväärikas ja alandavas olukorras eneseväärikuse säilitamisest ning ülbusele viisakuse ja vaoshoitud tunnetega vastamisest kärmesti unustatud. jah, ehk paistab see hillbillie-likkus või ugrimugrilikkus välja kodukootud ja tahumata käitumisest ning ebaküpsest solvumistunde väljaelamisest.asetage end teise inimese positsiooni, oleks Preili E.W. öelnud. Ainult linna karikaturist paistab vaatlevat situatsiooni objektiivselt, kujutades loo võtmefiguure pigem salapärase melanhoolia kui naeruvääristavavarjundiga. Pilte joonistades pead ju olema pisut hingearst olemata õppinud psühholoogiat, pisut diplomaat olemata seotud poliitikaga ning sotsiaalselt tundlik, olemata ühiskonnateadlane ning väljendusrikkusest pulbitsev, olemata kirjanik. Kõike seda asendab kujutlusvõime ja empaatiline silm, mille abiga kunstnik süveneb ka oma põhieriala välistesse nähtustesse ning tema arusaamine maailmast on laiem, kui kohaliku ajalehe / interneti piirid. Ta ei tee ka põhjapanevaid ja ennatlikke järeldusi esmamulje ning pisidetailide põhjal. Karikaturist ei ole pahatahtlik ega haugu ilmaasjata, aga siiski on tema piltides alasti tõde, mille väljaütlemistest ei põikle ta kõrvale jalgpallianaloogiaid kasutades. Pildile ei saa vahele rääkida ja sellega vaielda. Inimesed vaidlevad, mitte pildid. Kunst on vaieldamatu, ent tema üle võib lõputult rääkida ning ta ei igane. Kunst tuleb alati lõpuni kuulata, et tema peale mitte asjatult solvuda. Naljapildid meeldivad ümberseisjatele mitte ainult sellepärast, et need kujutavad aktuaalset hetke,vaid kuna need on hästi teostatud ja karikaturist on töötanud nii, et pliiats murdub. Ta on panustanud töösse energiat ja kirge, milleta pilt oleks olnud leige ja poleks inimestele korda läinud. Kuid sellel poisil on annet ning tema töö on nauditav. Seega õigustab ta oma olemasolu, kuigi pole ei kullakaevaja, sepp ega sõdur. keegi ei tea, et ta on tegelikult poisiriietes tütarlaps, ning see on ta ainus võimalus tegeleda loominguga, olemata lõastatud koduperenaise rolli.
Džei-Eil on E. K.-le sõnum edasi anda, kuid tal pole plaanis asuda sõtta kogu linnakese vastu, seetõttu on linlaste valmidus asuda koheselt kaitsepositsioonile pisut ennatlik ja näitab nende endi sisemist ebakindlust. Tundes end nõrgema poolena, kel on vaja end kaitsta, on nad lahingu kaotanud ka siis, kui vastaseks on nende endi luul.
Suletud grupi ja seda ümbritseva tegelikkuse kujuteldav vastasseis on nagu munakoor. Selles munas on väike Pegasuse-Varss, mille pärast ongi juba koidikul alanud käesolev duell. Rändjutlustaja Mikkel Bogh küll vabandab oma joonise ebatäiuslikkuse pärast (pidi olema sümmeetriline ring), ent mulle meeldib muna rohkem, kuna see kannab nii palju tähendusi. Mõnikord loovad juhus + meie kunstilise väljendusoskuse [puudulik] tase täiesti uusi maailmamudeleid, kuid ainult loovuse rüpes kasvanud inimene tunneb need ära ja rõõmustab, samas kui teine peab seda “eksimuseks” ja kõrvalekaldeks normaalsusest.
Linn või kool kui Muna. Kas ehitame endale kooriku ümber? Mis jääb munast järgi, kui koorik varsa sündides puruneb? Muna sees näeme toimumas naljakaid protsesse, sarnaseid ümbritsevate inimeste konspektidele ja sirgeldustele. Muna sarnaneb pisut šamaanitrummiga oma ilmapuu ning võlunooltega. Inimeste märkmikud ja memuaarid on sama isikupärased ja loovad kui Goya graafika ning peegeldavad väikeseski grupis leiduvaid tohutult erinevaid maailmu.Kui kanname väärtused nagu “joonise selgus” vs. Joonise originaalsus” asub “muna” tabelis jällegi diagonaali tipus!
Muna sees on struktuurid, mis paljastavad meie tugevused ja nõrkused, see, mis teeb meid eriliseks ja annab eeliseid. Kuni kauboid siin üksteisega kaklesid, koorus Pegasus ja mõtles, miks keegi temast enam välja ei tee. Kui kauboid kaotavad selle, mille pärast võitlus algas, mis mõte sel kõigel siis on? Võtke hobune kinni, sest kogu linna kuld on sadulataskus! Hüüab šerif (meedia?) kuid keegi ei tee välja: linnarahval on sellest jamast juba kopp ees. hobusekasvatajale (arhitekt), kelle hoole ja vaeva läbi muna ilma tuli, ei mõtle keegi. Mitte keegi ei patsuta enam TEMA õlale, ega anna kinnitust, et varsake kindlasti turvaliselt üles kasvab. Matusetalitajad (kinnisvarahaid) hõõruvad kõrtsiaknal käsi, lootes teenida laipade arvelt. Lõbumajade kliendid on hõivatud omadest toimingutest ning neid kõik toimuv üldse ei koti. Nende tänapäeva vasteks oleks ehk suhtlusvõrgustikusõltlastest tudengid, kes isegi loengusaalis ei suuda end Facebookist eemale rebida.
Kujutlege seda kõike nüüd multikana Priit Pärna stiilis, kuna kunst teeb kõik veel kraadi võrra mahlakamaks. Kauboi kukuks seal ootamatult solgikaevu ja jumala eest, linnakese hull leiutaja ja professor Ei-Tii meenutab tõepoolest veidi paanikas kõutsi.
Shmeksi aktsendiga taanlasest asunik Henrik B. Andersen (üks neist 455st, kes hiljuti säästupargasega Liberty Islandil maabusid, ruumikitsikusest juuksed peas püstiasendisse kivistunud), maalib aga hoopis kalataolise mudeli, kus saba on teadusele, kunstile ja filosoofiale tüüriks läbi aegruumi ujudes. Ta laskub linlastega diskussiooni karikaturisti piltide mõttekuse ja vajalikkuse üle. Kui poliitika õigustus on pokker, nagu ta vist väidab (aktsendist on raske aru saada) ning äri puhul kasum, siis kunst on iseenda õigustus. leian, et tal on õigus. Sohva, so good, ütleb Henrik. Jummalast nõus, kunst on väga hea sohva. Järgmine skeem aga toob meid tagasi Priit Pärna multikate juurde, meenutades päkapikke teravatipulistes mütsides, kes tassisid seda kalarootsu.
Püüdes triumfeerida vaid Google´i ja Wikikuule kasutades ja lootes nende vääramatule ja faktilisele läbistusjõule, unustab Džei-Ei, et loovate isiksuste ajus lahustub faktikuul miljardiks mõttemullikeseks, millest formuleerub sootuks teistsugune maailm, kui tema üritab maksma panna. Kujutlusvõime läbi reinkarneeruvad ratsionaalsed ja loogilised selgitused absurdimaigulisteks multikateks, mida leidub linlaste salamemuaarides lehekülgede kaupa, ja sinna pole midagi parata. Peale selle joonistavad nad igavusest kõrtsiseinal oleva teatud purki kujutava postri peale Džei-Ei karikatuuri… yes, that was me. Taani tarkpea, kelle konspekti iseloom sünkroniseerub tema vallatute juuksekurvidega, pooldab teooria ja kunstiteose sidumist, mida minu isiklikud ülestähendused värvikalt toetavad.
Külalislektorid on kui klaverimängijad teisest linnast, kelle meloodia järgi me esialgu tantsida ei oska, ent kellest räägitakse veel pool sajandit hiljem imelugusid. Erineda ja rikkuda traditsiooni võib rajada teed nii ausambasse raiumisse kui ropu lorilaulu sisse paigutamiseni, ent panustaksin siiski esimese variandi peale. Eriti vajavad ju ausambaid mitte veel kuigi sügavalt juurdunud identiteediga linnakesed. Me vajame legende ja mälestusmärke. Ja kunst annab need meile. Kuidas aga saada osavaks klaverimängijaks, kelle ennastunustav klimberdamine ka ühiskondlike vastuolude kuulirahes ei katke? Treenida, treenida, treenida, ja kultiveerida oma annet, tegeledes ainult klaverimängu puudutavaga ja mitte millegi muuga. See kehtib aga ainult klaverimängu puhul. muudel aladel juhtub sellises linnakeses ülekultiveeritud narrikestega see, mis juhtuma peab. Ei oska nad hobust rautada, piisoneid jahtida ega pirukaid küpsetada, seega jääb enda hingeshoidmiseks üle vaid prostitutsioon, enese müümine ilma kunstiliste ambitsioonide ja arenguta, ning peagi ei taheta sellegi eest enam midagi maksta.
Aga hea kunstniku pildil on isegi prostituut ilus. Ka kõik võigas ja rõve on ilus. Kunst rabab meid samaaegselt jalust ja paneb unustama karmi reaalsuse, kuid tuletab samas meelde meis endis leiduvaid positiivseid väärtusi.
See, kuidas kunstniku aju töötab, on võrdväärne ilutulestikuga, mille Ekatauni linnapea lubas oma poisi võidu puhul korraldada. Ideed, kui nad tekivad, on kui kümned järjestikused laengud, mis kord valla pääsenuna üha järgmisi süütavad. Džei-Ei polnud kunagi midagi säärast näinud, ja ta tundis, et ka temal läheks nüüd purki vaja.Tõeliselt andekale ilutulestikumeistrile ei jätku ühelgi linnal maailmas piisavalt laenguid, et kogu tema loov mõte väljenduse saaks. Ikka peab ta oma plaane pisemaks ja tagasihoidlikumaks tegema. Ainult kujutlusvõime on piiritu ja suudab ka veidrikust taani asuniku musta sigrimigri meenutava skeemi seest leida konkreetse ja filigraanse organisatsiooni disaini. Enamik ei saa aru, sest loovad mõtlejad on ühiskonnast alati ees, kuid kui linlased selle peale pahandaks, siis ei saaks nad iial aru ei kunstist ega ka iseendast ja oma maailmast. Aga hea õnne korral nad ei pahanda, vaid patsutavad õlale ja teevad viski välja. No mis sa hulluga teed?
Džei-Ei oleks samuti pidanud treenima, et mõjuda nagu ilutulestik. Ta oleks pidanud näiteks kõrbeservas või kuuri taga õllepudeleid tulistama, enne, kui peatänavale laiama tulla. Aga ta ei treeninud…
Ikskjuusmi, votis gõuinon ehk “What´s going on?” hüüatab äsjasaabunud soome turisti Teemu ehk Timmy, nagu me teda nüüd kutsume. Timmy on pohjallinen ja tosinen meesi. Temal on asja kohta üsnagi moni asia öelda. hiljem. Varsti ta ütleb. linlased ootavad. Timmy on vaiti. Näitab aarrekartta (aardekaart). Siel on palju symboleita. Lugekaa. Lugeme. Tähtsad vihjed. Jõuame toise lauseni, siis tõmbab Timmy karta lups! ära. Ja Näytäb järgmine. Ekoloogine katastrooffi… Sellegi kartta lukeminen loppeb enneaegu. Väga tosine ja tähtis, aga kaik pole sele stiilisse tottunut (harjunud). Mina olen. Lapimaal oli samamoodi. Nämä dokumendid ei ytle linlastele mitään, see on liiga keeruline. Kes tulema kullakaevajate kaupunkisse (linna) rääkima, et tuleb valida vapaehtoinen köyhyys (vabatahtlik vaesus)? Alguses kardan, et nagu kõigil soomlastel on ka Timmyl peal ekspordipiirang sõnadele, mida ulkomaal viipyessä voi puhua (mida välismaal viibides tohib välja öelda). No eipäs. Aga linnarahva asemel leiab Timmy publiku allasurutud klassi ehk orjade hulgast, kes küll lugeda ei oska, ent on valmis iga lause peale siiski “Aamen!” karjuma. Seda aga ainult selleks, et moosida sinisilmäinen Timmy oma ülestõusu etteotsa asuma, mistõttu ta hiljem märtri saatust tunda saab (olles viimane esineja ning kogedes seda kurba, kasvatamatut ja lugupidamatut nihelevate, telefoni piiksutavate, kella vahtivate ja haigutavate kuulajate pantomiimi. Mina katsun võtta õppust jaapanikust etiketist ja austusest väga targa inimese suhtes lõpuni vastu pidada ja keskenduda. Kuigi Timmy jutt ei puutu üldse põhjustesse, miks me meeri kukutada tahame, relvastab tema jutt meid uue aatelisusega.** Kui orjade mõte on vaba, siis on igasugused ahelad kehtetud.
Timmy paljastab ka võidelnud kauboide tegeliku näo: mustanahaline narkomuul vs. itaallasest gängster. Või kas ikka on? tihti on see, mida meile näidatakse, vaid illustratsioon, albumikaas, millel tegelikud staarid on oma kontseptsiooni müümiseks kehastunud kellekski teiseks. Kauboiks, ingliks, tulnukaks. Inimesed leiavad selle guuglist ja arvavad, et see ongi tegelikkus, või kunst… Seeläbi jõuame Metsikust Läänest tänapäeva, kus pole suurt midagi muutunud: ikka passivad teised niisama ja ainus, kes ei katkesta töötegemist, on klaverimängija. Või viiuldaja. Või DJ. Show must go on. See tõmbab su kaasa ja viib su teistsugusesse maailma. Buy the ticket, take the ride***. Ainult ärge tulistage klaverimängijat. Sest kuidas mudiu saada endale kogu linna kuld? Lahuta nende meeli.
Kuid mis n kogu selle eluteatri tulemus. Kas me tõesti jõuame sisemise mõistmise ja moraalse arenguni (mhmm, moraal on ka ometi kunstlik konstruktsioon ja kokkulepe)? Kas see tähtsusetu linnake läheb ajalukku ja millega? Pegasuse sünniga? Legendaarse duelliga? Või on see üks suvaline kronu ja suvaline kähmlus paljude sadade samasuguste seas? Kas [uus] E. K. loob verstaposti ning jätab ajalukku lõpuks siiski psoitiivse jälje või põgeneb blondi paruka ja mummuliste kummikutega ning hakkab transvestiidiks?
Kui te ei saanud minu maalitud pöörasest kujutluspildist sotti, pole hullu. Lõppude lõpuks põhineb see ju vaid minu klišeelikul arusaamisel vesternist, millist laadi filme ma ihusilmaga ühtki näinud pole, ent mille puhul on tegu ühe popkultuuri ikoonnähtusega. Teiseks, nagu ütles ka Timmy, nõuab kunsti tarbimine ja sellest arusaamine sama palju pingutust kui loomine, ning tõlgendused muutuvad edasijutustamise käigus. Kui kasvõi üks viiekümnest sai midagi aru, on hästi, sest “parem, kui kunst mõjutab tugevalt väikest hulka võtmeisikuid kui suurt massi pinnapealselt”. Need, kes Džei-Ei ja E.K. duelli üle võiksid enim mõtteid mõlgutada – linnakese rahukohtunik, kirikuõpetaja ja kroonik – istuvad kodus tükk aega sügavalt mõttes oma kiiktoolides, ignoreerides emandate pakutavaid õunapirukaid. Ja nende peades küpsevad visioonid, deklaratsioonid ning direktiivid…mis loodetavasti ei keelusta karikatuuride joonistamist.
*- esitamata jäänud küsimus Džei-Eile: milliseid usaldusväärseid ja tunnustatud teaduslikke allikaid ta veel oma vastasega tutvumiseks kasutas peale guugeldamise? Nähtavasti pidas ta parimaks õpetajaks isiklikku kogemust, mispeale sooviks kutsuda teda E.K. tagasihoidlikku kõigile kauboidele avatud õhtukooli oma asjatundlikkust veelgi suurendama.
** – pean isiklikult ütlema, et pärast Teemu Mäki loengut tundsin, nagu võiksin end peaaegu “Aalto Ülikooli eksterniks” kutsuda. Sain sellest nii palju, nagu oleksin õppinud terve semestri. Kiitos paljon, Timmy!
*** – Hunter S. Thompson ütles seda
I´ll be back, sherif.
http://www.artun.ee/avalikudootused/
redfox25
Väikese Jalajälje Kunstitundide blogi! 
Posted on 02/02/2012
0