Kõll! Lööb gong ja etendus algab. Sama tulistena, nagu minu päkk 20-km-st jalutuskäigust mööda galeriisid ja disainipoode, kappavad üle lava Värvid – Preili Roosa, Mademoisell Oranž, Filipp Von Blau ehk sinine, proua Kora L. Punane ja lehtsaba Roheline Ritsikas. See oli ennustatav. Ükskord pidid nad ju mulle järgi jõudma. Amüsantne. Skandaalne. Äärmiselt ….igav! Ma tunnen end peaaegu nagu Moriarty. Nendesamade värvide kohta öeldi umbes 10 aastat tagasi mulle: ebadisainerlik. Napakas. Naiivne. Ennenägematu. Kunstis nii küll ei tehta. Sel ajal, kui mina jõudsin neidsamu värve kümme korda kanda, pesta ja välja väänata, nemad magasid. Nüüd korjavad nad need üles. Tubli. taaskasutus. Uus on unustatud vana. Vähemalt niipalju on sel müügikampaanial ühist Haabersti noorte korraldatud Moe Mallega, mis oli saatjaks R. keskuse öisele ostlemisele.
Kuidas ma üldse viimatimainitud sündmust nägema juhtusin? Mul polnud mingit soovi ega tungivat vajadust osaleda ööpoodlemisel. Aga ma läksin nö. ihukaitsjana, et poekähmlusi ära hoida (seetähendab, kaitsta TEISI poodlejaid isiku eest, kelle saatjaks ma olin) ning teisalt turvata hilisõhtust koduteed mööda mereäärset terviserada.
Nagu arvata võis, ei ostnud ma mitte ainsatki asja. Isegi mitte juukseklambrit. Vaatasin küll ahvatlevaid terveid, aukudeta ja siledaid kampsuneid, mis minu 12 aastat vana veninud ja narmendava džempri kõrval…ahh, unusta ära. Isegi nii suure allahindlusega kasvõi ühe eseme ostes ei saa ma pärast kuu aega hambaorkigi osta. Petekas.
Milleks uluda selle pärast, et me ei saa endale uusi asju lubada? Mis oleks selle tagajärg, kui saaksime? Võibolla käiksime aina ostes ja ostes ning loodusvarasid selle kaudu hävitades lõpuks igapäevaselt ajalehtedes ja kilekottides ringi, nagu Moe Malle modellid. Aga miks ka mitte? Võiksin teha endale kohvipakkidest jaki või arvutijuhtmetest salli ajalehest lipsuga. Võiksingi käia ringi nagu elav kunsti-installatsioon! Sellised saavad ju kuulsaks. Moe Malle küll valis esitluseks õigemast õigema hetke, koputades taaskasutusmaterjalide silmatorkavalt agressiivse eksponeerimisega poodlejate südametunnistusele; ent ühekordsest etendusest enam avaldaks mõju taoliste kostüümide tegelik sulandamine linnapilti (vähemalt mingi aja, ütleme, kuu jooksul). Etendus on etendus ja me oleme kokku leppinud, et see on Mäng kõllist kõllini. Aga linnaruumis ei oleks võimalik selgelt aru saada, kas tegu on kunstisündmuse või reaalse seisukohavõtuga hakatagi elama sellises “nahas”.
Moe Malle oleks justkui lugenud siinses blogis presenteeritud taaskasutusideid. Kilekotid, ajalehed, arvutiklaviatuuri detailid, tühjad pastakad ja isegi tunnikontrollid leidsid väljundi kostüümides. Ehkki need ei pruugi olla väga kantavad, on olulisem neis sisalduv seisukohavõtt: pigem nii, kui aina osta, tarbida, välja vahetada neid teie kiirmoeräbalaid (mis muide seljas sugugi paremad välja ei näe, kui mõni kilekott). Moebrände pilati ka ajaleheväljalõigete näol, reastades paberpükste tagumikule Mohino, Hugo Bossi, Mango, Armani ja Donna Karani nimed. Ajalehest.
Vaatasin etendust ja pidin noori mõttes tunnustama julguse ja esitlusoskuste eest. Koreograafia ja modellide liikumise seadmisega tegid nad puisele ja kiirelt möödavilksatanud Fibitwalkile silmad ette. Siin sai moode ikka VAADATA ka, sest modellid peatusid atwalki servades, etendasid stseene ja tegid mõnusaid siksakõmblusi teineteisele sädemeid pildudes.
Huvitav oleks teada, kas stilistiline sisseminek teatud ajastutesse – 1950ndate Pariis, 1960ndate Ameerika – oli õpetajate või õpilaste algatus. Igatahes on see õpetajale hea moodus õpilasi disaini ja moeajalugu ühiskonda ja kultuuri uurima panna ning lavastada selle põhjal täiuslikult ajastu “fiilingit” kandev etendus. Don´t you want somebody to love, you better find somebody to love, sest oli, mida armastada ja millele kaasa elada. Moe Malle oli üks paremini õnnestunud koolinoorte moeetendusi, mida ma olen näinud, sest nad suutsid äratada publikus erinevaid emotsioone tervikliku esitluse kaudu. Isegi kui kaenla alt kiskus ja selja pealt lokkis. Miks on noorte etendus nii palju emotsionaalsem ja värvikam? Ma arvan, et nende maailm on teistmoodi kokku monteeritud. samad kaadrid, sama aeg, samasugune catwalk, aga vahe on tempos ja “ättitjuudis” ehk suhtumises. Kiired ja vihased versus Georgica. Kõik sõltub montaažist. On must materjal ja on Final Cut (mitte programm). Kuid monteerida reaalaega kokku nii, et see mõjuks justkui poolesekundiliste kaadrite vaheldumine filmis (nt Fibitil näidatud Toidumängud)….see on sürreaalne.
Võitjaks, etteaimatult, osutus Aafrika-hõnguline kollektsioon moetööstuse kangajääkidest. Alati eelistab meie professionaalne žürii kunstiinstallatsioonide-taolistele loovuse plahvatustele ju kantavat ja igapäevast moodi. (Kõik koos Moriarty eeskujul: “BOOO-RING!”) Kuid teisalt ütleb selle kollektsiooni valik moetööstusele endale: just TEIE viskate minema materjali, millest saab veel teha kehakatted pooltele tavaklassi tütarlastele. Kes on keskmisest pikemad. Ja suure lipsu saab vööle ning juustesse pealekauba. Räbalad? No way. Jäägid? Rätik suhu teile. Ehted saate pealekauba ära süüa, sest need on makaronidest.
Selles retropillerkaaris sai kuulda pea kõiki värskemalt möödunud aastakümnete hitte ning lõpuks, olge lahked, tõepoolest tantsida ka Macarenat. Jah, nad tegid seda tõesti. Minu poolt 12 punkti. Ainus etteheide oleks, et New Looki ei mõelnud välja mitte Coco Chanel, vaid Christian Dior.
Lingid:
Moe Mallest vene keeles (eelinfo)
Nüüd jääb veel vaid üle kaasata järgmisel aastal ka õpetajate toad kohvipakkide kogumise kampaania näol – kust mujalt neid niipalju saaks, võibolla ainult reklaamifirmade kontoritest- ning esitleda siis käekottide kollektsiooni. Koerakestega.
Ent kogu õhtu mõlkus meeles ka “9. märts”, pommitamise aastapäev, ja mina olin kus? Mingis kaubanduskeskuses, ega olnud isegi küünalt süüdanud. Näiteks omaaegse šikima kaubamaja mälestuseks, mis ühena paljudest tollal hävis. Selline kaubamaja, kus müüjad oskasid 8 võõrkeelt ja pintsakud tehti 10 minutiga parajaks ja kübaraid pakiti kuldrandiga kartongkarpi ning muid oste…jah, millesse neid pakiti? Võibolla pruuni jõupaberisse? Ei, see on vist palju varasema aja teema.
Taaskasutus…. võibolla oleks hea taas ellu äratada ka omaaegne kaubamajakultuur, etikett, teenindus… suhtumine tarbimisse?
redfox25
Väikese Jalajälje Kunstitundide blogi! 
Posted on 10/03/2012
0