Tahtsin täna hoopis õisi pildistada. Ent ette jäi vana õllebaari maja Erika tänavas. Kaugelt on see üks räämas maja. Aga vihmad on teda ehk pesnud ja räpane pole tema küll mitte. Hirmuäratav ei tundunud ta hommikupäikeses ka sugugi ning väga lagunenud ei olnud ka.
Kaugelt kole, lähedalt huvitav. Kas just ilus, pigem veidralt köitev.
Natuke päikesetõusu-järgset wabisabit. Vabandan varjude pärast, tegelikult peaks katsuma püüda kaadrisse varjuvaba pinda.
Kui nüüd natuke vaagida, siis õied võisid ehk olla veatumad ja graatsilisemad, aga nad polnud nii huvitavad. kuid need kaks ilu on tegelikult võrreldamatud. Kulumise ja tärkamise ilu on mõlemad ainulaadsed. Ja mulle tundub, et mitte igaüks ei viitsi tänapäeval pildistada nii tavalisi asju nagu õunapuuõied, ehkki need pole ühelgi aastal täpselt samasugused kui eelmisel. Inimene eelistab pildistada iseennast, isegi ta on kaugelt ebatäiuslikum mistahes keskkonnast, kus ta viibib. Ükski inimene ei saa olla nii ilus nagu õitsev õunapuu. Aga mõned on sama põnevad kui roostes aknavari….
kuigi me nii hirmsasti ärritume tondilosside ja ebakorras mädahammaste üle linnakeskkonnas, siis mõned neist tuleks just nimelt konserveerida oma hetkeseisus, lagunemises, mis on veel omamoodi ilus. Ülevõõpamiste ja krohviga kinnimätsimistega ei tasu kiirustada: esiteks muudab see maja igavaks ja tavaliseks. Teiseks võib see ebaprofessionaalse lähenemise korral tuua kasu asemel kahju ja muuta maja inetuks plönniks, alandada teda ja ajalugu sobimatu ja võõra dekoratsiooniga. Nagu näiteks üks Erika tn. kasarmutest sealsamas üle tee…
Maja võib ju teha korda seestpoolt, et seda saaks veel kasutada. Kuid kas pole nii, et mida veatum, seda hooletumalt millegagi käitutakse, see aga, mis kannab aja märke, pälvib õrnema kohtlemise? Las majad olla kui lõuendid, katke kriimud püsilakiga ja laske olla.
redfox25
Väikese Jalajälje Kunstitundide blogi! 
Posted on 24/05/2012
0