Peagi, 11. mail avatakse pidulikult Lennusadam – muuseum ja põnev meremaailm. Siinkõnelejale on antud hindamatu võimalus aidata sündmusele ja muuseumi edasisele toimimisele kaasa isikliku (staažikamaid kolleegidega võrreldes tillukese) tööpanusega ning omandada põnevaid ja väärtuslikke uusi kogemusi ja teadmisi merest, laevadest, vesilennundusest ja paljudest muudest huvitavatest valdkondadest. Ehk te juba teate mind kui Lennusadama innukat fänni, kes suvel alatihti kai peal kõhutas ja fotoaparaadiga peegeldustest kaadreid klõpsis, endal tatt kaladele söögiks tilkumas.
Nüüd, paari sombuse päeva järel, mil redutasime kogu tulevase meeskonnaga trümmis ning õppisime üksteise hingeelu tundma, lasti meid maa peale, kus haiguslehel olnud päike toredat varjuskulptuuride teatrit korraldas. Tõsiselt, siin pole palju vaja lisada, et sünniks varjuskulptuuride festival, millest ammu unistanud olen. Lennusadama ümbrus, angaaride tagumine sein, kaipealne, kõrvalasuv tühermaa ja miks mitte ka laevatekid on suurepärane asukoht pisemate või kogukamate varjukujundite eksponeerimiseks, kuna ta on päikesele igast suunast avatud (kui viimane ei juhtu paindliku töögraafiku tõttu puhkusel olema). Kuid ka kailasuv sõjatehnika ja laevade siluetid, korstnad, päästerõngad, köierullid, poid ja suurtükid ise tekitavad juba piisavalt vahvaid varje, mis eri suundadest vaadelduna hoopis isesugused näivad. Piisab vaid neile omalt poolt mõni rikastav nüanss või puänt lisada ja kunstiteos ongi sündinud.
Aga seda kõike siis, kui aega jääb….kasutasin võimalust, et pole veel läinud nii kiireks, et silmad pahupidi peas, ja nautisin roostepindade õhetust ning lähivaates mõistatuslikke struktuure.
redfox25
Väikese Jalajälje Kunstitundide blogi! 
Posted on 25/04/2012
0