Kui minu eelmine postitus teid ehk segadusse ajas, siis olgu siinkohal lahti seletatud mu vesternimultika süžee ja tegelased. Lugupeetud härra haridus- ja teadusministri Jaak Aaviksoo sõnavõtule järgnenud performance tekitas meedialaine, mille põhjal võiks oletada, et konverentsi peamiseks sündmuseks oligi nö “duell koidikul” või valesti ajastatud kommunikatsiooni ning kunsti otsetõlkimisest põhjustatud solvumise etendus. Ent see polnud nii. Sellist häppeningi ja selle käigus presenteeritavaid objekte tuleks vaadelda mitte isikliku sõnumina, vaid kunstiteosena, mida ta nimelt on. Oleks keegi viinud kirja härra Aaviksoo isiklikku kodusesse postkasti või otsinud ta üles, kui ta parasjagu raamatukogus lehte loeb või poes piima ostab, siis oleks asi isiklik. Avalikkuse ees toimuv performance on ainult performance.Kunst ei ole isiklik rünnak inimeste vastu.
Kui avalikkus, kelle ootustele see konverents keskendus, ei otsiks meelega tõestust stereotüübile, et kunstnikud on ülbed ja ühiskonna suhtes ebaviisakad egomaniakid, siis võiks näha, et ainsad käigusolnud relvad olid konverentsil mõttenooled. Kui meedia ühiskondliku šerifina kajastaks sündmusi igakülgselt ega keskenduks nende skandaalsemale poolele, siis poleks käed lehti lugedes nii kollased.
lisaks nimetatud, paar minutit kestnud seigale räägiti konverentsi esimesel päeval kunstiõppe uutest ideedest (henrik B. Andersen), kunstiakadeemia ja avalikkuse suhtest ( Mikkel Bogh) ning majanduslikult ebatulusa tegevuse õigustamisest avalikkuse ees (Teemu Mäki).
Teise päeva ettekannetes kõlanud mõtted võiks tinglikult jagada kolme rühma, milles küll läbisegi kõlas erinevaid ideid ja millele omalt poolt lisaks neljanda teemavaldkonna, mille probleemid paiknesid kusagil ridade vahel. need oleks peateemaks olnud avalikkuse ootused kunstile ja kunstiharidusele ning teatavad arusaamad või eelarvamused ühiskonna poolt, milline kunst peaks olema ja millega tegelema, et olla aktsepteeritud ja tunnustatud. Teiseks, millise meediumi või kommunikatsioonikanali kunst avalikkusele apelleerimiseks kui ka eneseteostuseks valib. kolmandaks pean oluliseks rahvusvahelise töörühma aruteluteemat, kuhu ise kuulusin: mida tähendab M rääkidest mõistest Master of Arts? Neljandaks tahaksin siduda konverentsi ka kestlikkuse teemaga ja rääkida käitumise ja kultuuritaseme hoidmisest või kestmisest.
Iga inimese minapilt algab küsimusest “Kes ma olen?” Teised, kellest kõigiga me ei kohtu otse, küsivad meie kohta “Kes need on? Kes see siuke on?” Avalikkus näeb kunstimaailmast enamasti vahendatud pilti ja me ei saa sellele küsimusele ise vastata. Mõtlesin täna pärast konverentsi linnagaleriis, olles kutsutud mingi Ramjee või Sirmiku või kelleiganes näituseavamisele, ja nähes, kuidas üle tee asuvast Hugo Bossi poe klaasakvaariumist piidlesid galeriisse sisenenud Billeneevet märganud müüjad uudishimulikult, ent kartlikult, et “no kes need sellised on ja mida nad teevad”. Kaks erinevat maailma – ühel pool klanitud snobism ja teisal kirkas rõivastuses, punaste nöörsaabastega karvased ugrimugri boheemlased. Mõtlesin omaenda aukliku sinise suusazempri peale. Kas sellele langes konverentsil mõni kahtlustav ja lahterdav pilk? Loodan, et ei. oleksin võinud panna teise kampsuni. Või hoopis kostüümi… oot, mul pole. Või nõeluda augud kinni. Aga teate, nõelutud augud ei ole nii ilusad kui oma ehedas varjamatuses ilutsev graafiline hargnemismuster. Mina ei hinda ega diskrimineeri inimesi nende riietuse põhjal, kuid Hugo Bossi poodi mind niimoodi vist ei lastaks. Mis, kas nad ei taha mulle siis paremaid riideid kaela määrida ja minust inimest teha? Minu džempril on samuti oma väärikus hoolimata aukudest. Ma vaatasin teisi kunstnikke galeriis, mõeldes, et kui ma oleks embaja tüüp siis kindlasti kallistaks igaühte neist nende erilisuse pärast. Need on omad. Mõni teine ühiskonna liige ei teeks seda aga iialgi. Nad vaatavad oma klaaskarbist ja seetõttu puudub nende suhtumises soojus ja usaldus, et nad ei saa mingit hirmsat kunstitõbe endale külge.
Ma ei tahtnud seda eilses postituses öelda, aga tundub, et maailmas, kus geidel on nüüd pea kõik õigused, on kunstnikud tõrjutud geide endisele positsioonile autsaiderite ja mõistetamatute, ebaratsionaalsete, ebamajanduslike friikidena, kellele on kahju isegi kalli teha, rääkimata raha raiskamisest.Kunstimaailm on inklusiivne, võttes kõik omaks, milline sa ka poleks, millised pole ka sinu veidrused. meie igapäevaelu on aga eksklusiivne ja elitistlik, kus on korralikud inimesed ja need teised.
Sellises maailmas on raske olla kaaviar – kunstistaar, Meister, suurkuju, kui valdkond, millega sa tegeled ja tulemus, mida saavutad, võib küll kunstimaailma konktekstis olla geniaalne ja parim, ent ta ei “meeldi” avalikkusele. kaaviar ei maitse kõigile. Kuid nagu Andres Tali juhitud töögrupiski välja tuli, on meeldimise ja aktsepteerituse vajadus siiski midagi kõigile inimestele loomuomast. ka kunstnik ei saa seda päriselt maha suruda. Aga kuidas kunsti luua ilma oma põhimõtteid maha müümata ja samas minna inimestele korda? Kunstnike igapäevased tegemised ja tööprotsessi säratum ning higisem osa ei paista ju, olgem ausad, kusagil silma, ei meedias, ei võrgustikes. Kunstnik on staar vaid oma töö tulemust presenteerides. Aga läheb ka kohe meelest ära. Selleks, et jääda meelde ja inimestele korda minna, tuleb teha midagi teistmoodi. Tuleb pakkuda elamusi, mis raputavad nende maailma. Ma võrdleks kaasaegse kunsti dilemmat (publik ei mõista meid) langevarjuhüppega: hoolimata ettevaatusabinõudest, põhjalikust ettevalmistusest, kaasasolevast kogenud instruktorist otsustab mõni ikka juba lennukis ümber ega hüppa. Kas publik kardab kaasaegset kunsti (nii nagu näiteks ka hambaarsti juurde minemist)? Kas ta kardab üllatust, šokki, ebatraditsioonilisust, kardab kohtuda inetusega või rünnakuga omaenda maailmapildi vastu?Kuid kuidas me teame, kui hea või halb mingi kogemus on, enne kui oleme seda proovinud? Kuidas teame kellegi üle otsustada, kui pole temaga kohtunud? Mida me üldse asjast teame, kui me keeldume kogemast?
Siin tulebki mängu M – Master. Kunstimagistrant on inimene, kes on juba varem omandanud tehnoloogia ja võibolla juba kunstimaastikul aktiivne looja, kes otsib ja täiendab oma minapilti erinevate näituse- ja muude projektide kaudu ning omandab kraadi mitte paberi, vaid täiuslikuma mõistmiseni jõudmise pärast. M seisab selle eest et “Ma tean, mida teen”. M on Missioon, M on Mõte, M on Maailmatunnetus Ärge kartke. Kunstnik tunneb oma asja. See pole hobi. See pole nali ega varjatud kaamera. See on midagi sama tõsiseltvõetavat nagu tippsport. Me ei kahtle ju, et olümpiale lähevad oma ala tipud, miks siis näitusel osalev kunstnik on justkui vähem professionaal. Hüpake julgesti. See on nagunii ainult mäng, seetõttu võib sellega julgesti kaasa minna. Me võime nautida tegelikkusega manipuleerimist kunstist samamoodi nagu 5 D kino. On parem mitte omada ootusi, sest siis ei ole ka võimalik pettuda. See on lihtsalt…tavapärasest erinev kogemus.
Kui me jätame hambaarsti juurde suurest hirmust minemata, lähevad augud hammastes suuremaks, ja ükskord tuleb ikkagi minna. Kui me heidame kunsti oma elust kõrvale, kas siis tekivad kusagile augud (peale nõelumata suusadžempri?) Jah, ma arvan, et korvamatud augud tekivad meie maailmamõistmisse ja kultuurilisse kasvatusse.
Selle viimase kadumine on järjest murettekitavam. Me ei oska viisakalt suhelda, üksteist kuulata ja aktsepteerida, me oleme ülbed ja enesekesksed. Ma ei tea, mis ajast muutus hea käitumine millekski marginaalseks, millest võib mööda vaadata. Formaalsuseks, mida võib ignoreerida ja mille üle isegi irvitada. Kuid see teeb elamise ebameeldivaks. Ning seesuguses egotsentristlikus ja ebaviisakas ühiskonnas pole ime, kui ka kunstnike kommunikatsioonioskus on puduulik. Kunstnik on alati olnud see, kes mõtleb maailmast pigem süsteemselt kui fragmentaarselt, ta leiab ilmas koha ka nähtustele, mida teised ei aktsepteeri.
Kuid üht ei paista vähemalt vabad kunstid tänases päevas enam eriti aktsepteerivat, ja see on käsitööoskused. Meie vestlusringis kõlas mitu korda läbi arusaam, et rääkides kaasaegse kunsti meediumidest räägime ainult maalikunstist ja mööndustega ehk ka joonistamisest, installatsioonidest ning videost. Käsitööoskused paigutuks justkui omaette kastikesse ning tähistaks vaid dekoratiivset kommertskunsti, kuigi mina ei saa sellega nõustuda. On väga mitut laadi “oskusi” ja erinevad tehnoloogilised võtted võivad täpselt sama hästi vaba loomingulise eneseväljenduse teenistuses olla kui maalimine. Vaadake kasvõi inglise ajakirja Crafts, kus vapustavalt originaalseid ning müstilisi skulptuure, installatsioone, ehteid ja moodi luuakse sadasid erinevaid tehnikaid kasutades ja kombineerides, sealhulgas põimides portselani edukalt vitspunutisega ja rakendades pitsikudumise arhitektuuri teenistusse. Rakenduskunstnikud ja “ilusate asjade loojad” kipuvad olema avalikkusele meelepärasemad mitte niivõrd mugandumise ja kommertslikkuse tõttu, vaid seepärast, et nende tiitlile võib lisada meisterlikkuse M-i ka ilma vastavate diplomiteta. Nad on oma kunsti täiuslikud valdajad ning manipuleerivad tehnoloogiaga ühtviisi osavalt nii näituseloomingus kui praktilisema otstarbega teoste näol.
Ma leian, et ma ei mahu ühtegi väljapakutud kasti. professor teemu Mäki loodud lahtrit, mis koondas kogukondlike projektide ja keskkonnakunstiga tegelejaid, ma muidugi sobiks, ent ma ei tegele ainult sellega. Ma kasutan traditsioonilisi käsitöövõtteid, kuid pean end siiski vabalt mõtlevaks loojaks. Minu mäss ja kaasaegsus väljendub materjalikasutuses ja esteetikas. Minu M tähistab kord mõnu, kord masendust. Ma ei lahenda oma loomisega probleeme, mida peetakse oluliseks koolide õppekavades. Miks me üldse tahame lastele sisendada, et maailm koosneb probleemidest? Mis siis, kui me arvamegi, et elu on ilus kõigi oma vigade, väiklaste ja isekate kaaskodanike, kibestunud kunstnike, meeleheitel koduperenaiste ja muu säärasega, ning on sedasi loova energia allikas ja toiteaku, mitte häbipost ega märklaud?
Visake kunstniku mikserisse, nagu kirjeldas vestluskaaslane Valenciast Hispaanias. Las segunevad, võrdlevad, kommenteerivad, kiidavad ja kahtlevad. Eks siis ole näha, mis sellest salatist staarina esile tõuseb. M nagu Maitse asi.
redfox25
Väikese Jalajälje Kunstitundide blogi! 
Posted on 03/02/2012
0