Wabi sabi kunstis, koolis ja elus

Posted on 12/12/2011

0


Munk seob kokku põllul kasvavad heinakõrred, et luua ööseks peavari. Ta seob need kokku nõnda, nagu nad seal sahisevad, kasvavatena. Hommikul taastab ta nende loomuliku oleku ja ajutist muutust jäävad tunnistama vaid mõned kooldunud kõrretipud.

Tagamaad

Kui ma 10 aastat tagasi puutusin esimest korda rohkem kokku jaapani kunstiga, ei liigutanud see minus veel suurt midagi. Ma tean, et kunstimaailm on alates impressionismidest olnud vaimustunud jaapani vaoshoitud esteetikast, lihtsusest ja lakoonilisusest. Mulle pole tagasihoidlikkus kunstis eales väga omane olnud, kuid see ei tähenda, et ma seda ei imetle. Kild siit, kild sealt, kogunes kusagile kuklasoppi erinevaid muljeid ja ahaa-elamusi jaapanipärasest esteetikast, disainist, elulaadist, mütoloogiast ja rahvakultuurist, kalligraafiast, arusaamadest, ja sundis sügavamale kaevama. Alles viimasel ajal aga tunnen, et asja üdi ja tuum on mulle avanenud. On toimunud mingisugune plahvatus, ma olen suutnud enda jaoks leida vastuse küsimusele „Miks?“  Miks nad teevad just selliseid asju.  Mis on see tabamatu ja võluv elegants, see salapära, mis tõmbab meid siin pisikesel põhjamaal nii vastupandamatult kauge võõra eksootilise kultuuri poole?

Jaapani kunstis peitub mingi jõud, energia, mis mässib vaataja päästmatult enda kütkesse. Üheks „süüdlaseks“ selles tõmbejõus on igivanad ja raskesti sõnulseletatavad elamiskultuuri ja disainiprintsiibid, mida maailmas tuntakse enamasti sõnaühendi „wabi-sabi“ all. Kuid antud (kunsti)filosoofia alla mahub palju enam kui vaid nood kaks sõna. Kaduva ilu, hääbumise, närtsimise kunst, täiusliku ebatäiuslikkuse otsimine võiks olla selle mõtlemise tuum.
Ma olen varem veidi jaapani kultuuri eeskujusid põgusalt puudutanud ka antud blogis. Ma arvan, et panin tookord üsna mööda, ehkki tegu oli magistritöö osaga. Ma olin tõele lähedal, aga osa sellest jäi mulle varjatuks.
Õnneks saab lünki oma teadmistes kergesti täita. Meil on olemas ju raamatud. Ma arvan, et mingi mõtteviisi mõistmiseks pole tingimata vaja sõita sinna, kust see alguse sai. Jaapan on ikkagi üsna kaugel… On lihtsalt vaja, et õige teadmine jõuaks meieni õigel ajal. 10 aastat tagasi oli minu jaoks vara. Nüüd oli paras aeg need mõttelõngad kokku sõlmida.

Ma ei arva, et üheainsa artikliga oleks võimalik teieni tuua kogu wabi-sabi olemus. Ma jagan lihtsalt mõningaid kilde, mida olen siit ja sealt noppinud, püüan reastada üldsõnaliselt tähtsamaid põhimõtteid. Igaüks neist vääriks omaette juturingi teetassi kõrval, mõnel vaiksel talvisel õhtul kusagil kinnises tornis, kus keegi ei sega mõttemaailmas rändamist, et avastada olulisi tõdesid koos heade kaaslastega. Ehk jõuab kunagi seda ka – noppida mõisteid ükshaaval nagu hilissuviseid mustikaid.

Wabi Sabi põhimõisted.

Wabi-sabit, nagu paljud autorid tõdenud, on raske lahti seletada. Jaapanlaste endi jaoks on tegu pigem intuitiivse tajuga, elamise rütmiga kaasatiksuva saatjaga. Wabi algne tähendus oli negatiivne – tema otsetõlge on „jahe“, külm, närtsinud, tõrjutud, hüljatud. Negatiivse, jaheda ilu tähendust kannab ka sõna „hieru“.
Hiljem mõiste „soojenes üles“, sellele lisandus teatav nostalgilise, heldimapaneva, igatseva oleku varjund. Noh, nagu me mõtleme vanaema salapärasest, mis sest, et kopituse ja koirohu järgi lõhnavast riidekapist, kus leidub vanaaegseid saterkuubi ja pragunenud nöörsaapaid ja portselanpeaga nukke.
Sabi tähendab tõlkes roostet, paatina, see tähistab elunäinud asju ja nähtusi, midagi, mis on küpsenud ja kogunud endasse elamise kihistusi. Nagu antikvariaadist ostetud raamat uhiuue ja peaaegu südant läikima ajavalt trükilõhnalise asemel.

Wabi-sabi üheskoos tähendab tagasihoidlikku, vaevuaimatavat ilu, varjatud ja inetuse taha peidetud, looritatud esteetikat.

Alguses on vaja tühjust. Täiusliku keskendumise mõistegi – mushin – tähendab „tühja meelt“. Mingi aeg tagasi olin ise punktis, kus tundsin end tühja kestana. Tundsin, et minus pole midagi väärtuslikku, mida maailmale anda, et ma olen justkui kipskuju kaminasimsil, kasutu ja ebavajalik, purunedes vaid tolm, mis süümepiinadeta kokku pühitakse. Kõik tundus mõttetu. Kuid inimene on nagu idandamisnõu – tühjuse tunne on vajalik, et uutel ideedel oleks ruumi hakata idanema. Idu, idee…Enne kui arugi saad, on algsest seemnest kasvanud tohutu ideede rägastik, imede aed, ja sa pole enam tühi kest.
Tühjust tähistab jaapanlastel sõna Mu – mittemidagisus, olemise ja mitteolemise vahepealsus, potentsiaal. Kõik tekib tühjusest ja liigub selle poole tagasi, olles pidevalt Teel, muutumises. Tass on vaja tühjaks juua, et sinna uuesti vett saaks valada. Nii mõte kui inimene alul idaneb ja kasvab, siis valmib, kogeb elu, millega kokkupuutes aga algab kohe ka degeneratsioon ja lagunemine tagasi algaineks. Tekkimine on kadumise ettekuulutus. Pole võimalik vahet teha lõpul ja algusel, see on Möbiuse ring. Äsjasündinud imik ja krimpsus ätt on äravahetamiseni sarnased. Kõik on arenemas, vahe on liikumissuunas. Asjad, mis on arenemas positiivses ja kasvavas suunas, on kergemad, selgemad, heledamad, siledamad, silmatorkavamad nagu noorkuu. Asjad, mis on degenereerumas, on tumedamad, tuhmimad, vaiksemad, ebamäärasemad nagu vana kuu. Kuid nii üks kui teine kohtub mingis arengufaasis uuesti Tühjusega…
Asjad ei ole kõvad ja tahked. Nende jäävus on vaid illusioon. Kõik on kaduv ja ebatäiuslik, lõpetamata, vaid oletatavalt „valmis“. Seda pole tegelikult ei me ise ega meie looming.
Tühjus on elus, täidetud võimalustest. Vastasel korral oleks maailm liikumatu, viljatu, seisev – samushi.

Wabi-sabi ja jaapani disaini üldprintsiipidest olulisemateks on kaduva ilu hindamine, vähenõudlikkus, lihtsus ja looduslikkus. Neid väärtusi kannavad mitmed erinevad mõisted.
Fukesabiru (vana, kulunud) juhib tähelepanu vanade asjade auväärsusele. Neile kuulub muude, äsjatekkinud ja juhuslike asjade seas kõrgem positsioon, kuna nad on kogunud endasse nii nende looja, kasutaja kui ümbritsevate inimeste ja keskkonna energiat, mälestusi ja füüsilisi tunnusmärke värvikast elukäigust. Nii nagu väärtustavad jaapanlased iga täket ja kriimu vanal kruusil või korduvalt uuesti etteõmmeldud nööpi viledakskulunud rüül, nii peaks väärtustama ka keeruka saatusega inimesi enda kõrval. Nii peaks väärtustama kriime ja mõrasid iseenda minapildis. Me ei peagi olema täiuslikud, sest meie elutee on konarlik ja muutlik ning jätab meisse jälgi. Kuid mida vanem ja räsitum ese, seda huvitavamaid lugusid on tal rääkida. Kui ta tahab.
Karabiru (kuivanud) tähendab samuti midagi, mis pole enam oma „tippvormis“, õitsengu harjal. Iga etapp tema Teest on sama oluline kui elu kõrghetk. Kirsid jaapanis õitsevad vaid 3 päeva, ometi istutakse neid igale poole. Kas siis kogu ülejäänud aasta on nad ebaatraktiivsed ja mõttetud? Ei, üldse mitte!
Shizen mõiste taga peitub looduse imiteerimine. Shizen tähendab otseselt „loodust“. Kuna jaapani omausk on animism, mis on ka shinto-usundi traditsioonide keskmes, ei saa looduse positsiooni sealses kultuuris üle tähtsustada. Ent shizen ei tähenda ka looduse meelevaldset, tehislikku jäljendamist, pigem „vormi väljakasvamist materjalist“ võimalikult vähese sekkumisega ning looduses juba leiduvate vormide kordamist inimese loodud keskkonnas viisil, mis pole silmatorkav ja jõuline, vaid peitub lihtsuses ja selguses. Meile on eeskujuks kivid – looduslikud istmed, õõnsad ja kumerad vormid, torud ja kõrred, vee voolusängid…
Shizenbi – loomulikkuse ilu standardid – annavad mõista, et asi on ilus nagu ta on, ilma inimesepoolse sekkumiseta. Puidusüüd pole vaja peita ega kaunistada. Kas olete kunagi mõelnud, kui ilus on tuleleekides karastunud vanaaegne põletatud tellis – puhas savi, ei midagi muud, kuid siiski oli igaüks neist erinev. Paberis peab näha olema algne kiud.
Kisetsu tähendab harmooniat aastaaegadega ja oma loomeprotsesside kooskõlastamist looduse rütmidega.
Paljud mõisted on seotud äärmise vaoshoitusega. Öeldakse, et wabi-sabi on nauding sellest, et sul puudub peaaegu kõik, mida naudingu tundmiseks vajalikuks peetakse. Kuid just asjatundlikkus wabisabiliku esteetika suhtes viib teid Shibui ehk arenenud maitsemeeleni.  Shibui on ebavajaliku elimineerimine, väljapeetus, maitsekus, arenenud ilumeel, taju, mis suudab ületada rahulolematuse ja kannatamatuse ning küllastuda eimillestki. Kõige paremini väljendab seda mõiste Kyobo – otsetõlkes vaesus, nälg, kurbus, külmus, kasinus, viletsus. See justkui sisendaks meisse lausa masohhismi, olles mõjutatud zen-budismist, kus munkade ainsaks omandiks oli tihti rüü, rändurisau ning üks toidukauss. Asjade omamine ei ole eeldus õnnetundeks, kui su sees ei ole midagi. Materiaalne viletsus, vaimne rikkus on wabisabi slogan. On õhkõrn tasakaal asjadest saadava naudingu ja nende puudumisest vallanduva vabaduselaine vahel.

Kanso – see mõiste kordab meile tuntud tõde #less is more”, vähem on rohkem, kivi on mägi, tera on peotäis, kujutlus[pilt] on suurem kui tema materiaalne väljendus. Kunst olgu pigem soe, pehme kevadine vihmapiisk kui jäine sahmakas vett ämbrist või lämmatavkuum türgi saun.
Okisa tähendab, et väiksem on parem (nt teejoomise ruum ei pea olema suur ja pompöösne, õige pühendumisega saame aknalaual kasvavast ürdiaiast samapalju rahuldust kui pargisuuruse, salasopilise iluaia pidamisest jne)
Buenryo-no on esiletükkivuse vältimine. Asi ei pea karjuma „Ma olen SIIN!!!“. Me võime ta avastada vargsi või lihtsalt kogeda tema olemasolu meile vajalikul hetkel. Tool olgu olemas, kui tahame jalgu puhata. Voodi lükkame päevaks seina sisse. Asjad ei tohi valitseda meie ruumi ja aega. Lihtsust ja tagasihoidlikkust rõhutavad ka mõisted Kazarimono – hillitsetud ornamentika; Kuwashii – ilu peitumine märkamatutes detailides, täpne, täielik, läbimõeldud väljendus ja teostus; Muyo – lõpetamatus ehk enese teadlik pidurdamine vältimaks ülepakkumist. Kriipsuke puudu lõplikult valmis olemisest annab esemele õiguse olla ebatäiuslik. Kui esemele seada kohustus olla täiuslik, on ka vaevuaimatavad vead seda enam silmatorkavad. Perfektsus on umbmäärane ja oletatav kvaliteet. Kuid see ei välista püüdlemist täiuslikkusele: see on justnagu sõnajalaõie otsimine. Me ei tea, kas see olemaski on ja ammugi ei tea me, kust otsida, ent me otsime seda siiski. Inimene, eriti meister, kes loob ilu ja harmooniat, peab andma alati oma parima. Tähtis on mis suunas sa vaatad – siht peab olema silme ees. Kaizen – pidev liikumine suurema täiuslikkuse poole (mis ei tähenda selle saavutamist – on nagu nullile lähenev joon, hüperbool, mis kunagi kokkupuuteni ei jõua. Täiuslik ebatäiuslikkus. Ja ikkagi unistab iga meister oma elu meistriteose – Kessaku – loomisest.
Tekstist „Essays in Idleness“ saame lugeda, et #maitselage dekoratiivsus on naeruväärne# ( seda ütles õpetlane Kenkó). Kulumise ja vananemise varjamiseks tehtud kohmakad ja läbinähtavad kaunistused on parem jätta tegemata, et säilitada ruumide ja objektide väärikus. Pole häbi omada vanu, kasutatud või odavaid asju, millel on hea kvaliteet ja mis on kunagi valmistatud meistri poolt pühendumise ja loomise rõõmuga. Pole tähtis midagi omada, et tunda rõõmu selle olemasolust maailmas. Mõte kuust, mis kiirgab valgust aeda suletud kardina taga on mõnikord parem selle kuu nägemisest oma silmaga. Millelegi viitamine kunstis on parem selle otsesest kujutamisest. Musta tušiga maalitud pildil võime mägede värviks kujutleda nii roosa, sinaka kui pruuni, ent kui värvime mäe roosaks ei saa ta enam olla mängultki mingit muud värvi. On parem piirududa vähemaga ja jätta ülejäänu vaataja fantaasia hooleks. Lihtne keraamiline kauss, kaetud roheka glasuuriga, sees mõned sulakristalli täpid pole iseenesest midagi erilist, kuid kui paneme ta nimeks „Kosmos#, näeme vaimusilmas kaugeid täheparvi.
Jaapani kunsti kogemist kirjeldab mõiste Miekakure – ootus, protsess, kannatlikkus, teekond; kõik ei ole kohe ilmselge ja tajutav. On vaja läbida muid tunnetusprotsesse, enne kui jõuame kogemuse kulminatsioonini. Teetseremoonia puhul on vaja siseneda ruumi ja varuda kannatlikkust, enne kui jõutakse tee joomiseni. Millegi kogemiseks on vaja läbida teekond. Kõike ei või kogeda ühekordse ja momentaalse plahvatusena. See vajab aega. Ja see pikendab ka asjade eluiga meie ümber. Mida aeglasemalt me elame oma elu, seda vähem asju me vajame. Ja kui vajame vähem asju, pole meil tarvis kiirustada ja end lõhki rügada…
Oluline on ka Kibun – meeleolu, atmosfäär, sisseelamine situatsiooni, milles sa kunsti vaatad või koged. On vaja õiget eelhäälestust. Siin aitavad meid Kenkyo – alandlikkus; Makoto – siirus; Seijaku – vaikus; Heisei – rahulik meel ja Sanmai – keskendumise jõud
Kunsti ülesandeks on meis sensuaalsete tunnete äratamine – Nikukanteki –seda ka lihtsate objektide kaudu või nt ikebana, kalligraafia vaoshoitud vormi taha peituvate mitmekihiliste sõnumite, vihjete tunnetamine, haikud. Neis väljendub Wa – kõige harmoonia. Sarnast sõnumit kannab Bigaku – ilu, esteetilise naudingu pakkumine läbi kaunite kunstide, elegants. Kuid elegants ei tõuse pingutustest, higilõhnalisest tööst: looming sünnib läbi Muga – intuitiivsuse, automaatsuse, teadlikkuse ja tahtlikkuse välistamise, vormivoolu. Hakkate ehk taipama, kust sürrealistid võtsid oma automaatse joonistamise tehnika?
Kas olete kunagi näinud, kuidas vanad käsitöömemmed villa kraasivad? Töö läheb nende käes lenneldes, nad ei pea oma liigutuste üle aru pidama ja kulutama liigselt energiat. Nad ei avalda materjalile rohkem survet kui vaja. Kraasitõmbed on kerged ja sujuvad. Nad on protsessiga üks. Sellises meisterlikkuses peitubki Yuga – graatsia, sundimatus.
On asju, mida meil pole võimalik sõnadesse panna. Kunstis on alati väljaütlemata sõnumeid.
Seda valitsevad müstika, salapära, hillitsetus, looritatus – Yugen.
Muid mõisteid:
Fukinsei – tasakaalustamata harmoonia
Myo – vaim
Kawai – nunnusus. Kuigi jaapani kunstile on omane lihtsus ja väljapeetus, hindavad nad samas asju, mis on „kawaii“ ehk nunnud. Jänkud ja täpilised vihmavarjud. Sõbrapäev ja šokolaadikarbid. Nad võivad olla, kui nad on oma õigel kohal (Kebakebashi – igal asjal oma koht; roosad südamed ei kuulu shinto pühamusse, aga kiirfotokioskis on need omal kohal).
Washi – paber, millel on karakter
Niwa – zen aed

Wabi-sabilikud materjalid

Materjalikäsitlus on wabi-sabi esteetikas pigem pretensioonitu kui luksuslik. Selle asemel, et vaadata materjali hinda, väärtustatakse selle autentsust. Lihtsat maakivi ja mere poolt uhutud puitu võidakse hinnata enam kui mahagoni ja marmorit. Ki – austus puu vastu, tema ebatäiuslikkuse otsimine on üks wabisabiliku keskkonna olulisemaid kujundusprintsiipe. Puu süü, oksakohad, deformatsioonid väärivad esiletõstmist. Igal puul on oma iseloom, aura ja lugu. Puud ei tohi alandada ebasobiliku käsitlemisega. Puitu ei kaeta värviga, kuna see on kunagi olnud elus puu, kelle unikaalsust ja individuaalsust austatakse.
Kättesaadavate, lokaalsete materjalide kasutamine sulandab inimese loodud keskkonna loodusega ühte, kuigi tänapäeva tehnoloogiakeskne linnaelu on seda kontakti kahandanud. Muda, savi, bambus, naturaalne puuvill, [käsitsivalmistatud] paber, kanep, rohi, raud, puu, siid on materjalid, mida hinnatakse traditsioonilises esteetikas.
Ishi – kivid – on samuti äärmiselt olulisel kohal. Kivide vaatamine on omaette kunst. Nad ei peagi olema „millegi materjal“, neist ei pea asju valmistama. Jaapanlasele on kivi ise vaatamiseks juba küllaldaselt täiuslik. Ta on Maa seeme /vili, nagu pärl kammkarbis.
Wara – kõrred – on materjal, mida imetletakse nende hapruse, orgaanilisuse, muutlikkuse pärast. Toorest ja rohelisest saab kuiv, pruunikas. Lapsena korjasin mina põllult lillede asemel just erinevaid kõrsi, imestasin nende päiste mitmekesisuse ja dekoratiivsuse üle. Ka sel suvel kogusin Viljandi lähedalt niitudelt suure kimbu õrnu ja jonnakaid kõrrelisi, kuid vaasishoidmise asemel eelistan neid ikkagi põllul sahisemas kuulda.
Take – bambus – jagab oma varjundeid ohtralt jaapanlaste eluruumidele. See pole aga väljaspool Aasiat eriti omane ja levinud materjal. Arvan, et Eestis võiks selle analoogiks olla lina talle omase läike ja kestvusega.
Iseloomulikud jooned wabi-sabile toetuvas esteetikas

Orgaanilisus ja naturaalsus mitmes tähenduses
Siia alla kuuluvad nii värvid, materjalid, ent ka protsessid, mis toimuvad materjalide ja esemetega, muutused tekstuuris ja värvis, kosmiliste ja looduslike seaduste ise toimidalaskmine ja ärakasutamine, loomulikud moondumised. Näiteks Päikese, tuule, vee, mulla, külmuse ja kuumuse tekitatavate muutuste jäädvustumine materjalis. Keraamika, viltimine peegeldavad hästi füüsikalisi jõude, mis moondavad materjali. Samuti kanga värvimine, raua töötlemine tules, klaasipuhumine ja teised tehnoloogiad kus meister, tema elemendid ja tema looming on ürgses kolmiksuhtes.

Ajavoolus kulumine, degenereerumine on asjade omadus, mida ei püüta vältida, vaid pigem väärtustada.
Paatina, rooste, plekid, augud, rebendid, paigad, parandused, nähtavad käsitsiõmbluse pisted, toonivahed, uue ja vana kokkusulandumine, käe jälg ja lõhn, pleekimine, kolletumine, kuivamine, mõranemine, värvi pudenemine, koorumine, mõlgid, konarused, need kõik on kordumatud ja tahtliku tegutsemise läbi tihtipeale mitte saavutatavad efektid, mis teevad igast esemest kordumatu, unikaalse, omanäolise, iseloomuga nähtuse.

Rafineerimatus, toores ja robustne, rohmakas, rustikaalne, jämedakoeline tekstuur,
lõpetamatus, ebatäiuslikkus, lihvimatus on justkui tedretähnid või sünnimärgid eseme pinnal.
Koredus, ebatasasus ja juhuslikkus räägivad meile meistri tööprotsessist.
Peitli jäljed, pöidlavajutus, pinna tasandamine mitte peegelsiledaks,vaid liivapaberitaoliseks kammi ja kraasiga annavad vaatajale märku luua esemega füüsilisem suhe. Lähene, suhestu, puuduta, avasta materjali soojus ja tekstuur, loe tema sõnumeid.
Matt, mitteläikiv pind pole reegel, ent siiski sagedastiesinev omadus wabi-sabilikus kunstis. Naturaalsed materjalid enamasti on mitteläikivad. Siiski, teatavad glasuurid ja töötlused annavad materjalile loomulikku läiget, mis pole saavutatud füüsilise jõuga. Seal, kus see osutub vajalikuks ja teenib loomulike omaduste rõhutamise huve.

Vormivabadus
Mõnikord on loodus juba andnud ette vormi või vihjab, mis kuju mingi materjal võiks võtta.
Wabi sabi for Artists… raamat (vt artikli lõpus kirjanduse nimekirja) esitab naljaka lause:
Letting things happen by chance like the irregular fabrics that are created by intentionally sabotaging the computer program on the textile loom“ (siin on teile tänapäev ja kaasaegse disaini metafoorid, ha! Kuhu jäävad normaalsed või primitiivsed kangasteljed? Eks vist sinna, kuhu 3kg kaaluvad mobiiltelefonidki). Kuid mõte on ju selge: seo side silmile (piltlikult öeldes), võta Juhusejumalannal käest kinni. Mitmed kunstnikud on nentinud tõsiasja, et nad ei kavanda. Materjal juhib neid. Idee sünnib protsessist. Mina kavandan, aga ma ei tööta enamasti kavandi järgi. Kavandamine on nauding omaette. Väärtustan kavandeid kavanditena, aga mõni töö ei saa sündida muidu kui katsetamise teel. Seda ei saa ette planeerida.
Ebasümmeetria ning ebaregulaarsus lisavad teosele iseloomu. Korrapärasus on monotoonne.
Samal ajal võib kunstiteos olla kaine, selge, lihtne, vaikne, sissepööratud, kompaktne.
Kaunistamatus, ainult struktuuri koospüsimiseks hädavajalike detailide lisamine annavad meile selgeid, puhtaid vorme. Lisaefektid tekivad materjali otsesest töötlemisest, sellele vormi andmiseks vajalikest käeliigutustest. Ületöötamine raiskab ainult meie qi´d.

Wabi-sabi kunst ei nõua autori persooni esiletoomist, on isegi parem kui see jääb anonüümseks ja on varjatud. Tähtis on eseme enda esteetika. Siiski on oluline ka personaalsus ning intiimsus – iga ese on isikliku mõtteprotsessi tulemus. Kõik sõltub Tegijast, tema individuaalsest suhtest materjaliga. Protsess pole allutatud universaalsetele standarditele ja reeglitele ning valitseb ükskõiksus hea maitse ja „õige“ viisi suhtes midagi teha. Igal meistril on oma „õige“ ja „vale“. Veider, kujuta, nö kunstitu, „mööda“ ja „vale“ on imetletud sarnaselt sellele, kuidas Euroopa 20. sajandi alguse staarkunstnikud imetlesid Aafrika ja Okeaania priitiivset kunsti, laste ja teistsuguste mõttemehhanismidega inimeste kunsti.
Tihti kasutatakse ära eksimusi, äpardusi, õnnetuid juhuseid – kauss puruneb, ta liimitakse uuesti kokku ja eksponeeritakse sellisena aukohal. Vigu esemetes tõstetakse esile ja rõhutatakse. Hmm, kas polnud nii, et esimeste trükitud raamatute defektiga, näiteks tagurpidi laotud lehekülgedega eksemplarid olid kallimad kui „korralikud“?

Pehmed, ebamäärased, korrapäratud servad, lõpetused ei teki mitte laiskusest, mugavusest ja lohakusest. Kunstnik lihtsalt pidurdab end oma liigutustes, astub sammu tagasi enne Lõplikkuseni jõudmist, nii näivad esemed olevat kasvamise faasis, liikuvad ja elavad.

Värvidest on hinnatud pruunid, hallid, rohelised, maa- ja veekarva, hilissügise ja talve värvid, varakevade õhkõrnad vaevuaimatavad pastelltoonid. Matid, segatud, orgaanilistest pulbritest ja ekstraktidest toonidannavad tunde, nagu Maaema ise oleks esemeid tooninud.
Summutatud valgus, kahkjas talvepäikese heledus krutivad värvitonaalsuse allapoole – maapinna lähedale. Vahetult koidujärgne sinakasroosa kuma, helekollane peegeldus mustjasrohelise soojärve pinnal tõstavad neid aga ülespoole, õhu läbipaistvate molekulide vahele. Ei kasutata tugevaid, raskeid, erksaid, küpseid värve.
Tekstiili värvitakse hurmaakoore, tee, safrani, sibulakoorte, indigo jt. looduslike värvainetega.
Taolise printsiibiga sobib väga hästi eesti iidne taimevärvide kasutamise traditsioon villaste lõngade toonimiseks, maalamba ehedad „apelsinikarva“ hallid ja mõnusalt kõrvetatud mustjastumepruunid. Selle tekstuur võib olla jämedakoeline, ebakorrapärase koejämedusega, ebaühtlase tihedusega, lahtiste lõngaotstega servas.
Siinkohal on hea tuua sisse paralleel mu enda loominguga. Wabi-sabi on mulle viimasel ajal olnud inspiratsiooniallikaks viltimistöös. Väheväärtusliku hindamine annab võimaluse laduda vildimosaiiki kindaõmblemise jääkidest, kasutada vanu rõivaesemeid. Kuid ma ei piirdu ainult maalähedaste toonidega. Minu tõekspidamine on, et kui mul on kodus ainult erksate toonide jääke ja uute materjalide hankimisega ei saa priisata, ning naturaalsed mustad-hallid villaloorid on üsna soolase hinnaga, siis võib ka kirkavärviline olla wabi-sabi. Lipp lipi peal, lapp lapi peal….iidvana kuldbrokaaditükk võib olla wabisabi oma kulumise tõttu. Vilt on üks maagiline tekstiilitehnika, sest killukestest ja kübemetest võib selle kaudu saada ühtne, tihe, jätkuv kangas. See sulatab vana uue sisse. Villa karedus ja karvasus tuhmistavad liigkriiskavad toonid mahedamaks. Tehismaterjalid võtavad omaks villa naturaalsuse. Täiuslik yin-yangi ühtepõimumine.

Kunstitundi sobivad wabi-sabilikud tegevused

Wabi sabi põhimõtetele toetumine võimaldab varieerida ja mitmekesistada tunniteemasid. Siia alla mahuvad nii taaskasutusmaterjalid, looduskunst, kasin ja vähenõudlik disain kui taimevärvide saladused. teemade hulk on lõputu. Ent tähelepanu tasuks juhtida materjalitöötlemise meetoditele ja käelistele tegevustele, mis lasevad meid jõuda eriti wabisabilike tulemusteni.  Nendeks on:

Voolimine (kasutades võimalikult mitmekesiseid materjale, savi, pabermassi jne)
Lõikamine
Rebimine
Kleepimine
Kartuli- või pakutrükk
Näpumaal
Hiigelsuure pintsliga maalitud suured paberipinnad
Liiva- ja kivikunst
Aiakunst
Sidumine, sõlmimine
Esemete parandamine (nõelumine, paikamine, lihvimine)
Rullimine, veeretamine (vildi, savi, paberi)
Puruga katmine, puistamine
Hõõrumine, karestamine, vanutamine
Mittekandilised kujundid, vabad vormid
Keerutamine, väänamine, pigistamine – tekstiili värvides, skulptuure tehes
Valamine – sisse ja tühjaks
Tilgutamine ja niristamine (kunsti kui ka kokandustunnis)
Kivistamine (kipsi)
Pressimine, vormivõtmine
Väikeste detailide liitmine. Lapitöö, mosaiik
teppimine
Punumine, põimimine, raamil kudumine
Paberist disain
Miks aga mitte ka vähenõudlikud ja lihtsad taaskasutustööd, kus ese valmistatakse ainult ühest materjalist, ainult ühte töövõtet ja tehnoloogiat kasutades, näiteks kilekotiribadest heegeldatud lumehelbed. Või lihtne naturaalsetest materjalidest meisterdamine – maalitud kivid, naharibale kõrvetatud mustrid, villasest lõngast punutud kingipakipaelad, vetikapaberiorigami, ajalehest keeratud helmed, mingite viljade lükkimine nöörile…. Üks tegevus  korraga ja täiuslik keskendumine igas tööfaasis, mis üksteisele järgnevad.

Üks käeliigutus, üks tunnetus, terviklik, pretensioonitu, iseenda ükskõik kui ebatäiusliku ilu aupaistes eksponeeritud väike asi.

Elu ja kunst kui hüperboloid (alati vaid PEAAEGU täiuslik)

Mushin – tühi meel, valmisolek, sisemine kontsentreerumine
pühendumine, süvenemine, täiuslik keskendumine mistahes tööle ja oskusele muudab iga tegevuse kunstiks. Täiuslik lõikamine kääridega. Täiuslik pliiatsiteritamine. Oma energiat ehk Qi´d ei pea ära raiskama poolikule liigutusele, parem on jätta tegemata kui teha poole vinnaga. Kui teritad pliiatsit, terita ühekorraga nõelteravaks. Mõista oma materjali hinge, vaata teda hoolega, ole taktitundeline. Läbi sinu töö toimugu vaid hädavajalikud muutused, mis lasevad Vormil materjalist esile tõusta. See loob õnne ja rahulolu. Taoline printsiip sarnaneb Maroko käsitööliste laialtlevinud ja mujalgi tuntud mõistega barak(a) – ülendav tunne, positiivne energia, mis tekib Meistri ja tema loodud eseme vahel või ka eseme ja selle (pikaaegse) kasutaja vahel, kui omistame esemele tähendusi, mälestusi ja seoseid. Näiteks vaip, mida meister on kudunud terve aasta, või kampsun, mida keegi on kandnud terve ülikoolis õppimise aja.
Nii valmistamise kui kasutamise jälgede nähtavus ja esiletoomine loovad esemele lisaväärtust, sisendavad meisse tunde, et see ese on elanud õnneliku ja rikka elu.
Baraka võib kaitsta kurja silma eest, sest meister on pannud esemesse oma mõtte ja hinge. Asjade tegemiseks on vaja kirge, isegi kui need on oma olemuselt lihtsad. Ka maroko kunstis on olulised keraamika ja tekstiilid, kus meistril on vahetu käeline kokkupuude materjaliga. Mõtte ja teostuse ühtsus, eseme kujundamine ja valmistamine on sama meistri käes, tänapäeva esemeil ehk just seetõttu pole nii tihti hinge, et idee ja tegemine on lahutatud. Ainult meister ise saab anda loomingule barakat, energiat, mis kandub edasi ka nendele, kes eset kasutavad.
Elus nagu kunstis ja käsitöös tuleb leppida vahel asjaoluga, et see ei ole ideaalne, kõik ei kujune selliseks, nagu oled mõelnud. Rahu, baraka ja naudingu saad leida ka sellest, et asjad on just sellised nagu on. Mono ni aware. Kõik on kaduv. Elu on ilus sellepärast, et miski pole igavene. Praegu tuntav õnne ja edutunne samuti mitte. Seda ei tasu üle tähtsustada, homme on jälle päev. Ainult Aeg on igavene. Tundke rõõmu ebatäiuslikkusest. Hinnake seda, millel on vigu. Iseennast, kes pole täiuslik.
Kui te ei tea, millega end täita, meenutage, milline te olite lapsena. Lapsed väljendavad tihti oma tõelist mina, toorest algelementi. Me ei oleks ehk pidanud end ümber kasvatama, pookima endale külge võõraid oksi, vaid jääma iseendaks, ja tõukama tagant oma loomulikke tunge. Minus igatahes ei ole terve elu jooksul suudetud Kunstnikku maha suruda. Mul on tunne, et ma olengi see Spunk, mida Pipi otsis, kuigi endiselt peetakse mind vahel ka Pipiks endaks (punaste juuste tõttu isegi ilma patsideta).  Olin seda juba pooleteistaastaselt ja jään ilmselt seni, kuni roostetan. Olge jälle need, kes olite lapsena, sest sellest ammutategi loomise energiat.

Kirjandus

Andrew Juniper. Wabi Sabi – the Japanese Art of Impermanence.
Leonard Koren. Wabi Sabi for Artists, Designers, Poets and Philosophers. EHI Raamatukogu (Uus-Sadama 5, sissepääs läbi TLÜ peahoone Narva mnt.-l, kohalkasutus)
Elements of Japanes Design. Boyé Lafayette De Mente
Japanese Aesthetic and Culture. A Reader. / Donald Keene. Japanese Aesthetics.
Essays in Idleness. Kenkó.
Stephen Addiss. The Art of Zen (1989)
Gordon Graham. Philosophy of the arts. TLÜ AR Hum. Saal, kojulaenutus ( 2 nädalat) HU 7.0/G66
Shunryu Suzuki. Zen mind, Beginners´ Mind. EKA raamatukogu, kohalkasutus (Estonia pst. 7 III korrus)
Alain Lemiére. Japanese Art. RR Kunst hoidla, G Al 1/7(52)-3
Victor Hange. Folk traditions in Japanese Art. EKA, 7T (Jaapan)/H28
Sylvan Barnet, William Burto. Zen Ink Paintings (1982)
Harold P. Stern. Master Prints of Japan (1969)
Joan Stanley-Baker. Japanese Art. EKA 7T (Jaapan) / S80
History of Japanese Art EKA 7T (Jaapan) /M23 ja Rahvusraamatukogu kunst, teatmekirjandus
Clare Young. Outdoor Green Crafts for Children. Find it, make it (Rahva Raamat)
Margaret McGuire, Alicia Kachman. Microcrafts. Tiny Treasures to Make and Share.

Posted in: esteetika