Millegi imago võib olla ääretult segadusseajav. Kiirmood riietab end ideoloogilisse kiirmoodi, tõmbab selga kartulikoti ja seob selle vetikapaelaga, ent pussitab oma muutunud Mõtet järgmisel hetkel selga, sest ei suuda eremiidirežiimil täit hooaega püsida.
Tänavune kevad on möödunud värvihulluses, milliste kirgaste toonide saamiseks tuleb tõenäoliselt kasutada kõige hullemaid keemilisi jõuvõtteid. Ma ei kadesta seda, kelle riidekappi maandus meeltesegaduses hunnik sobitamatuid hilpe. Need on nagu valusad tätoveeringud, mille tahaksime eemaldada, ent ei saa, sest nii palju aega ja ressurssi on kulutatud nende hankimisele.Tundub, nagu oleks linnas juba alanud papagoilaskmise võistlus.
Ent nagu arvata võis, ajab mood nüüd sulgi ning on pidutsemise järel laskunud beeži- ja valgekarvalisse meditatsiooni, paigates oma rebenevat mungarüüd kohati edeva narrikuue kirkavärviliste jääkidega. Mitmed tuntud moehiiglased, ajakirjad ja veebiportaalid koorivad kuninga alasti ning lähevad ära loodusesse, niitma naturaalseid kiude ja testima taimevärvitee salendavat mõju kleitide ja pükste siluetile.
Paljud esemed korjavad kangatükke üles lipp-lipi ja lapp-lapi peal, annavad eluõiguse igale ribale ja satsile; kõik eluks vajalik pannakse telkriidest pampu ning mõõdetakse maanteed mägimetslase rihmikutes. Sead ja lambad, kes on oma ihu ohverdanud aplatele lihasööjatele, saavad vedada seanahka taimetoitlaste õlgadel jakkide ja vestide kujul.
Kuidas küll tahaks, et wabisabilik aura modernsete nomaadide ümber oleks siiras. Aga mis saab sügisel? kas lehed langevad ja mõte jääb raagu?
Võtke oma papagoisuled ja tehke nendest indiaanipealiku ehe. Venitage värve, et nad loomulikult vananeks. Moe loomulik surm oleks pleekimine, rebenemine, vanumine ja auguekseemi järk-järguline laienemine.Vaataks õige, mis juhtub? Praegu on paras aeg seda testida.
Nüüd lõunast saabunud heledanahaliste loomadega teeb kunagi samuti aeg oma töö, aga hoopis teistmoodi. Nahk praguneb, tumeneb, kortsub, kolletub justkui inimese omagi. Siid ja lina omandavad kummalise läike. Puuvill muutub iseenesest läbipaistvaks.
Kui mood elaks loomulikus rütmis, paneksime rohkem tähele muutusi, mis esemetes toimuvad, ent selle ebasiirus võtab meilt võimaluse tegelikult teada, mida me seljas kanname. Võõras ja uus ei jõua integreeruda, kui juba saadetakse eksiili. Kandke teda vähemalt niikaua, kuni teie oma aktsent talle külge jääb. Las ta käib läbi teie vanade sõpradega ja laenab ehteid vanaema riidekapist. Ehkki vanaemad pole ka tänapäeval tervet hooaega vanad….
Kiirmood võib küll kiirelt kapata, ent tema jalajälg on sügav. Inimene elab tänapäeval pikemalt, ent pealiskaudselt. Me kasutame asju, millesse ei jää meist endist mingitki jälge. Mõni inimene teeb oma nahale tätoveeringuid, et mäletada mingeid hetki ja sündmusi, ent laseb sellegi kroonika lõpuks ahju visata.
Asju ise tehes, kasutades ja parandades jätame neisse endast jälje ning asjad jätavad jälje meisse. See missugune on esemeline keskkond meie ümber, vormib meid. Vorm võib hävineda, ent kogemus jääb. On lugu, mida rääkida, ja mõtted, mida korrata. …. annan mõttelõnga edasi. Harutage üles või palistage ära.
redfox25
Väikese Jalajälje Kunstitundide blogi! 
Posted on 20/04/2012
0