Nägin täna Kristiine Prisma juures punast kassi, kes tegi isiklikku uurimust mesilasest. Mesilane paistis olevat turist, ta käis edasi-tagasi, justkui poleks täpselt otsustanud, kuhu suunduda, ja uurides veetriipe kõnniteel otsekui kaarti. Kass, kelle ninalt puudusid vaid prillid, jälgis mesilindu fanaatilise huviga, kuni too äkitselt lendu tõusis ja aegluubis kaugemale rohu peale tüüris. Kassi silmad läksid ootamatu manöövri ajel punni ja paari hetke vältel tundus ta olevat samuti eksinud turisti kehastuseks, kellelt mustlased äkki rahakoti ära on tõmmanud. Siis aga suundus Triip (nimetagem teda sedasi, eksju, sest ta oli ju punast värvi) kärmelt samasse suunda, kuhu mummgi.
Huvitav, kas kassid ÕPIVAD teadlikult? Kas võib nii olla, et see kass jälgis mesilast eesmärgiga tollest rohkem teada saada ja seeläbi…ma ei tea. Mesilaste üle valitseda?
Kui inimlik mõtteviis. Mitte kõik elusolendid ei ihka võimu ja varandust….Kuigi kassile, jah, kõiki legende ja kõnekäände uskudes, võib üleolekutunne olla tuttav ja omane. Ent miks ta peaks selle pärast vaeva nägema või seda tõestama… Ta ON.
Vedas mul. Oma silmaga nägin lõiku elust, millist poleks häbi olnud esitada ka globaalsesse filmiprojekti One Day on Earth , mida täna, 22. aprillil 2012 Sõpruse kinos tasuta näidati. Oleks mul vaid kaamera! Kuid päevad planeedil Maa ongi täis asju, millest keegi teine osa ei saa peale üksikute pealtnägijate või pelgalt asjaosaliste endi. Sellepärast on hea, kui tehakse taolisi filme, milles osalevad kõik maailma riigid (peale Eesti). Jaa, kaks kleenukest klippi olevat saadetud siitki, nagu kinosaalis õhkuheidetud küsimuse peale kaks arglikult võrsunud käsivart tunnistust andsid, end filmi tiitritest meie kodumaa nime küll näha ei olnud. Üllatavalt jõuliselt oli esindatud Marsi…vabandus, Põhja-Korea paraadlik argipäev (nad lihtsalt kangesti meenutavad mulle Tim Burtoni filmi Marss Ründab! tulnukaid). Tundub, et vana Kim Jonn Killile meeldis hirmsasti teatris käia, sest ta tegi oma riigist 24/7 kestva etenduse. Suurema osa filmist moodustasid siiski erinevatesse alateemadesse jaotatud klipid (see päev, perekond, põllumajandus, sünd, armastus, abielu, elamused, muusika, sport, marslased – vabandust. Põhja-Korealased. ) Ühte päeva ja ühele planeedile mahub nii ilus kui inetu, hea kui paha. Miski pole kusagil kardina taga. Kas üldse saab midagi maailmast ära koristada? Kosmosest näeks seda ikkagi. Näeks rehvilademeid maailma vaeseimate riikide kõrbetes ja palverändureid ja tantsivaid samuraisid ja loomakarju ja marslasi- vabandust. PÕHJA. KOREALASI. Ja dissidentidest filmitegijaid keelatud kohas ebasobival ajal kaudselt suudlemas.
Aga kosmosest näeb ainult suuri asju. Mida kaugemale me läheme, seda vähem me näeme. Ka ümber iseenda telje pöördudes näeme rohkem, kui vaid ühte punti vaadates. Ümber maja käies näeme rohkem kui üleilmsesse võrku lülitudes, sest tegelik kogemine toimub ainult seal, kus me PÄRISELT oleme. Ma arvan, et sain kassist ja mesilasest suurema elamuse kui kahe tunni pikkusest filmist. See oli päriselt minu nina ees. Mitte nagu marslased…eee päkapikud, ee….põhja-korealased.
Siiski oli see üks hää film. Nagu saun. Emotsionaalsema inimese (tundub, et kunstiinimeste, sest enamik nägusid kinos olid täpselt samad, mis eelmise õhtu Eksootika näituse avamisel) vaimsed poorid hakkaksid ehk päris veritsema kohati. Tekib tunnete ahelreaktsioon: imestus, vaimustus, kaastunne, mure, hirm, ahastus, abitus, mõistmine, rahu. Tahaks välja lõigata kõik halva ja jätta alles hea. Tahaks, et inimesed ei oleks nii eraldi ja muust loodusest lahkulöödud, ja omadega puntras. Aga siis saad aru, et need hädad ja mured ei ole “seal kaugel”. Hoopis mina olen “siin kaugel”. Kui istuda ainult enda mätta otsas, on kogu maailm kaugel ja arusaamatu. Kuid mina saan lahendada probleeme mis on minu lähedal. Alustada väikeste asjadega, pöörduda näoga teises suunas, vaadata pool meetrit paremale, võtta biolagunev kilekott tavalise asemel (tõsi, see lagunes juba mu käesoojuse toimel, nii et keefiripakid tänavale pudenesid). Pole hullu, mõte on see, mis loeb.
Öelge mis tahes, kõik inimeste väikesed mured on tühised selle kõrval, milliseks koormaks me siin planeedil oleme. Inimkonna kõige suuremad hädad on ta enda põhjustatud – veenappus, vaesus, energia defitsiit. Kõige valusam oli vaadata prügisse uppuvaid tänavaid, õli joovaid pardipoegi, mõõdutundetult heaoluriigi kodukraanist voolavat vett, millest paar pisarat kasutati lapse põskede tupsutamiseks. Ebaproportsionaalselt palju mahub igasse päeva inimest ja vähem marslasi…. eee, põhja-korealasi, kuigi nad on ka inimesed, ja teisi liike ning keskkonda. Eneseimetlejad…. vajame rohkem tervikutunnetust. Everything on this planet is interrelated, nagu ütleb Dalai Laama. Lihtne. Ongi. Kaastunne kõigi suhtes. Vastutustunne. Ainult siis saad elada rõõmuga ja süümepiinadeta. Vabalt, lihtsalt olla, nagu kass, kes kõnnib omapead, ja ei pea kirjutama väitekirju mesilaste käitumisest kaubanduskeskuste läheduses, muretsema etema töökoha pärast, olema sõltuvuses rahast, asjadest, aust ja kuulsusest.
Kõige paremad asjad, mida inimene saab teha, pole tarbimine, võistlemine ja hüpoteetiliste marslaste invasiooni preventsioon. Kõige parem on saada maailmast, kus oled, teada nii palju, kui sinu eluea jooksul võimalik, ja kasutada neid teadmisi loomisjõuna, mis toob teistele rõõmu, leevendab nende kannatusi ja silub erinevusi, kuni meist saab üks suur globaalne orkester. Kõike, millest me aru ei saa ja mida ei oska koheselt lahendada, saab väljendada läbi muusika, kunsti, teatri, tantsu, rituaalide ja traditsioonide. See aitab iga uut päeva alustada julgema ja rahulikumana. Trummide rütmil on suurem võim kui relvadel, sest mitte kõik ei alistu relvadele ja repressioonidele. Muusikale ei saa aga keegi vastu. Sellega on 6000 üksikust klipist võimalik luua ühtne teos.
Ma arvan, et globaalse kultuuri ilmingud murravad lõpuks ka marslaste- ee, põhjakorealaste vastupanu ja see riik avaneb. Muidu oleks seal kaameraga ringi liikunud indiviidid ehk välja saadetud. Maale.
Ela, koge, õpi ja loo. Muidu oled sa lihtsalt prügi selle ilusa elu keskel.
redfox25
Väikese Jalajälje Kunstitundide blogi! 
Posted on 22/04/2012
0