Jätkuks halli teemale, aga ka taaskasutuse valdkonnast. Kunsti taaskasutuse. Ma olen aktiivne postkaardivahetaja ja paljudel juhtudel on inimeste soovid postkaartide osas üsna tavapäratud. Nii ei leiagi uute postkaartide riiuleilt midagi sobivat, aga antikvariaadis tuhnida ja sobrada viitsides võib kätte sattuda palju naljakaid ja armsaid vanu, kasutamata kaarte. olengi neid tihti saatnud, näiteks juhtus mulle Raamatukois kunagi pihku 1964. aasta Narva kreenholmi vabrikut kujutava joonistusega nostalgilisroosa kaart. vanad postkaardid oma kulunud värvide ja tihti veidra koloriidiga on omamoodi armsad ja kahtlemata huvitavamad uute kõrval, mida Postcrossingu-taolises miljoneid ühendavas ketis kindlasti Eesti poolelt tsunamidena saadetakse. Täna haarasin kaasa Peetri majakese, mis nüüd on konkreetselt ja asjalikult Peetri maja. Samuti eiteamisaastast purjekatega vaate Kuressaarele, raamatupoe müüja arvas, et ehk saksa okupatsiooni aegne, sest kirjad olid saksa ja eesti keeles.
Postkaartide ajalugu on muidugi omaette “teadus” ja on inimesi, kes terve oma elu sellele pühendavad. Vanadest postkaartidest võib välja lugeda inimeste suhtumist oma keskkonda, väärtushinnanguid, soove ja täitunud unistusi. Ning ma ei usu ka, et postkaardid kusagile kaovad – kui palju sa ikka trükid välja ja raamid oma e-kaarte ja elektronkirju, kui tihti sa neid uuesti vaatad? Hea sõbra saadetud kaart aga on armas mälestus veel aastate pärast, kui värvidest pole muud järel kui rohekas- ja sinakashallid.
redfox25
Väikese Jalajälje Kunstitundide blogi! 
Posted on 13/09/2012
0