Ankrumõte

Kui rooste sööb metalli, millal ta kõhu täis saab?

Roostes metall pole vanaraud, sest rooste uueneb pidevalt.

Kas teotuse tugevus seisneb tigeda toetamises?  Kuidas õppida oma tigude eest vastutama? Kelle teosele tugineb tegude toekaim tigujärg ?

Kas tigude ankrusse heitmine tähendab kodade toe kadumist?

Kui ankur on nool, kas merepõhi on süda?

 

Mõnikord valivad mingid olendid inimese loodud objektid enda elukohaks ja inimesele see ei istu: tema ei saa seda asja niimoodi kasutada, vaid peab selle eelnevalt puhtaks rookima.

Kui lugeda seda lehekülge, jään mõtlema. Ranna kahjustamine? Sellepärast, et inimene võib millelegi peale astuda? Paat? Kütusekulu ja kallis hooldus. Kogu “kahju” hinnatakse vaid inimese vaatevinklist, kuid see, et inimene saab rannal lihtsalt vedeleda ja kalliste paatidega sõita, pole mingi loodusseadus. Me võtame pähe, et mingid looduslikud kohad “kuuluvad” meile ning eemaldame sealt kõik ebamugava. Ja siis ei lase me neil olenditel leida endale uut kohta muudel meile kuuluvatel asjadel. Ja mis siis, kui su luksusjaht sõidab aeglasemalt või ankur on karpe täis? Rannad ja mered on jällegi tüütuid inimesi täis. Meil pole õigust olla häiritud. Tõsiseks läheb asi siis, kui need karbid hakkavad välja sööma teisi, kohalikke mereelukaid. Siis tuleb ette võtta midagi tõsisemat kui nende meile endile kuuluvailt esemeilt maharookimine. Inimene ei oska loodust korda teha. Ta oskab ainult looduslikku korrapära siledaks triikida ja nurga taha hunnikutesse pühkida.Niimoodi ei teki korda, vaid langeme ainult tagasi 0-punkti.

aga kui tegu on mõne vana ankruga, mida me nagunii enam ei kasuta, võib ju lasta loodusel pisut stiihilist kunstitööd teha ja jätta inimlik kord loomata, et avalikel boheemidel ja fotograafidel oleks veidi vaatamisrõõmu.

Sildistatud: loodus, rooste

Posted in: elustik, fotod