Elav muuseum Raekoja platsis, vanalinna Päevad 2012

Posted on 29/05/2012

0


Itaallaste nägemus vanade traditsioonide ja oskuste tutvustamisest rahvale.

Tohutu luulelise ja emotsionaalse teksti saatel sammusid piiratud nelinurksele platsile teineteise järel mitmesugused sajanditagused ametimehed ja kaubitsejad, muuhulgas korstnapühkija, noateritaja 120-aastase käiaga, paberlillede valmistajad ning salk pesunaisi. Trupp ” Le Arti per Via  “on rännanud vanu oskusi demonstreerides üle maailma ning vastanduvad selle kaudu “mälestuste surnuaedadele”, nagu nad tavapäraseid rahvusmuuseume nimetavad. Kontrasti vaikiva ja liikumatu muuseumi ning oma etenduse vahel illustreerisid nad soolasammasteks tardudes. Konferansjee hüüde peale “La Vida!” “lülitusid” nukud taas sisse ja jätkasid oma rõõmsameelset askeldamist. Vanu asju ei tule lihtsalt näidata, vaid tuleb hoida meeles, mida ja kuidas nendega tehakse.

Itaalia kultuuri nüansid ning iseloom tulid hästi esile tõlgi loetud tekstist. Peaaegu pisar tuli silma, kuulates üliemotsionaalset, romantiliste liialdustega lugu saapapuhastajast, kelles oma muresid kurtes ja küla kuulujutte klatšides leitakse tõeline sõber, või mänguasjamüüjast, kes jõulude eel ka tuisus ja tormis tulemata ei jää (huvitav, millal Itaalias tuiskab? ) Osataks mel niimoodi vanu traditsioone atraktiivseks jutustada…. Neil Itaallastel on ikka muljetavaldav kultuuriline põhi, et see nii hästi välja kukub.

Kuid meie siin Eestis jätkame kohati vanemaidki kui sajaaastaseid traditsioone ning ei tee seda etenduse vormis, vaid elu loomuliku osana. Ma arvan, et meil pole vaja etendusi korraldada, vaid peame jääma iseendaks. Peame säilitama oskusi ja teadmisi, aga kasutama neid nii, nagu meie kaasajale kohane. Aga tore oli vaadata vahvaid itaallasi oma rollidesse nii hästi sisse elamas.

Sildistatud: ,
Posted in: rahvakultuur