Pelgu Kool sai 100-aastaseks

ja kui see pole kestlikkusteema, siis ma küll ei tea. Pelgu kool on vanem kui EKA, kes kipub olema ühe jalaga haua serval.

Mina ja osad mu klassikaaslased veetsime selles koolis päris arvestatava osa enda elust ja ka kooli jaoks oli see aeg tüütult pikk, vastavalt pisut enam kui 1/3 ja umbes 1/8. Teised veetsid pisut vähem aega. Just need pikaealised aga ronisid eile tagasi ja asusid otsemaid pahandusi otsima. Nurjatud mõtted, mida… okei, ma räägin teile parem kontserdist.

Salme kultuurikeskuses tähistati mitte ainult kooli, vaid ka paljusid muid juubeleid. Kunsti süvaõpe Pelgulinna Gümnaasiumis sai 50-seks. Rahvatants 65-seks, sama vanaks, kui mu tädi täna. Pelgu kooli lõputööde näitused Kullo lastegaleriis on linlasi ehmatanud juba 20 aastat (muide, ma ei trüki 10-l sõrmel nagu härra president käskis, seetõttu võib vigu sisse tulla).

Näituse avamiseks peitsid kõik end muidugi üles vasakusse nurka, et hilinejad neid üles ei leiaks, ja kaitsesid higiste selgade müürina laudadele seatud kommikausse. Näitus ise oli põhjalik, tuletades meelde Pelgu kunstiõpetuse leivanumbreid, trükkimist, vahakriibet, kollaaži… huvitav, kas nad mõnd Väikese Jalajälje teemat ka on käsitlenud? Noh, tinglikult vanade asjade roostes detailide pildistamine või tühjade endisaegsete piimapudelite (Anne-Mari Liivrand) lumehange ritta- ja mustriksseadmine seda ju on. Ja võibolla ballikleidina poognale laotatud tiibadega öökullid (Emma Mae Roodla) või kosmose uute E.T.-d meenutavate eluvormide otsimine Eestimaa niitudelt (Heleri Kõrge) ning Mairi Möldre enesetaandamine oraalseks lillepotiks vihjab kaudselt loodusekummardamise naasmisele noorte kunstnike mõttemaailmas. Kaks tütarlast kommenteerisid suudlevate paabulindudega savannipilti igatahes nii: “Näe, see on hästi ilus. Inimesed pole küll nii ilusad kui nad SEDA teevad.” Khmm…

Ostsin ka mõned Pelgulinna kunstitöödega postkaardid, ehkki mitte täiskomplekti – 12 kaarti maksis 5 €, üksikult 50 senti tükk.

Kui huvitav on mõelda, kas nende õpilastööde autoritest “tuleb midagi” suurte inimeste mõisteid kasutades. Kas neist saavad päris kunstnikud? Kas nende kunstitunnetus jääb kestma? Ma arvan, et Pelgu kool ei tee küll kõigist kunstnikke (õnneks), ent annab kaasa loova ja muutliku vaimu, mis ei luba elus ühe koha peale tammuma jääda ning leiutab üha uusi võimalusi end maailmale näidata. Kellel pudelikorjamise, kellel iPadi-joonistuste kaudu…

Ega ma kontserti kui sellist väga näha ei tahtnudki. Aga kui on 100. juubel, mis juhtub ainult korra, siis tuleb see teha meeldejäävaks ja näha kõike. Teiseks olen ma pooleldi mulk, pagan võtaks, ja ma olen Tallinnast ja maksan ka. Kolmandaks tahtsin ma näha, mida mu vanas koolis veel hästi osatakse teha. Kui juba laulda ja tantsida ja võimelda, siis anda oma parim. Kõik on ok, kui mida iganes tehakse säravalt ja perfektselt. Noh…

Või teate. Piisab sellest, kui midagi tehakse rõõmuga, mitte vastumeelselt.  Siis ebatasasused ei loegi. Ega loe ka vanus. Pähklipureja veteranid (kes pole üldse 100-aastased!!!) näitasid uhkusega et “they still got it”. See kõik on küll minevikus, aga endiselt osa Pelgulinna koolist. Ja on olemas ka noori tegijaid täiesti isesuguselt alalt, kes säravad sama eredalt.

Vaheajal ma mõtlesin, et mul on sel nädalavahetusel kaks juubelit järjest läbi käia. Kuigi mis juubel see 65 nii väga on. Minu suguvõsas on vist mingi eriline sünnipäevafanatism. Nagu muid saavutusi elus polekski lugeda kui kasvavaid numbreid. Vähemalt siis mitte vöökohas.

Ojaa, see on minust õel. Inimene jõuab pensioniikka ja mina pritsin sappi. Ma lihtsalt pole kunagi aru saanud vajadusest siduda kellegile tähelepanu osutamine ja õnne soovimine sünnipäevaga ning ignoreerida muid toredaid sündmusi ja kogemusi, mis teda läbi aastate saadavad. Miks peab muutma sünnipäeva mingiks kivistunud rituaaliks? Miks see tähtis on?

Või me ehk kardame, et keegi muidu ei tule, ei helista, ei kirjuta…. Muidugi võib minu mõtteviis nii mõndagi ära rikkuda ja katkestada aastaid kestnud sidemeid. Ja võtab see siis tüki küljest ära, korraks minna ja õnne soovida? Aga mulle ei meeldi, kui mind pressitakse kolme rasvunud tädikese vahele üüratu söögilaua taha, nii et ma ei saaks põgeneda, ja asutakse üle kuulama, esitades piinlikkust tundmata küsimusi, mida isegi mu perearst ei julge mu iseloomu teades küsida. Kas ŚEE ei riku nende arvates rohkem meie suhteid kui minu tulematajätmine?

Jah, see heade suhete jätkusuutlikkus on sellisele mässajale karm teema. Aga oma kooli sünnipäevale tulin ma ikkagi kohale. Tegelikult ei tulnud ma niivõrd sünnipäeva enda pärast kui selleks, et kohata vanu klassikaaslasi. Ja eks sugulaste juubelitel käiakse ka rohkem endale meeldivate lemmikonude ja -tädidega kohtumiseks. Või siis….kui keegi MIND kutsuks hoopis oma LAPSE sünnipäevale. See jäi mulle kõrvu klassikaaslaste vestlusest. Et kes seda ignoreerib, ei ole sõber. Kes isegi ei vabanda, kui tulla ei saa ega saada sõnumit, kui hiljaks jääb, ei pea luigu sellest, mis on kutsujale tähtis.

okei. Sellest ma saan ju aru. Sellisel juhul ei ole asi pelgas numbrite lugemises.

Kui mõelda nii, et sünnipäev pole mitte lihtsalt Kellegi Teise, vaid mingi ühine tähtpäev kutsujale ja kutsutule, siis võib see tõesti olla teatud sideme kinnitus, tunnistus kestmajäämisest. Kui kool kutsub sind oma sünnipäevale, siis olenemata sellest, mismoodi sa temasse suhtud, peaksid minema. See on sinu sünnipäev. Kui sõber kutsub sind oma lapse / koera / auto sünnipäevale, peaksid minema. See on teie mõlema sünnipäev. Isegi kui on õudne migreen ja saapad hõõruvad nagu mul, ja kleit ei lähe hästi selga ja unustasid lilled osta. Unusta nimelt, siis saad anda lubaduse hiljem uuesti tulla. Üks kokkusaamine üle pika aja võib viia teiseni. Ja ükskõik kui palju aega on vahele jäänud, sünnipäev on ju tegelikult pagana hea ettekääne taaskohtumiseks. See annab õigustuse kohelda vanu tutvusi ja sidemeid endistena, nagu midagi poleks muutunud.

Koolis tihtipeale ei muutugi midagi. Kes oli enne õpetaja, on nüüdki õpetaja. Vaata ja imesta, nagu kooliõhk konserveeriks mõned inimesed kuidagi, nad ei muutu absoluutselt.

Mul pole mingit sooja nostalgiat kooliaja suhtes ja ma ei igatse kunagi möödunut taga. Pigem on see, kui miski on püsinud 100 aastat või keegi on elanud 85 või 90 aastat kinnitus, et inimesed ja nähtused kestavad tulevikuski kaua ja me ei jää neist homme või ülehomme paugupealt ilma.

Nii, ma olen oma aju pesnud nüüd kõikvõimaliku roosamannaga. See on trenn, et ma hoiaks oma terava keele  igasugu juubelitel hammaste taga ja käituks igati diplomaatiliselt. Muidu ei räägi tulevikus minuga enam keegi. Me keegi ei taha ju olla õhk teiste inimeste jaoks, istuda seina ääres ja ainult kuulata, sabas sörkida või tunda, et meist üritatakse iga inna eest lahti saada ning parem, kui me poleks üldse tulnud? Me tahame nende silmis kestvalt keegi olla, osaleda ja olla ka ära kuulatud.

Täna me tähistame seda, et on pühapäev.  Järgmine nädal on jälle pühapäev. Uskumatu, onju. Neid on palju rohkem kui sünnipäevi. Tundub, et pühapäevad ei saa kunagi otsa.

A ma muide kunagi sündisin pühapäeval vist.

Tulge vahel minu pühapäevale.

Ja elage kõik 100-aastaseks.

Sildistatud: ajalugu, kestlikkus

Posted in: tähtpäevad